Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
taipasin, et minna ja ennast üles anda oli halb mõte, ja nii see tõepoolest ka oli.
Vaatamata vabandusele olin ma sellest hetkes alates naabertoa poja arvates märgitud mees.
Kõik päädis viimasel õhtul, kui ma läksin pärast päevast suusatamist mööda koridori, jalas vaid karupüksid ja seljas T-särk. Vinniline ülekaaluline teismeline tuli oma toast välja ja nägi mind endast möödumas riietusesemes, mis nägid välja nagu naiste sukkpüksid.
Ta osutas mulle, nimetas mind memmekaks, hakkas sarkastiliselt naerma ja pani käed väga ülbel moel puusa. Vaatamata ea- ja suurusevahele hüppasin ma tema juurde, tõukasin ta pikali ja lõin nii tugevasti kui suutsin.
Tema isa kuulis mürglit, tormas toast välja ning nägi oma verise ninaga poega hüsteeriliselt (ja ülidramaatiliselt) nutmas.
See oli viimane tilk tema kannatusekarikasse ning poisi isa taris mu meie tuppa ning seletas mu isale ja emale minu käitumist.
Isa püüdis varjata kõverat naeratust, kuid ema haaras tõeline õud ja see otsustas mu saatuse.
Nii lõppes veel üks vapustav perekonnapuhkus.
10. PEATÜKK
Lapsepõlves peatusid jõulude ajal meie juures sageli minu tädi Mary-Rose ja onu Andrew (veel üks erubrigaadikindral).
Ma mäletan, kuidas isa kord (mina muidugi väljaõpetamiseks kaasas) tõmbas nende kempsu prill-laua üle toidukilega (alati hea nali), kuid jäi haledasti vahele.
Niisiis proovis isa järgmist vimkat.
Kuni lõpuks, pärast mitut kesise vastuvõtu osaliseks saanud nalja otsustasid mu tädi ja onu minna koju … varem.
Kuid nad ei olnud arvestanud, et mu isa oli seda sammu ette näinud ja eemaldanud juba enne nende auto süüteküünlad, nii et ainus, mida nad teha said, oli istuda märatsedes autos, kõik kokkupakitud, ja auto mootor ei läinud kuidagi käima.
Sellele vaatamata on mu tädi ja onu jäänud alati mu perekonna lähedasteks sõpradeks ning vaadates oma elus tagasi, on nad minu vastu olnud suurepärased, lahked ja ustavad. Ma hindan nende sõprust väga.
Vaatamata isa naljadele ei muutunud temasse suhtumine. See tõestab, et armastus kannatab ära kõik aasimised.
Isale osaks saanud külm kasvatus viis ta otsusele teha seda ise teistmoodi. Neis asjus, kus ta ise oli tundnud puudust heakskiidust ja hellusest, jagas ta seda ohtralt mulle ja Larale.
Üle kõige tahtis isa olla meie jaoks mõnus, ja ta oli seda – parim. Ma olen talle selle eest ääretult tänulik ja vaatamata sellele, et me kaotasime ta liiga vara, kui ma olin vaid kahekümne kuue aastane, on tõde selles, et ma ei oleks saanud kusagilt eluks paremat ettevalmistust kui tema eeskujust.
Ta oli rohkem kui kahekümne aasta vältel poliitik ja ustav töökas tagarea parlamendiliige, kuigi ei jõudnud kunagi kõrgetesse poliitilistesse ametitesse. Näib, et ta ka ei soovinud seda.
Kõige rohkem ihkas ta hoopis lähedust oma perekonnaga.
Pole mingit kahtlust, et ta armastas oma tööd ja nägi vaeva, et muuta maailma ja parandada inimeste elu, kuid tal ei jätkunud ambitsiooni, seda halastamatut tarmu, mis on poliitikas nii üldine, kuid meie elu oli selle võrra rikkam.
Ma arvan, et tema töö oli olla hea isa.
Mäletan algkooliajast, kuidas mind valiti alla üheksa-aastaste ragbimeeskonda. Kui olla täpsem, siis valiti mind piirikohtunikuks, kuna pärismeeskonna jaoks ei olnud ma küllalt hea.
Igatahes oli see külm ja vastik talvepäev ja ei olnud ühtki pealtvaatajat, mis oli ebaharilik. (Tavaliselt käisid koolimatše vaatamas vähemalt paar poissi või õpetajat.) Kuid sel külmal tuulisel päeval olid väljakuservad tühjad, välja arvatud üks kuju.
See oli minu isa, kes seisis vihmas ja jälgis mind, oma poega, täitmas joonekohtuniku kohustusi.
