Peipsi peal. Juhan Liiv
pilvedesse, kust ikka rohkem lund hakkab tulema, kord Nurmeküla poole, kas seal inimesi liikvel on. Tuul tõmbab ta räti peast lahti, aga sest ei ole viga. «Uhujuuh!» hüüab ta rätist kinni rabades nagu mõnele teisele inimesele, «sel ei ole ka enam aru raasugi!» Sellega ühtlasi muutub ta kärme tüse keha nagu tugevamaks, et millelegi vastu panna. Rohkesti krimpsunud lahke nägu läheb ühtlasi murelisemaks. «Näe, sealt on ometi tuul katuse lahti kangutanud!» Tükk kanarbikku ja paar kivi katavad tehtud augu. Nüüd viimaks on aeg sauna sisse minna.
Suits tuleb ukse peal vastu. Naine kummardab ja vaatab tunnistades tagumisse nurka, kus midagi voodi- või lavasarnast suitsenud seina äärest vastu kumab.
Saunal on üksainus aken, väike kui silm, vastu lõunat. Aga sellel on haruldasel korral klaasid ees, mida tervest Kukulinnast enam ei leita. Üks ruut on küll ju katki, ennegi kolm veel olemas, aga klaasitükid, näe, on seina vahel, ootavad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduva ruudu asemele on vana lauluraamatu laudne kaas pandud, mille nahk küll ju nii hapraks läinud, et kaas ära tulnud. Akna all põrandal seisavad kaks puupinki, esimene küll söögilaua, teine istepingi tarvis. Akna vastu ukse kõrval on ahi, mille lõukal praegu ühe potisarnase asja all tuli põleb ja suitsu ajab. Ahju kõrval must suitsunud vokk, tema kohal ahjukapis paar värtnat, lõngakera, kannikas leiba, tohust soolatops, paar lusikat kulbisuuruses, tõrvane peahari ja ühe kaanega lauluraamat, mis teise aknale klaasiks on pidanud andma. Voki taga seinas ripub meesterahva kampsun, ühe luunööbiga ja kahe puupabulaga. Näha on aga, et kampsunil enam peremeest ei ole, sest ta on tagasi lõngakeraks hakanud saama. See ripub ta kohal all maas ja pooleli harutatud käisest jookseb lõng alla kerasse – sedamööda rändab kampsun viimati küll kõigeni kera kõhtu. Kesk tuba on üks kolmejalgne järg külili maas.
«Ema, süüa tahan.»
Hääl tuleb nurgast, mis toas kõige pimedam on. Aegamööda harjub silm ka siit asju nägema: pikad õled ühe lava peal, mis teivastest ja laudadest kokku raamitud. Teivaste, või kuidas tuleb ütelda, sängisammaste otsas on paar pooleli nõelumata sukki. Kesk õlgi lava peal mustab midagi – õige! ühe lapse pea, mis naiste undruku seest nagu kupp välja paistab. Aga ainult pea. Aga selles peas on midagi, mis, ei tea ütelda, kas võõrastama või imestama paneb, mis nagu oma koha peal ei oleks ja siiski jälle nagu on. See on, et see lapse pea peab olema, ja kogu järgi, mis undruku sees varjul, võib see laps ainult viie-, palju kui kuueaastane olla. Pea ise aga oleks nagu kahekümne- nagu kuuekümneaastane. Aru ei või saada, kumb suurema õigusega. Nägu on nõnda tõsine, nõnda tumerahuline, lahja ja tüse ühtlasi, suu nõnda kiusakastõsiselt kinni, lõual nii tugev kont nagu kuuekümneaastasel. Ots aga, enam paled, on nõnda pleekinud, et kenal kombel kahekümneaastane välja tuleb. Nüüd aga ütlevad ses näos midagi, et siin ei kuuekümne- ega kahekümneaastane, vaid laps meie ees on. Need on silmad. Kaks süsimusta silma. Need ei ole sugugi selle tuima näo päralt – nad on uus mõistatus selles imelises peas. Nad otsivad rahutult midagi taga, mis siin toas ei või ollagi, – nad otsivad midagi kuskilt kaugelt, mis hoopis tagapool siinseid seinu võiks olla ja mida nõnda, nagu ta on, ei taha näha saadagi… Süsimustad juuksed on sassis, üksi otsaeest on nad märja käega siledaks tõmmatud.
«Ema, kas saab ju süüa?»
Nüüd alles on eide silmad ära näinud, et kõik vana viisi korras on. Tunnistuseks lööb ta käe korraks undruku kupu külge, mille üks äär veidi kõrgem on. Kui aga ühe kana kõkõk! siit vastu kuuldub, jääb ta rahule. See on haige jalaga kana; laps ei ole mitte üksinda kupu sees. Kana jala on Kupu-Kaie poeg eile katki visanud, see suur poisi-võrukael! Villule seltsiks, kes praegu paraku ilma särgita on, sest et see alles parsil kuivab, on ema ta sängi pannud. Kupu-Kai ei näe just heameelega, et Käe-Madli, Villu ema, ühe osa tema leivast ära võtab. Tema oskaks niisamuti kätt katsuda, või veel paremini kui Madli.
