Öö Kleopatraga. Theophile Gautier
teid, kes te rõõmsasti käsi plaksutate, kui tiiger maruliselt oma lõuad alistatud gladiaatorisse lööb!
Teie saate kõik, mida tahate: smaragdidega kaunistatud hõbekaarikuid, raisakotkastest veetud triumfivankreid, kolm korda purpurisse kastetud tuunikaid, kalliskividest raamitud valuterasest peegleid, mis on nii selged, et näitavad teid just niisama kaunina, kui te olete; seeride maalt saabunud rõivaid – nii kergeid ja peeni, et mahuvad läbi teie sõrmuse väikeses sõrmes; täiuslikke idamaiseid pärleid, Lysippose ja Mironi sepistatud karikaid, India papagoisid, mis räägivad nagu poeedid; teie saate kõike, olgu see kas või Venuse vöö või Isise kroon, ent noormeest, kes laskis välja praegugi veel teie seedripuust asemel väreleva noole, te täna õhtul ei saa!
Raskeks läheb orjataridel, kes homme hommikul teid riietama peavad, ükskõik kui käbedalt nende käed ka ei liiguks; on oht, et kullast juuksenõelad leiavad tee saamatu juukseseadja rinda ning karvade eemaldaja riputatakse jalgupidi lakke.
„Kes julges mulle läkitada noole ümber mähitud armuavalduse? Oli see Amon-Ra templi preester, kes peab end kreeklaste Apollonistki ilusamaks? Mida sa arvad, Charmion? Või oli see oma Kuši riigis peetud lahingute üle nii uhke Hermothybia sõjapealik Cheapsiro? Või hoopis noor Sextus, see roomlasest liiderdaja, kes pruugib ruuži, põristab r-i ja kannab Pärsia moe järgi varrukaid?”
„Ei ükski neist, kuninganna; ehkki te olete maailma kauneim, need mehed ainult meelitavad, kuid ei armasta teid. Amon-Ra templi preester on endale valinud iidoli, kellele ta jääb alatiseks truuks – ja see on ta ise; sõjapealik Cheapsiro ei tee muud, kui aina vestab oma lahingutest, Sextus aga on niivõrd haaratud mõne uue ilusalvi valmistamisest, et ei mõtlegi muust. Pealegi saadeti talle Lakoonikast uusi rõivaid, kullaga tikitud kollaseid tuunikaid ja aasia posikesi, kellele kuluvad kõik ta päevad. Mitte ükski neist isandatest ei hakkaks oma pead pakule panema sedavõrd hulljulge ja ohtliku ettevõtmisega. Selleks ei ole nende armastus piisavalt suur.
Eile rääkisite paadis, et keegi ei julge teile tõsta võlutud pilku, et kõik aina kahvatavad ja langevad halastust paludes teie jalgade ette, teil aga ei jää muud üle kui üles äratada mõni kuldses sarkofaagis puhkav maavahaga võitud vaarao. Nüüd aga ilmutas end noor, leegitsev süda, kes teid armastab – mida te temaga peale hakkate?”
Sel ööl ei saanud Kleopatra kaua und, ta vähkres asemel, kutsudes asjatult appi Surma venda Morpheust; lõputult sosistas ta, et on kõige õnnetum kuninganna, keda kõik aina pahandada tahavad, ning et elu on talumatu; see kibe kaeblemine jättis Charmioni üsna ükskõikseks, kuigi ta teeskles end kuningannale kaasa tundvat.
Jätkem und ootav Kleopatra vaagima õukonna suuri isandaid ja naaskem Meiamuni juurde: meie oleme nutikamad kui sõudjate ülem ja leiame ta kindlasti üles.
Omaenese julgusest kohkunud, hüppas Meiamun Niilusesse ja jõudis veel enne väikesesse palmisalusse, kui Phrehipephbur teda kahe paadiga jälitama hakkas.
Hinge tõmmanud ja lükanud märjad mustad juuksesalgud kõrvade taha, tundis ta end rahulikumalt ja kergemalt. Nüüd on Kleopatral tema läkitus. Nende vahele on tekkinud mingisugune side. Kleopatra mõtleb temale, Meiamunile. Võib-olla on see mõte läbi imbunud vihast, kuid olgu kuidas on, vähemalt õnnestus tal äratada mingisugune tunne – hirm, viha või haletsus; ta on oma olemasolust märku andnud. Oma nime oli ta, tõsi küll, papüürusrullile kirjutamata unustanud, ent mida oleksidki öelnud kuningannale sõnad: „Meiamun, Manduschopshi poeg”! Tema ees on valitseja ja ori võrdsed. Olgu tema armukeseks lihtinimene, patriits või kuningas – jumalannat see ei alanda; niisugusest kõrgusest ei nähta inimeses muud kui armastust.
Sõnad, mis olid rõhunud pronkskolossi põlvena noormehe rinda, olid viimaks lendu lastud; need olid vihisenud läbi õhu, jõudnud kuningannani, otse kolmnurga tippu, kättesaamatu täiuslikkuseni! Tülpinud südamesse oli tal õnnestunud istutada uudishimuidu – milline tohutu saavutus!