Ma olin teda nähes nii õnnelik, kuid tundsin end samas süüdlasena. Pean silmas, et ma ei olnud pääsenud isegi meeskonda ja ta oli siin, vaatamas mind edasi-tagasi jooksmas ja tobedat lippu lehvitamas.
Sellegipoolest tähendas see mulle tervet maailma.
Kui kõlas poolajavile, saabus minu suurhetk. Kui ma jooksin platsile, käes apelsinivaagen, plaksutas isa väljaku ääres.
Elu on loodud sellisteks hetkedeks.
Samamoodi mäletan ma, kuidas ta tuli isade ja poegade kriketimatšile. Kui kõik teised isad võtsid seda ääretult tõsiselt, siis tuli minu isa seal löögile vanas Aafrika safarikübaras ja lõi üle värava – nii et sai null punkti.
Mulle meeldis see isa lõbus pool ja näis, et ka kõik teised armastasid teda selle eest.
See kõik pani mu alati naeratama.
11. PEATÜKK
Ma mäletan elavalt, kuidas ma noore teismelisena leidsin oma isast vana foto, kus ta oli seitsmeteistkümneaastane klaari palgega kuningliku mereväe eriüksuslane. Ta nägi välja täpselt nagu mina … kuid märgatavalt elegantsem ja juukselahuga.
Selle foto kõrval oli albumis ülesvõte, kus ta turnib talvel koos kaasmereväelastega Ben Nevise jäisel põhjaküljel: ohtlik koht, kui asjad peaksid viltu minema.
Ma pärisin temalt selle ronimise kohta ja ta rääkis mulle, kuidas selsamal päeval oleks ta peaaegu hukkunud kivivaringus, kui üks korvpallisuurune rahn oli temast kuuskümmend meetrit kõrgemalt alla veerema hakanud.
See oli tema peast möödunud vaid veerand meetri kauguselt ja purunenud allpool vastu kaljunukki tuhandeks väikeseks killuks.
Talle tundus, et oli saanud tol päeval vangist vabastamise kaardi, see oli armu ja hea õnne hetk. Ta ütles mulle alati: „Ära kunagi looda nendele õnnehetkedele – need on kingitused –, vaid valmista alati ette omaenda varuplaan.”
Kasutan seda mõtet tänapäeval oma töös sageli. Aitäh, isa, kui sa juhtud seda teispoolsuses lugema.
Noore poisina meeldis mulle temaga koos reisida.
Praegu tagasi vaadates näen ma, kui palju vabadust leidis isa ise neis seiklustes, mis me koos ette võtsime, olgu see pikk galopp mööda Wighti saare randa, mina tema taga, või ronimine mööda järske künkaid ja kaljusid saare rannikul.
Oli kordi, kui ma arvasin, et olen saanud temaga tõeliselt lähedaseks.
Just seal õppisin ma ära tundma pinguletõmbumise tunnet sügaval kõhuõõnes – see on suurepärane asi, mida elus järgida. Mõni nimetab seda hirmuks.
Mäletan rõõmu, mida ma tundsin temaga talvel mägedes ronimas käies. See oli alati seiklus ja osutus sageli millekski märgatavalt rohkemaks kui lihtsalt mägironimiseks. Isa võis otsustada, et me mitte ainult ei roni püstloodse poolesaja meetri kõrguse kriidikalju otsa, vaid et sinna on teinud omale pesa Saksa langevarjurid. Seetõttu pidime liikuma vaikselt ja märkamatult ning viskama lõpetuseks Saksa tulepositsioonile granaadi.
Tegelikkuses tähendas see sõnnikukamaka kaarega heitmist üksikule pingile kaljutipus. Hiilgav!
Milline suurepärane viis niiske ja tuulise talvepäeva veetmiseks, kui sa oled kaheksa-aastane (või kahekümne kaheksa, pole vahet).
Mulle meeldis naasta kaljudelt üleni poriga kaetult, hingetuna ja veidi kriimulisena. Õppisin armastama seda, kuidas tuul ja vihm mulle näkku peksavad. See tekitas minus mehe tunde, kuigi ma olin alles väike poiss.
Kui me läksime üle väljade kaljude poole, oli meil kombeks rääkida ka Mount Everestist. Mulle meeldis kujutleda, et mõni meie ronimine toimub Everesti enda tipus.
Me võisime ettevaatlikult liikuda mööda valgeid kriidipindu ja kujutleda, et need on jää. Kui isa oli minu kõrval, tekkis minus selline ülim enesekindlus, et võisin tõepoolest ronida kas või Everestile.
Mul polnud õrna aimugi, mis Everestile ronimisega