Peipsi peal. Juhan Liiv
saan on mul ka, teistel, nagu Paepõllu Mardil, ei ole saani ei kedagi.»
«Naa, mis on nüüd Tõrvandi Mart sinu kõrval? Mina olen ikka alati ütelnud, Hans on tubli, mõistlik poiss, ikka täis mees kohe!»
Hansu süda hüppas rõõmu pärast. Perenaine läks aita ja sobistas Roosiga natukene kõnelda. Perenaine müksas külge, tõreles, meelitas, aga ta ei tulnud rahuldava otsusega tagasi. Ta sosistas peremehele kõrva sisse.
Kõheldi ja kaheldi, räägiti ääri-veeri mööda ja kui Hans sellest ikka veel aru ei saanud või aru ei tahtnud saada, ütles perenaine häbelikult näppu suu ääres hoides:
«Meie Roosi on veel noor laps, ega ta sel aastal veel ei lähegi mehele.»
«Edaspidi, Hans, edaspidi,» ütles peremees.
«Edaspidi!» ohkas Hans ja sõitis ära. Kodus aga ütles ta: «Seda teeb see va viiskrajakas Mart. Noh, Roosi võtan ma siiski hiljem või varem, aga sinule tahan ma ühe tüki mängida, mis tükk on.»
Kruusa külas Niidumäe talus olid kahe nädala pärast perepoja pulmad. Pruut oli Kase külast ja Roosi oli pruutneitsiks; Hans ja Mart olid peiupoisteks kutsutud. Mõlemad rehkendasid selle peale, Roosit enesele pruutneitsiks saada. Mart oli nüüd ka enesele täku ja saarekirja saani muretsenud, haris oma habet määrdega nagu Hanski ega tahtnud esimesele mingis tükis järele anda. Pulmade vastu valmistati mõlemal pool iseäranis.
Õhtu enne pulmapäeva läks Mart Hansu poole.
Hans, kes jälle uue kapi valmis oli teinud, segas höövlipingi juures värvisid.
Mart ajas Hansuga juttu, suitsetas Hansu piipu ja ütles nagu kogemata äramineku eel:
«Hans ae, sa tõid viimati linnast enesele habememääret, anna mulle ka natukene, mul on otsas.»
Hans, kes Marti just selleks oli oodanud, naeratas kavalalt, krabistas natukene kapi juures ja tuli soovitavat asja Mardile tooma.
«Näita ikka, kas sinu määre niisugune on, kui minul viimati oli,» ütles Mart, ja enne kui teine vastata sai, oli ta Hansu enese potikese võtnud, millega ta, et videvik oli, akna alla astus. Käsi lipsas tal tasku ja välja, ja lai naerujoon ilmus ta näole. Ümber pöördes aga ütles ta tõsiselt Hansule: «Seesama jah»
Ta andis Hansu potikese tagasi ja läks koju.
Täna õhtul naersid Mart ja Hans nii kangesti, et neil silmist vesi jooksis ja nad käega kõhtu kinni hoidsid.
«Sest saab vanajuuda nali kohe!» mõtlesid mõlemad.
Tuhatnelja kihutas teisel hommikul Hans kuljuste ja kurinatega oma saarekirja saanis pulmamaja poole. Vaevalt oli ta aga väravast väljas, kui ka Mart oma õues saani kargas ja väravast välja sõitis. Tema tahtis veel teel Hansust mööda kihutada ja Hansu tänase näo üle surnuks naerda. Viis versta maad eelpool sai ta Hansust mööda, vaatas Hansu silmi ja purskas täie häälega naerma.
«Issa ristike, Mart –» tahtis Hans vastu hüüda, aga kange naeruhoog tuli ka tema peale. Peale selle hirmus Hansu hobune Mardi nägu nähes nii ära, et ta kraavi kargas, Mart aga kihutas edasi; uue hooga ajas Hans järele, et seda ilmaimet näha, mis pulmalised Marti nähes ometi ütlevad. Ta ajas veel kord mööda. Mart aga ei andnud ka oma täkule järele ja nõnda jõudsid nad kõrvuti pulmamaja õue alla.
«Urjahh, kodukäijad tulevad!» hüüdis üks poiss väraval ja jooksis kisaga tuppa.
Pulmalised jooksid välja.
«Kodukäijad! vaimud! – appi, appi!»
«Püha isa ristike, sinine habe!» Mehed veeretasid naeru käes, naised karjusid.