Meiamunil polnud aimugi, et nool oli nii täpselt märki tabanud, kuid nüüd oli ta siiski rahulikum, kuna oli tõotanud hingi Amenthisse viiva püha laeva Bari, pühade lindude Bennu ja Gheugheni, koletise Typhoni ja Osirise nimel – kõige selle vägeva nimel, mida pakub egiptuse mütoloogia –, et ta saab Kleopatra armukeseks, kas või üheks päevaks, üheks ööks või ainsamaks tunniks, tulgugi tal selle eest maksta oma keha ja hingega.
Mil moel süttis temas armuleek naise vastu, keda ta oli vaid eemalt näinud ja kelle poole ta oli vaevalt söandanud pilku tõsta – tema, kes ta oli alati kohkumata lõvi kollastesse silmadesse vaadanud –, ja mil moel oli juhuslikult hinge pugenud ivake sedavõrd kiiresti kasvanud ja nii sügavalt juurdunud – seda saladust me ei üritagi uurima hakata; mainisime juba, et hädaoht lausa tõmbas teda.
Kui ta oli täiesti kindel, et Phrehipephbur ja sõudjad olid randa jõudnud, hüppas ta uuesti Niilusesse ning ujus Kleopatra palee poole, kust läbi pupursete kardinate paistis tähena hõõguv lambituluke. Isegi Leandros poleks ujunud Sestosesse armastatu juurde nii vapralt ja otsustavalt, kuid Meiamuni ei oodanud sugugi armastatu Hero, valmis piserdama tema pead lõhnaveega, mis hajutab merelõhna ja tormi mõrkjad puudutused.
Parim, mis temaga võis juhtuda, oli osav odavõi mõõgahoop, kuid tegelikult ta ei kartnudki.
Mõnda aega ujus ta palee müüri ääres, mille marmoralus suples jõevoogudes, ning peatus siis avause ees, kuhu vesi tormitsedes sisse voolas. Paar korda üritas ta sealt sisse pääseda; lõpuks oli tal õnne, ta leidis avause üles ning sukeldus sellesse.
See oli võlvitud kanal, mille kaudu jõudis Niiluse vesi Kleopatra kümblusvannidesse.
V
Kleopatra uinus alles vastu hommikut, tunnil, mil unenäod naasevad oma võlulossidesse. Poolunes nägi ta hulka austajaid, kes ujudes ja müüridest üle ronides püüdsid tema juurde jõuda, ning mälestusena möödunud päevast oli unenägudes ka armuavaldusi kandvaid nooli. Tema jalad põtkisid rahutult Charmioni rinda, kes magas tema jalutsis.
Kui Kleopatra ärkas, mängis aknakardinas rõõmus päikesekiir, tungides tuhandete helendavate täppidena läbi kanga, ning ulatus voodini, kus lendles kuldse liblikana tema kaunite õlgade ümber ja kattis need möödaminnes helendava suudlusega. Õnnelik päikesekiir, keda jumaladki kadestaks!
Haige lapse hääbuval häälel teatas ta, et tahab üles tõusta; kaks ümmardajat toetasid teda ja aitasid ta ettevaatlikult suurele tiigrinahale, mille küünised olid kullast ja silmadeks punased granaatkivid. Charmion mähkis ta piimastki valgemasse linasest calasiris’esse, sättis juuste ümber hõbeniitidest võrgu ja jalga korksandaalid, mille taldade alla oli põlguse märgiks joonistatud kaks kokkuseotud jalgade ja kätega Nahasi ja Nahmu hõimu meest, nii et Kleopatra õigustas täiel määral epiteeti „rahvaste alistaja”, mis seisis kirjas kuninglikel bareljeefidel.
Kümblemise aeg oli käes; Kleopatra suundus koos naistega basseini poole.
Kleopatra kümblussaal asus mimooside, jaanileivapuude, aaloede, sidrunipuude ja pärsia õunapuudega avaras aias ning nende luksuslik värskus oli võrratus kontrastis ümbruskonna viljatusega; laiad terrassid olid täis rikkalikku rohelust ning roosast marmorist treppe pidi ulatusid lilled lausa taevani; mõlemal pool kõrgusid astmetel Pentelikoni marmorist liiliakujulised vaasid ja taimed seal sees näisid õite emakatena; lilledega ülekülvatud murul lebasid loiult osavaimate kreeka skulptorite loodud kimäärid, kelle näod ei olnud sugugi nii karmid kui kurbadel, süngetel Egiptuse sfinksidel, poosid aga meenutasid pigem saledaid valgeid hurdakoeri salongivaibal: neil võluvatel naisekujudel oli sirge nina, sile laup, väike suu, ümarad käsivarred, kumer rind; kõrvas ja kaelas imepärased ehted ja keed, mis olid kalasabakujulised nagu sellel naisel, kellest pajatab Horatius, või kujutasid vastavalt kunstniku fantaasiale ja arhitektuurilistele kavatsustele linnutiibu, lõvilakka ja taimevääte. Need võluvad monstrumid seisid paleest kümblusbasseinini viiva tee mõlemas ääres.
Tee lõpus paiknes avar, nelja porfüürist trepiastmega bassein; läbi teemantselge vee paistis kullaliivaga kaetud põhi; ümberringi seisvate karüatiididega11 sarnanevate naisekujude rindadest purskas lõhnastatud vett, mis voolas hõbedase
karüatiid – marmorist naisekuju katust kandva sambana Vana-Kreeka templis, ka naisekujuline sammas.