Peipsi peal. Juhan Liiv
on teinud ja halba ütelnud või midagi muud? Niipalju on selge, et nad eemale hoiavad.
Ükskord on nad kirikuteel kogemata kokku saanud. Hainil on nii halb, et ta Miina kõrval peab käima, ja jälle nii hea, et ta mööda ei raatsi minna. Ta tahab Miinale midagi ütelda, aga imelikul kombel ei leia ta kuidagi parajat sõna. Pika mõtlemise järel arvab ta hea kõnealguse leidnud olevat, aga seal tuleb üks nende küla mees hobusega järele ja võtab Miina peale ja viib ära. Teine kord juhtub Hain Miinaga vainul kokku, aga seal tuleb Oti karjane sinna ja Hain ei saa jälle midagi ütelda. Kolmas kord ei ole küll kedagi nägemas, aga siis ei ole Hainil julgust enam.
Hain on ju mõni aeg näost kahvatu, aga see tuleb küll sellest, et ta kevadel puumetsas jalga on raiunud, mis mõni aeg parandamist nõudis. Miina ei võta enam ühestki küla tantsupidust osa, aga seegi võib ainult sellest tulla, et ta väike õde mullu sügisel ära suri.
Millest siis muust?
Naabritel ei tule leppimist mõttessegi. Keegi ei taha ju sellepärast lepitusega alata, et vastane võiks arvata, et teda kardetakse. Aga kahju teeb kohtukäimine, palju kahju. Palju päevi saab mõlemal pool viidetud, kodus ei ole, kes sulaste järele vaatab. Aga ka kohtuasi ei tõota kummalegi head. Mis neile viimati linnas üteldi, sellest ei räägi kumbki kellelegi sõna, aga Enn ei tule kaks korda selle järel sööma ja Jaak otsib koju tulles pahandust. Et ta aga parajasti kedagi toas ei leia, ei naist, kellega pahandada, ega ühte lastki, keda lüüa, siis peksab ta koera…
Ennu käsi hakkab halvasti käima ja Jaagu lugu ei ole mitte parem. Ükskord, kui Enn linnas kohtus viibis, on vargad ta kõige parema hobuse ära varastanud. Sulased olid õhtul talli ukse lukustamata unustanud. Jaak kuuleb naabri kahjust ja ta läheks sellele küll head trööstisõna ütlema, aga siis võiks Enn mõelda, et ta lepitust tuleb otsima. Seal tuleb Jaagul enesel raskem õnnetus: ta elumaja põleb ühel öösel ära. Jaak on rikas mees veelgi ja võib varsti uue maja üles ehitada, aga kahju on siiski suur. Enn näeb naabri õnnetust ja tal on kahju. Ta hakkab mõtlema, kas Jaak tõesti nii halb mees on. Veel mineval pühapäeval on Jaak kirikupingis nii, nii – Ennul tuleb see nüüd meelde – nagu paludes tema peale vaadanud. Juba ajab ta oma pühapäeva-kuube selga, et Jaagule minna, seal näeb ta, kuidas Jaak enese õues nii toredalt kõnnib – süda ei anna järele! Süda annaks veel, aga mis ütleksid siis teised? Ka ei ole ta ise vähem õnnetu. Ta ainukene laps, Miina, on ju kaks nädalat elu ja surma vahel palavikuga võitlemas – tema kallis Miina, keda kõik külarahvas ta mõistliku meele ja lahkuse pärast kiidab.
Sest ei ole veel küllalt, et nad muidugi õnnetud on. Rahvas räägib, et nad teineteisele vastastikku kahju tegevat. See on mõlemale raske kanda. Kui ka muidu vihased, nii nurjatuid asju ei jõua ometi kumbki kummastki uskuda. Nad on tülist väsinud ja tahaksid küll lepitust, aga keegi ei taha esimest sammu astuda.
Ühel päeval sõidab Enn linna advokaadile mune ja mett viima. Haini isa Jaak sõidab kiriku juurde.
Hain jääb koju. Hain on kahvatanud, väga kahvatanud, aga ta on ju jalga raiunud. Täna on Hain veel rohkem kahvatanud kui muidu. Täna on ta ka sellele otsusele tulnud – haiget Miinat vaatama minna. Kui Miina sureb?.. mõtleb Hain. Ta ei tea, mis siis…
Hain läheb Ennule. Hainile ütleb üks imeline tundmus, et ta Ennule peab minema.
Eestoas istub Miina ema, kortsus näoga vanaemakene, ja koob sukka. Aeg-ajalt käib ta vaatamas, kas haigel midagi tarvis on. Hain räägib siin veidi aega ja palub siis luba Miinat vaatama minna.
Haige kamber on peaaegu pime. Aknad paksude eesriietega kinni kaetud. Imeline vaikne on siin… Haini süda peksab, aga siiski on see peksmine nii hea.
