Öö Kleopatraga. Theophile Gautier
skarabeust kujutavale sõrmusele. Hõljuva ja vaba tuunika taljele oli seotud vöö, mille otsad rippusid ees; rüüd täiendas narmastega jakk, ja kui mõni barbarite sõna ei häiri pariislanna kõrva, siis lisagem, et niisugust kleiti nimetati schenti’ks ja jakki calasiris’eks. Täieliku pildi saamiseks lisagem, et kuninganna Kleopatra kandis väga kergeid püstise ninaotsaga sandaale, mis nööriti jala ümber nagu keskaegsete lossipreilide kingad.
Ometi ei paistnud kuninganna Kleopatrast rahulolu ega enesekindlust selle üle, et ta on ilus ja hästi rõivastatud; ta vähkres oma väikesel asemel ning tema üsnagi järsud liigutused ajasid ikka ja jälle segamini gaasriidest sääsevõrgu conopeum’i voldid, mida Charmion lehvikut liigutades väsimatu kannatlikkusega taas korda sättis.
„Küll on lämmatav,” lausus Kleopatra. „Isegi siis, kui tulejumal Ptah tooks siia terve oma sepikoja, ei oleks hullem. Kuum nagu ahjus.” Ning nilpsanud keelega huuli, küünitas ta kätt nagu joogipeekrit otsiv haige.
Alati tähelepanelik Charmion plaksutas käsi; silmapilk ilmus vaimuna kohale albaanlaste volditud seeliku moodi kehakattes ja üle õla visatud pantrinahaga must ori, hoides vasakus käes kandikut tasside ja arbuusilõikudega, paremas aga teekannusarnast kõrget tilaga anumat.
Valades imeteldava osavusega jooki, täitis ori ühe tassi ning asetas selle kuninganna ette. Kleopatra puudutas tassi kergelt huultega, pani siis enda kõrvale ning lausus, pööranud Charmioni poole oma kaunid mustad sädelevad silmad:
„Charmion, mul on igav!”
II
Pihtimust ootav Charmion manas näole kurva, kaastundliku ilme ja astus käskijannale lähemale.
„Mul on kohutavalt igav,” jätkas Kleopatra, lastes käed jõuetult rippu. „Egiptus masendab ja rusub mind. See ühtviisi sinine taevas on kurvem kui Erebose3 sügavaim pimedus. Ei iial pilvekestki! Ei iial ühtki varju, ja ikka see punane, veritsev taevas, mis sind kükloobi silmana seirab! Charmion, ma annaksin pärli vihmatilga eest! Pronksise taeva kuumavast silmast pole langenud janunevale maapinnale ühtki pisarat; see on nagu hauakambri katus, nagu kuppel nekropoli kohal, surnud ja kuivanud nagu muumiad, mida need endas peidavad; see taevas rõhub tinaja mantlina mu õlgu; see häirib ja ärritab mind; tundub, et püsti tõustes võin seda peaga riivata; ja üldse on see üks kohutav maa; kõik on nii sünge, mõistatuslik ja arusaamatu! Siin sünnitab mõttelend ainult õudseid kimääre ja määratuid ehitisi; siinne arhitektuur ja kunst ajavad mulle hirmu peale; kivisse aheldatud jalgadega hiigelkujud, mõistetud igaveseks istuma, käed põlvedel, väsitavad mind oma mõttetu liikumatusega; nad häirivad mu silmi ja vaateulatust. Millal ometi saabub hiiglane, kes neil käest kinni võtab ning vabastab nad kahekümne sajandi pikkusest postamendil seismisest? Ükskord väsib isegi graniit! Millist käskijat nad ootavad, et austavaks tervituseks püsti tõusta ning laskuda alla pjedestaaliks olnud mäelt? Millist nähtamatut karja valvavad need koera kombel istuvad liikumatu pilguga, võitlusvalmis küüntega tohutud sfinksid? Mispärast sihivad nad oma kivist silmadega nii visalt igavikku ja lõpmatust? Millist iseäralikku saladust varjavad nende kõvasti kokku pigistatud suud? Kuhu ka ei vaata – kas paremale või vasakule –, kõikjal aina kuninglike hauakambrite sünge pimeduse varjus jälkidest ühendustest sündinud õudsed koletised: inimpeaga koerad, koeralõustaga inimesed, Anubised, Typhonid, Osirised, kollasesilmsed kullid, kes sind pilguga puurides näevad midagi sõnul seletamatut; terve kari hirmsaid soomustatud tiibade, konksutaolise nokaga teravaküünelisi ebardeid ja jumalaid, kes on kohe valmis sinust kinni haarama ja nahka pistma, niipea kui julged astuda üle pühamu läve ja saladusloori kergitada!
Seintel, sammastel, lagedes, põrandatel, paleedes ja templites, koridorides ja sügavamateski hauakambrites, koguni maa sisemuses, kuhu iial ei jõua valguskiirt, kus tõrvikud õhu puudusel kustuvad – ikka ja alati lõputud kivisse kraabitud või maalitud hieroglüüfid, mis arusaamatus keeles pajatavad asjadest, mida enam keegi ei mäleta ja mis puudutavad ammust aega kadunud olendeid; sinna on maetud terve rahva üksnes kuninga hauakirja loomisele kulutatud tohutu töövaev! Salapära ja graniit – see ongi Egiptus; ilus maa küll ühele noorele naisele ja noorele kuningannale!