Mart oli esimene, kes õue jõudis.
«Sinine habe, sinine habe!»
«Ei, roheline habe,» õiendas Mart ja näitas Hansu peale.
«Kuidas, sul on sinine habe?»
«Sinine jah, sinine jah,» hüüdis Hans naeru käes vingerdades, kes ka õue jõudis.
«Ja sinul enesel on roheline.»
«Minul?» küsis Hans, kes ei teadnud, et temast räägiti.
«Minul?» küsis Mart niisama imestades oma ümber seisjatelt. Praegu seisid nad teineteisega vastamisi ja naersid.
«Roh – oh – oheline habe!»
«Sihih – hih – inine habe!»
Sel silmapilgul kiskusid pulmaliste hobused lahti ja jooksid hirmuga väljale – kõik ilm oli kära täis.
«Mart, mine ära oma sinise habemega,» hüüdis Hans.
«Ära hirmuta hobuseid ära oma rohelise habemega,» karjus Mart.
«Mina?»
«Sina.»
«Kas minu habe ka värvitud on, Mart?»
«Kas minu habe ka värvitud on, Hans?»
Nagu pea peale löödud vahtisid mehed teineteise otsa.
«Ja sina tegid seda mulle?» küsis Hans.
«Nagu sina mullegi,» vastas Mart.
«Hahahah! Oleme sõbrad?»
«Oleme!» naersid mõlemad ja langesid teineteise kaela ja kihutasid oma värvitud habemetega pulmarahva naeru eest koju tagasi. Eile õhtul olid nad teineteise habememääret rohtudega seganud, mis teisel pool tundi pärast määrimist roheliseks, teisel siniseks muutus. Roosi aga sai üks Kruusa küla poiss oma saani.
Hans ja Mart on parimad sõbrad. Kumb neist edaspidi Roosi sai?
Ei kumbki. Kruusa küla poiss.
Aias
Ühes käes lillepärg, teises võileib, seisab ta seal, vaatab kord oma laia õlekübara alt üles kahara vahtra otsa, kord küsides minu peale – viieteistkümneaastane kenadus – nii naljakalt, nagu – kuidas ma pean ütlema – väike, armas ahv.
Nagu oleks ta päikese pailaps, viibib see meeleheaga väikesel lillevaenlasel, kes oma kuritööd praegu võileivaga pühitseb. Ta vaatab naeratades kirjulindilise laia kübara, selle alt välja vaatava juukse, sinilillega kaunistatud õrna rinna ja sirge painduva keha peale; väikese ilusa kinga peale, mis praegu puutüvelt koore korbast lahti nokitseb ja mille vallatul omanikul täitsa ükskõik näib, mis muu ilm temast arvab, vast nii: Ei see ega teine, ei laps ega neiu – niisugune armas segadik mõlematest, nagu ainult üks viieteistkümneaastase neiu alustus võib olla.
Ja nüüd pööravad kaks päikest minu poole – mitte taevast, vaid kenast ümmargusest lapsenäokesest – ja küsivad, kas siis neiu Lilli oma pika teadusliku vadina peale vastust ei saagi, mis ta praegu rutuga lintidest, Heine lauludest, kanapoegadest ja kompvekkidest pidas. Noh – kas?
Soo! Nüüd istutakse puu alla maha, pannakse lillepärg väga tõsiselt kõrvale ja võetakse kena kirju kassipoeg sülle, et sellega oma võileiba jagada. Kahetsemisväärt kassipoeg!
«Kas härra tädipoeg ei arva heaks sõnagi vastata,» küsitakse niisuguse häälega, nagu mamma õhtu-seltskondades Lilli tähele on pannud.
«Oo jaa, Lill – neiu Lilli,» vastan mina, kes ma sammu kolm eemal vilus lehtmajakeses istun, paks Darwini kirjakogu kõrval pingi peal. Ma olin järelemõtlemisega ametis, kas ahvid tõesti meie esivanemad on olnud, kui see väike nõid oma ilmumisega mu tähelepaneku ahvidelt enese peale tõmbas. Mina olin siin sugulaste juures suvist koolide vaheaega pidamas – aga no see siia ei puutu.
«Oo jaa, neiu Lilli,» vastan mina, «aga teie olete vist pahane ju koguni?»
«Mina ei pahanda iialgi.»
«Soo?»
«Ei mitte kunagi.»
«Esimene niisugune pärl naiste seas.»
«Õde ütleb, mehed on, kes alati ja iga