«Ema, kas saab juba süüa?»
«Oota ometigi, mustlane. Ma lähen enne külasse. Kuuse Peetri naine, Jumal andku talle tervit, lubas kampsuli eest pütitäie haput piima. Hea piim. Kuuse omadel on ikka hea piim. Näe, pudru ongi ju valmis. Panen õige veel kaane alla hauduma, kuni tagasi tulen. Küll siis sööme. Ära sa kuku, Villu. Ära kana jalale haiget tee!»
Emakene, nähes, et suits välja läinud, lükkas ukse kinni ja läks soost üle külasse.
Ära kanale haiget tee, oli ema ütelnud. Mispärast haiget teha? Oli ta ometi tema saatuse osaline, see haige jalaga kana, maja ainus rikkus. Kana ei saa välja, Villu ka ei saa välja. Kana jalg on haige, tema jalad – ah! on nii terved, tahaksid heameelega loigu peal liugu lasta, kus praegu Kupu-Kaie pojad tantsivad, kepiga jää sisse löövad ja – ah! nii rõõmsasti huikavad: uhtii! Kuidas nad lendavad, ühest äärest teise – siuhh! Villul ei ole särki – kuub on, aga see on alles pooleli paikamata. Ja Villu aastane südamesoov – saapad – ah! Kui tal saapad oleksid! Niisugused, nagu kohtumehe pojal, kes mullu isaga siin käis, kui vaestemajasid üle vaadati. Tal olid saapad jalas. Kui ilusad kollased! Ja alt, mis ilusad pruunid, tökatiga nii kenasti ära määritud – ah! Või ikka missugused punased paelad äärtel, pundikud otsas! Sestsaadik ei ole mitte ühte päeva läinud, mil ta mitte saabaste peale ei oleks mõelnud. Korra on ta unes näinud, et tal just niisugused saapad jalas olid, aga ta ärkas enne üles, kui ta nendega jää peale sai minna…
Väike kahvatanud mees kummardab ettepoole ja vaatab aknast läbi loigu poole, kuhu ikka rohkem küla lapsi kogub. Ta vaatab, kuni väsib, mõtleb ja mõtleb…
Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparve tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam – ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on – Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab – seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah – ei või! Paks läbitungimata mets varjab järve ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult kohada… Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui päev soe, nagu suvel, istub Villem suure kivi otsas, ajab hobust ja huikab, et mets vastu kajab… See järv, see järv, kui seda kord näeks?..
Ükskord ometi on ta seda – vististi näinud. Seal kaugel – kaugel – jah, seal! Villu ei tea enam isegi, kui kaugel, aga kaugel pidi see olema, kuhu ta kord ära eksis. Hirmunult ronib Villu mäekühma otsa. See kuuskedega sinav mäekühmas seal, ema ütleb, olla Palupera Kuusemägi. Laps vaatab ümber selge sinise laotuse sisse ja seal – just seal, kust ime-kohin tuleb, paistab puude vahelt midagi sinist – nii selge kui Looja silm! Kuidas ta sätendab, läigib!.. Suuremaks ja suuremaks lähevad lapse silmad. Ta vahib ja vahib ega mõista imele seletust anda… vahib…
Teisel hommikul leiab ta enese tumedast saunanurgast, lavalt õlgedelt. Õlg valutab kangesti ja teine käsi on kriime täis ja sinine. Ema ütles pärast, ta saadud hundi käest veel kätte.
– – – – – – –
«Villu, tule nüüd sööma!»
Villu on tukkuma jäänud ja mitte kuulnud, kuidas ema koju tuli, piimapüti lauale pani, pudrukausi koldelt kõrvale tõi, siis pardalt kuivaks saanud särgi võttis ja sellega ta aseme ette astus, kus ta nüüd praegu teda äratab.
«Villu!»
«Hunt – sinine – järv – varjab – mets – mets – kas mets ikka veel varjab?» sonib unine Villu.
«Jälle mets, mets igapäev. Tule sööma!»
Ruttu on väike mees ja särk teineteisega ühendatud ja kärmesti ronib Villu lavalt alla. Sellejuures tuleb lapse kõhnetanud valge jalg nähtavale; kõik on ta keha küljes, õlgadel, seljas nii nurgeline, kondine ja nõrk – laps võib küll ju kuueaastane olla, aga kasvu järgi peaks teda paar aastat nooremaks pidama.
Ema ja laps istuvad sööma, panevad käed kokku ja laulavad ühe lauluraamatu-salmi kumbki iseviisil. Õieti ei ole see küll kellegi laulmine, lugemine seda vähem,