«Hain!» hüüab keegi teda tasa.
Hain väriseb. Ta näeb enese ees hämaruse sarnases valges üht voodit, üht valget kogu, üht… kätt.
Ta näeb, et tool voodi ees on, ja istub selle peale.
«Miina!»
Poolpimedas ei või ta näha, kas haige ta tasast hüüdu tähele on pannud. Ta kuuleb nagu tasast ohkamist.
«Miina – anna andeks, et – et – meie isad nii tülitsevad – ma kahetsen, et see nõnda on.»
Kõik vaikne, tume… Hain näeb, et valge käsi voodi teki peal tema poole sirutab; Hain võtab käest kinni ja vajutab õrnalt…
Kätt ei tõmmata mitte ära.
«Miina – anna andeks – saa terveks – ole minu!» palub Hain õrnalt. Äkki tõmmatakse käsi ära ja selle liigutuse juures tunneb Hain, et ta enese käe peale soojad pisarad langevad.
«Miina – Miina!»
Tasast nuutsumist on kuulda…
Hain on voodi ees. Haini pea langeb alamale… alamale…
Hain jääb kauaks… ei tea, kui kauaks.
– – – – – – –
Kui ema tuppa tuleb ja aknariide kõrvale lööb, siis alles ärkab Hain, kohmetab… tõuseb püsti ja otsib kübarat – kübar on aga käes…
«Äkiline valgus teeb silmad araks,» ütleb Miina ema.
Ema teab kõik, kõik…
Kui Hain minna tahab, tuleb talle Enn ukse peal vastu. Enn tuleb praegu linnast.
«Säh sulle! Vanad käivad kohut, noored –»
«Leppige ära, naaber, – ma palun südamest, leppige ära!»
«Või leppida – vaata ikka, vaata!» ütleb Enn, aga pahandus on enam sõnades kui hääles. «Kas tead ka, mis advokaat mulle ütles. Advokaat ütles, et meie asi tühja läheb, aga meil mõlemal hea summa kohtukulusid tuleb kanda.»
«Just sellepärast, pai naaber, leppige! Mina ja Miina armastame teineteist ja te teeksite meid õnnetuks. Mõelge oma haige lapse peale!»
Ennul löövad silmad märjaks.
«Hain, sa oled kuldaväärt poiss ja su isa on kuldaväärt mees. Võta Miina, kui surm ta üle jätab – see on ju mu ammune nõu.»
Hain läheb õnneliku meelega koju, aga ta ei lähe üksinda. Isa ja väimees lähevad väimehe isale kosja – poega kosima.
Jaak nutab… Kirikhärra on imet teinud. – Kaks suurt talukohta saavad üheks. Neljasajarublane õunapuu jääb kesk krunti.
Kui Hain, punaste tressidega must mulgi vammus seljas, oma õitsva noorikuga kiriku sõidab, ütlevad kõik, et õnnelikumat paari enam ei või ollagi kui Miina ja Hain.
Muldmäe Mats
Peerg põleb ahjunurga vahel ja valgustab musta talutuba. Seinad on suitsunud, parred ja lagi paksult nõgised, aga kui väljas pakane külm plaksu lööb, on nõgi talupojale niisama armas nagu must samet suure härra toas. Vana aus paekividest kerisega eesti ahi muretseb selle eest, et toas palju nõge, aga ka palju sooja on, ja annab vanaaegsele talutoale ustava kuju. Põrand on savist tehtud, ahju ees lai paekivi, kuhu põlevate peergude söed kukuvad ja kus peergusid kistakse, et mitte põrandat ei rikutaks.
Lõuka ees peeru valgel ketrab Muldmäe perenaine takku, triibuline undruk vööl; tema kõrval seisab kaheksaaastane terane Kat’t ehk Kati, kukega aabits käes, punane ristiema kingitud pael juustes, pikk valge särk seljas, ja seab a-b-d-tähti kokku. Enne kui ta a-st b-ni jõuab, vaatab ta, kuidas ahjukapi äärel suure peaga ritsik jookseb, või kuidas tulesüsi peeru otsast maha tahab näpistada, või kuidas praegu kirju kana valget kana lööb. Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Sellele on ta jalad alla ja saba taha mõelnud ja usub nüüd isegi, et see hobune olla. Kui Mikk suureks saab, tahab ta enesele niisuguse hobuse osta, kui Osman-pašal on, nagu ta mineva jõulu ajal koolmeistri seina peal näinud.
Mees, kes selili ahju küljel, jalad parte peal, on väikse Muldmäe koha peremees ise. Sellest, et Matsi silgumärss ning taarilass seinal varnas talvekorteris on, on näha, et Matsil mõisapäevad tehtud ja tal nüüd aega ja luba on