Peipsi peal. Juhan Liiv
ahju peale ja mõtleb, kui õnnelik see inimene siin ilmas on, kellel leib, silk ja soe ahjupealne ei puudu; mõtleb, kuidas neid häid asju ka taevas kätte saada, ja jorab laulu:
«Su lauas lapsed istuvad
kui õlioksad ilusad.»
Ja selle maapealse ja tulevase sooja ahjupealse peale mõeldes peab Mats ennast õigusega õnnelikuks inimeseks. Kai leiab küll, et Mats ju natukese ülearu ahjul magab, et must pullike laudas kütke ära on loiutanud, kirju talleke otsa saanud, et lund lauda nurgast sisse ajab, mida Mats ei näegi, aga selle-eest on Mats suvel ja iseäranis mõisas raske töö tegija.
Kai ja Mats elavad, näete, õnnelikku elu. Aga vanaaja mõttetarkade järele peab kurjus alati headusega sõda. Vististi oli vanaõel siis, kui Jumala lapsed Kõigevägevama ette läksid, ka nende seas olnud, Matsi peale kadedalt kaebust tõstnud ja tema kiusamiseks luba saanud. Kõrtsi näol tuli ta maa peale tagasi maha. Enne ei olnud J. vallas kõrtsi, aga nüüd ehitati ta just Muldmäe naabrusesse. Kas teda just vaja oli, seda ei uskunud ehitaja isegi, aga miks ei või kõrtsi ehitada, kui ehitus just meelde tuleb ja raha on?
Katsu, katsu teist natukene, läheb risu viimati armsaks, et ikka see viin. Esiti läheb Mats üksi vaatama, mis teised kõrtsis teevad, võtab ka tipsukese keele peale, korralt ka rohkem. Viimati tusk, kui jälle ei saa võtta. Peale silkude, hapu kalja ja sooja ahjupealse on õnnelik-olemiseks ka suutäis viina vaja, arvab Mats. Aeg-ajalt tuleb ta ju täiel peal koju. Kai näeb, kuidas kõik asjad majas logalaga lähevad, palub, pahandab, aga ei aita. Mats lubab parandada ja mõtleb nuttes ahju peal, kui halb inimene ta on, ja tõotab viina hoopis maha jätta – see on siis, kui ta mahajätmise mälestuseks veel enne kord on rüübanud.
«Mats, sul on ju aastarent võlgu,» ütleb härra rendimaksmise päeval.
«Pai härra, kulla härra, kannata veel mõni kuu. Pai härrakene, ma maksan ka ikka.»
«Jäta joomine maha!»
«Oh sa heldekene, mis ma siis ära ei joo? Lähen vahest ka suusoolast võtma, aga juhtub, et võtan natukene rohkem. Sestsamast teevad inimesed kisa välja, et Mats joob.»
Aasta kahe-kolme pärast on Mats jälle rendimaksul.
«Mats, sul on kahe aasta rent võlgu.»
Jälle läheb Mats norgus peaga koju, jälle tõreleb Kai, jälle lubab Mats viina igavesti maha jätta.
Aga rendimaksuga on niisamasugune lugu nagu viina mahajätmisega. Kui jälle aasta mööda, ei ole Mats mitte üksi jälle aasta rendi maksmata jätnud, vaid musta härja, pühapäevakuue ja naise suure sõle ära joonud, pealegi veel hulga võlgasid mujale teinud. Rendi maksmise päeval ta enam mõisa ei lähegi, raha tal ju ei ole. Aga seal tuleb mõisa vahimees Matsile järele ja Mats peab mõisa minema. Matsi süda on raske, ta õnnetu teab, et nüüd teda majast välja aetakse, teab ka, et Kai teda enam ahju peale ei lase minna, teab, et elust igatemoodi enam kasu ei ole. Pühalikult tõotab ta mitte iial enam viinatilka suhu võtta, kui ta sel korral veel heaga mõisast pääseks.
«No Mats, sinul on ju kolme aasta rent ja poole sui päevad võlgu,» algab härra.
Mats veeretab kübarat käes ja vaatab maha.
«Jah, härra, aga kui härra mind veel välja ei aja, tõotan ma kõik ära maksta.»
«Sa jood kõik ära, Mats.»
«Tänasest päevast saadik ei joo ma enam tilka.»
«Soo, soo! No olgu, teeme veel kord proovi.» Nende sõnade järel läheb mõisnik ära. Natukese aja pärast tuleb ta tagasi ja viib Matsi ühte kõrvalisse saali. Mats väriseb ja kohmetab ilusat tuba nähes ja ei või taevapärast aru saada, mis temast nüüd tahetakse.
«Vaata, Mats,» räägib härra ja läheb seina sees oleva kapi juurde, «siin on 10-tuhande-rublane rahapaber ja siin pudel viina. Kui sa kaks päeva siin ära elad – kõik, mis sa soovid, toob sulle minu toapoiss – nõnda, et sa seda viina ei puutu, siis ei ole mitte üksi see 10 tuhat rubla sinu, vaid ka Muldmäe koht igaveseks ajas. Vali, kumba soovid!»