Igal pool ähvardavad ja surmast kõnelevad sümbolid, pedum’id4, tau’d5, allegoorilised kerad, siuglevad maod, kaalud hingede vaagimiseks – aina tundmatus, surm, olematus! Taimede asemel kummaliste märkidega kirjatud steelid; puudega palistatud alleede asemel graniidist obeliskide read; maapinna asemel kohalikest mägedest välja tahutud graniitplaadid; taeva asemel graniidist lagi – käega katsutav igavik, pidev ja kibe irvitamine elu lühiduse ja hapruse üle! Trepiastmed on tehtud titaani sammude jaoks, inimjalal on raske neid kasutada ja ronimiseks tuleks appi võtta redel; kõikjal sambad, mille ümbert ka sada inimest ei ulatu kinni võtma; labürindid, kuhu võid väljapääsu leidmata terveks aastaks ekslema jääda! See on pead pööritama panev suurusehullus, joobumus grandioossusest, ohjeldamatu uhkuse tagaajamine, soov iga hinna eest oma nime maailmale jäädvustada!
Peale selle, Charmion, hirmutab mind üks mõte: teistes maades põletatakse surnuid ja peagi seguneb nende tuhk maakamaraga. Siin aga tundub, et elavatel polegi muud muret kui surnute säilitamine; tugevatoimelised palsamid hoiavad neid lagunemast ning nad säilitavad oma kuju ja välimuse; hing haihtub, ent põrm jääb alles. Praeguse rahva all lebab maetuna paarkümmend rahvast; iga linna all peitub oma paarkümmend korrust nekropole; igast lahkuvast põlvkonnast jääb järele terve sünge linna jagu muumiaid: isa all lamavad maalitud ja kullatud kastis vanaisa ja vaarisa sellistena, nagu nad olid oma elu ajal, ning sügavamale minnes leiad üha uusi muumiaid!
Kui ma mõtlen sellele hulgale lõuendiribadesse mähitud surnutele, tervele müriaadile kuivanud viirastustele haudades, mis lebavad külg külje kõrval segamatult juba tuhandeid aastaid, nii et nende rahu ei häiri isegi hauakambris roomav ussike, ning isegi kahe tuhande aasta möödudes lebavad nad niisama puutumatult koos oma kasside, krokodillide ja iibistega, kes olid kunagi nende kõrval elanud, siis haarab mind õudus ning mulle tulevad värinad peale. Mida nad küll üksteisele võivad öelda – on ju neil endiselt huuled –, kui nende hinged mingi ime jõul peaksid naasma ning leiaksid oma kehad olekus, millisena nad hinge lahkudes maha jäid?
Egiptus on tõepoolest sünge kuningriik ja minusuguse vallatu ja naeruhimulise jaoks täiesti kohatu; igal pool ainult muumiad; nemad on kõige keskpunkt ja mõte. Käi ringi palju tahad, ikka jõuad muumiani; püramiidide sisemuses on sarkofaagid. Kõik üks olematus ja hullus. Kui palju neid kivist hiigelkolmnurki ka taeva alla kõrguma ei püstitataks, laip jääb ikka laibaks. Kuidas elada ja rõõmustada sellisel maal, kus hurmava aroomi asemel haistad vaid palsameerijate pottides podiseva õli ja maapigi kirbet lõhna, kus oma toa põranda all tunnetad tühjust, sest maa-alused käigud ja hauakoopad ulatuvad välja sinu magamistoani? Olla muumiate kuninganna, omada vestluskaaslasteks liikumatutesse poosidesse tardunud kujusid – on vast lõbus! Oleks mul kurbuse leevendamiseks kas või üks südant erutav kirg, midagi elavdavat, kui ma armastaksin kedagi või midagi, oleks ma armastatud! Aga keegi ei armasta mind.
Vaat seetõttu ma igavlengi, Charmion; armastus muudaks viljatu ja morni Egiptuse minu silmis veetlevamaks kui Kreekamaa koos tema vandlist jumalakujude, valgest marmorist templite, oleandrisalude ja eluandvate veesoontega. Siis ei mõtleks ma enam Anubise hirmutavale näole ja maa-aluste linnade õudustele.”
Charmion naeratas umbusklikult.
„Teil ei tasuks küll muretseda, sest iga teie pilk tungib südamesse niisama täpselt kui Erose enda kuldne nool.”
„Kuidas võib kuninganna teada, kas armastatakse teda ennast või ainult diadeemi ta laubal?” päris Kleopatra. „Tähtedena sätendav kroon pimestab silmi ja südameid; kui ma ka troonilt alla tulen, kas langeb siis mulle osaks niisugune kuulsus ja menu nagu Bacchidal ja Archenassal või mõnel teisel Ateenast või Mileetosest tulnud hetääril? Kuninganna on inimeste kujutluses midagi nii kauget, kõrgemalseisvat, erilist ja kättesaamatut! Missugust enesekindlust peab omama see, kes säärases ettevõtmises edu loodab? Tegemist pole ju lihtsalt naisega, vaid suursuguse ja püha, sootu olendiga, kelle
Erebos – kreeka mütoloogias maapõuepimedus, ka allmaailm.