Öö Kleopatraga. Theophile Gautier
section>
I
Nüüd kui ma kirjutan neid ridu, on möödunud ligi tuhat üheksasada aastat ajast, mil mööda Niilust ujus rikkalikult kullatiste ja maalingutega kaunistatud paat, libisedes jõudsasti edasi viiekümne pika ja sileda aeru tõmmetest, mis riivasid vett nagu hiiglasliku skarabeuse jalad.
Kitsas ja kärme paat oli piklik ja saleda kujuga; selle nina ja ahter tõusid kõrgemale, moodustades noorkuuga sarnaneva sarve, ninas aga seisis kuldse kuuliga ehitud oinapea, andes märku, et paat kuulus kuninglikust soost isikule.
Keset alust kõrgus lameda katuse ja nelja väikese kandilise aknaga kajut, omamoodi naos ehk paraadtelk, kaetud mustrite, kullatise ning palmettidega.
Nii poolkuukujulise paadinina kui ka ahtri sisemuses paiknesid hieroglüüfidega kaunistatud ruumid, millest avaramal oli veel üks allkorrus, just nagu kastell neil veidratel 16. sajandi galeeridel, mida võib näha Della Bella1 joonistustel; väiksema kohal, mis oli määratud lootsile, paiknes kolmnurkne ehisviil.
Tüür koosnes kahest võimsast aerust, mis olid kinnitatud kirjatud postide külge ning liikusid paadi järel vees nagu luige ujulestad; aerude käepidemed kujutasid kaksikkrooniga vaarao pead, lõua otsas allegooriline sarv, ning neid juhtis kajuti katusel seisev loots.
See oli tuultest pargitud, sinakalt läikleva pronksja näonahaga mees, tema silmad olid viltuse lõikega, külgedel rippusid süsimustad kokkupunutud juuksesalgud; tema suu oli poolavali, põsesarnad kõrged, kõrvad pisut peast eemal – ühesõnaga puhastverd egiptuse tüüp. Tema kostüüm koosnes kitsast niudevööst ning kaelas rippus tal mitu klaashelme- ja amuletikeed.
Teda võinuks kergesti pidada ainsaks elavaks hingeks paadis, sest pardapuu varjus aerude kohale kummardunud meestest andsid märku vaid mõlemal pool lehvikuna rütmiliselt liikuvad aerud, mis üürikese peatuse järel taas jõevoogudesse vajusid.
Polnud tunda vähimatki õhuvirvendust ning siidnööriga langetatud masti külge seotud suur kolmnurkne puri andis tunnistust sellest, et tuule ootamisest oli loobutud.
Keskpäevane päike puistas alla tinaseid valgusnooli; jõe kaldaid palistav valkjashall muda helkis leegitsevalt; pimestavalt ere valgus voogas halastamatult, taevalaotus helendas leitsakus nagu metall sulatusahjus; lõõmav silmapiir terendas ruugelt. Muutumatus ja igavikuliselt sünges taevas ei paistnud ühtki pilve.
Tuhmid ja hämused Niiluse vood näisid tukkuvat ning voogasid lõputu tinalindina. Vähimgi värelus ei ergutanud veepinda ega kõigutanud lootosevarsi, mille õiekarikad seisid jäigalt, nagu olnuks need voolitud; üksnes haruharva hüppas veest välja mõni hulkuim või kerakala, ajades kõhu punni ning särahtades hõbesoomuseid; paadi aerud näisid vaevaliselt lõhestavat seisva vee tumedat linti. Kaldad olid tühjad; ääretu ja pidulik kurbus lasus maal, mis polnud kunagi olnud muud kui üksainus suur haud ning kus elavatel ei paistnud olevat muud tegevust kui surnute palsameerimine. Viljatu kurbus, kuiv nagu pimsskivi, ei melanhooliat ega unistusi, ei ainsamatki pärlhalli pilve silmapiiril, mida võiks silmitseda, ei ühtki varjatud allikat, kus pesta tolmuseid jalgu; sfinksi kurbus, kes on tüdinud pidevast kõrbe vahtimisest, kuid kes ei saa lahkuda graniitaluselt, mille vastu ta juba kakskümmend sajandit on küüsi ihunud.
Valitses nii sügav vaikus, otsekui olnuks maailm tummaks jäänud või õhk kaotanud võime helisid edasi kanda. Kuulda oli ainult sosinaid ja summutatud naeru kuumusest rammestunud krokodillidelt, kes kõhutasid kaldaäärsetes kõrkjates, või mõnda iibist, kes väsinuna seismast ühel jalal, teine kõhu all konksus ja pea õlgade vahele tõmmatud, elavnes korraks, saputas äkitselt oma valgeid tiibu ning lendas mõne obeliski või palmipuu otsa.
Paat liikus noolena jõeveel, jättes enda taha hõbedase juti ja pinnal keerlevad vahumullid, mis ainsana andsid tunnistust juba vaateväljast kadunud aluse möödumisest.
Ookri- ja lõhekarva jõekaldad libisesid papüüruseribadena väledalt taeva- ja veesina vahel, mis olid värvilt niivõrd sarnased, et neid eraldav kitsuke maasiil näis hiiglaslikule järvele heidetud teerajana ning raske oli aru saada, kas peegeldub Niiluses taevas või on see vastupidi.