Esimesel silmapilgul oli Mats nagu pea peale kukkunud. Lahtise suuga jäi ta kui sammas kesk tuba seisma. Siis näpistas ta oma kõrva ja kiskus juukseid, et aru saada, kas ta mitte und ei näe. Ei, ta ei näe und. Seda ära tundes viskab Mats pehme sohva peale pikali ja naerab nii, et vesi silmist jookseb.
«Oh sa, rumal härra, vot ütle, saksad olla targad! Minul 10 tuhat rubla raha ja Muldmäe koht päriseks – hõissa!»
Ja nagu arust segane püherdab Mats sohva peal, tõuseb üles, kõnnib tuba mööda, läheb kapile ja vaatab rahapaberit. «Nüüd olen ka mina härra. Muldmäele ehitan enesele toreda maja, nii suure saali, nagu see siin, aga igasse seina suure ahju laia ahjupealsega. Hapu taari asemel joon selget veini – kui rumal ma olin, et silku sööma ja haput taari jooma hakkasin.
Nüüd läheme Kaiega Saksamaale, nagu härra käis, ja kui tagasi tuleme, lauldakse ka meile trepi ees: Jumal, oh võta sa ülemaid õnnista!»
«Kui selle õnne peale midagi rüübata –» Oi, külm värin jookseb Matsil selle mõtte juures läbi ihu. «Oleks» jätab ta sellepärast mõtlemata. Jälle kõnnib Mats tuleviku õnne peale mõeldes mööda tuba.
«Kui ma õige seda viinapudelit vaataksin,» mõtleb Mats, «vaatamisest ei või ju kahju tulla. Ei, ma ei mõtle sugu selle pealegi,» teeb ta südame kõvaks ja pöörab kapile selja. «Aga seal võib ikka ise üks hea viin olla – oh kui palju, kui palju raha! – missugune see pudel õige peaks olema? – ja Muldmäe koht – terve koht – millal ma ju viimati jõin? – oh, mis selle rumala asja peale nüüd mõelda!» Ja Mats maadleb mõtetega, viimati istub ta kapist hoopis kaugele nurka.
«Rumalus, vaadata võin ma ikka!» Ta teeb kapi ukse lahti ja vaatab kaugelt – «ilus pudel, väga ilus! – Näe, kuidas viin läigib!» Mats vaatab vesise suuga kõrvale: «Ei mõtle, mitte ei mõtle! Aga ma lähen ligemale, siis jääb süda rahule, pudeli kättevõtmine ei ole ju veel joomine. Näe, missugune ilus keeruline kael sel pudelil on! – Kui meelitavalt viin sees vulksatab – kui ma teda korra nuusutaksin! – nuusutamine üksi ei tee midagi.»
Matsi käed hakkavad värisema, kiusatus on suur. Ta paneb pudeli käest ja jookseb teise seina äärde.
Mats vaatab tagasi: «Ma võiksin tilga keele peale lasta, ainult keele otsa külge lasta! Ma jääksin rahule, kui teaksin, mis maitse tal on.» – Ja juba on Mats pudeli juures ja sellel korgi pealt ära võtnud. Süda peksab tal kui haamriga – «ei mõtle! ei mõtle!» Aga juba voolab viin kurgust alla… Külm higi tuleb talle otsaette. Ta tahab kisendada, viinapudelit maha visata, aga lööb käe vastu ahju äärt ära ja jalad langevad parre pealt maha…
– – – – – – –
«Kati, süsi aabitsa peal!» hüüab Mats ahju peal ärgates, «küll see oli aga uni!»
«Et sa täna esimest korda oma elus viina täis oled joonud, Mats,» vastab Kai. «Jumal, mis meist saab, kui sa jooma hakkad!»
«Ole mureta, naine! See oli esimene ja viimane kord, et ma viina suhu võtan!»
See ka oli esimene kord, et Mats oli viina joonud. Ta oli uut kõrtsi käinud vaatamas ja seal ilmaimeks ka kord joonud. Aga unes nähtud 10 tuhandest rublast oli tal nii tuline kahju, et ta tõesti enam teist korda viina suhu ei võtnud.
Tal oli kerge oma tõotust täita. Valla nõumeeste palve peale pani härra kõrtsi kinni, kui avalikuks tuli, missugune suur mõju viina lähedusel inimeste kohta on.
Mis sest viimaks sai?
«Poiss, kas sul aru peas ei ole või?»
«Enam kui sinul ja su isal kahekesi kokku.»
«Nahkhiir.»
«Ise oled see.»
«Siis sina lopats arvad, et ma tõesti nagu kassipoja ennast lasen kõrvale lükata ja Roosi sulle jätan?»
«Nõnda