Vaatepilt muutus iga hetkega: kord tulid nähtavale hiiglaslikud propüleed, peegeldades jõevees oma kummaliste bareljeefidega kaetud seinu, siis ülespoole laienevate kapiteelidega püloonid, balustraadid neil lamavate suurte sfinksidega, peas rihveldatud peakatted, teravatipuliste rindade all ristatud mustad basaltkäpad; kord määratult suured paleed, mis joonistasid silmapiirile oma rangeid horisontaaljooni, kus sümboolne maakera lehvitas muinasjutuliselt võimsa kotkana salapäraseid avatud tiibu; seejärel ilmusid tohutute, tornidena paksude sammastega templid, mille silmipimestavalt valgel taustal paistsid hieroglüüfiliste figuuride protsessioonid – ühesõnaga kõik selle titaanliku ehituskunsti imed; siis avanesid lohutult viljatud maastikud; väljakaevamistest või ehitustest jäänud kivikuhilad, kolmkümmend sajandit väldanud graniidiga pillamise jäänused; justkui tulekahjus mustunud kuumusest lõhenenud, murenenud ja tumedatest vagudest küntud mäed; vormitud, küürakad mügarad, kumaras nagu oinapeaga hauakujud, mille õudne välimus joonistub välja taeva taustal; rohekas mergel, ruuge ooker, jahuna valge tuff ning aeg-ajalt mõni kuivanud roosi karva marmorjärsak, milles haigutasid mustavad karjääride suud.
Miski ei mahendanud seda viljatut välja: silma ei rõõmustanud ükski oaas; tundus, et roheline värv on siinses looduses täiesti tundmatu; üksnes harva paistis silmapiiril mõni igerik, krabiga sarnanev palmipuu; viigikaktus laiutas oma pronksmõõkadena teravaid ogasid; ümbritsevat üksluisust rikkus ainult poollagunenud samba varjus pisut niiskust leidnud värvohaka punane laik.
Pärast põgusat pilguheitu maastikule naaskem viiekümne sõudjaga paadi juurde ning astugem ette hoiatamata otse naosesse.
Seestpoolt oli see valge, kirjatud roheliste arabeskidega, punaste triipude ja fantaasiaküllaste kuldsete lilleõitega; põrandat kattis peenimast peenem kõrkjamatt; pisut eemal kõrgus väike kulliküüniseid kujutavate jalgadega magamisase, peats kaunistatud nagu praegusaegsel kanapeel või diivanil; aseme kõrval seisis nelja astmega pink ülesronimise hõlbustamiseks, ning meie mugavusarusaamade jaoks eriti rafineeritud leiuna oli voodi varustatud seedripuust alusega, mis pidi toetama magaja pead.
Sellel iseäralikul padjal puhkas ülimalt võluv pea, mille omaniku ainus pilk võis pool maailma hukatusse saata; imetletud ja jumaldatud naise pea, kõigist kunagi eksisteerinuist täiuslikuma, kõige naiselikuma ja kuninglikuma, imetlusväärse olendi pea, kelle võludele isegi poeedid ei oleks suutnud midagi lisada ning kes tiivustas unistajate magusaid mõtteid; ei ole vist mõtet lisada, et jutt on Kleopatrast.
Sealsamas kõrval lehvitas tema lemmikorjatar Charmion suurt iibisesulgedest lehvikut; teine tütarlaps piserdas lõhnavett naose punutud aknakatetele, et neist tulvav õhk oleks värske ja aroomiküllane.
Puhkeaseme kõrval, saleda kujuga triibulises peenekaelalises alabastervaasis, mis meenutas veidi kure kaela, seisid mõned lootoseõied, taevasinised ja õrnroosad nagu suure jumalanna Isise sõrmed.
Kas lihtsalt tuju ajel või poliitilistel kaalutlustel ei kandnud Kleopatra sel päeval Kreeka rõivaid; alles äsja oli ta viibinud pidustustel ning naasnud paadiga suvepaleesse, seljas seesama peol kantud egiptusepärane rüü.
Ehk on eriti meie naislugejatel huvitav teada, kuidas oli Kleopatra riietatud, naastes Hermonthise templist, kus toimusid pidustused kolme jumala – Mandu, Ritho ja nende poja Harfre auks; seda rahuldust oleme valmis neile pakkuma.
Kuninganna Kleopatra kandis peas kerget kullast peakatet, mis kujutas pühaks peetud raudkulli; selle kahel pool pead lehvikuna avatud tiivad ulatusid oimukohtadeni, kattes peaaegu kaelagi, kuid jätsid tänu pisikestele avaustele vabaks kõrvad – roosad ja veelgi peenekujulisemad kui merikarp, millest astus välja Venus, keda egiptlased kutsusid Hathoriks; linnu saba paiknes kohas, kus meie naistel on juuksekrunn; tema sulgedega soomustatud ja mitmevärvilise emailiga kaetud keha kattis pealage, aga linnu elegantselt ettepoole kallutatud kael koos peaga moodustas naise laubal vääriskividega ehitud sarve; elegantse, kuigi kummalise peakatte tipus oli sümboolne tornikujuline tutt. Peakatte alt paistis tähitu ööna tumedaid juuksekahle, langedes pikkade vanikutena valevatele õlgadele, mida kattis mitme siugkivi-, azerodrach’i-2 ja krüsoberüllireaga kaunistatud kõrge krae, lastes kahjuks paista vaid osa õlast; linane diagonaalriidest kleit –
Della Bella Stefano (1610–1664) – Firenzest pärit graafik. –