Valge kuningriik. Tiit Aleksejev
just paarimees Moskvasse tagasi.”
„Miks mitte,” ütles Rein kerge ebamugavustundega. „Ainult ma ei ole teab mis mängumees.”
„Aga mina olin Wimbledoni kolmas,” ütles Leonov ja puhkes kohe oma nalja peale naerma. „Mul on suur huvi neid Atlandi aedu proovida. Kas valik oli ehk Eesti NATO-poliitikaga seotud?”
„Ei olnud,” vastas Rein ja ulatas oma visiitkaardi.
„Tänan väga.” Leonov libistas kaardi taskusse. „Võtan teiega kindlasti ühendust. Oli meeldiv tuttavaks saada.”
„Kohtumiseni, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Külastage meid jälle.”
Trocadero metroojaam oli õhtuselt vaikne. Rein heitis pilgu kellale. Juba veerand tundi. Ja mitte ühtegi rongi. Ta uuris seintele kleebitud afišše. Galerie d’Orsays oli üles seatud järjekordne kogus vene kunsti ja kogu Pariisis põrnitsesid inimesi Vasnetsovi vägilased. Keskmine neist meenutas Ledokolinit. Kusagilt kostis vaikseid praksatusi. Tunnelisuus pildus lahtine juhtmeots sädemeid. Rein keskendus uuesti seinale. Marigny’s mängiti Tankred Dorsti „Merlinit”. Läksid kord laia ilma tühermaale kolm rändurit. Ühel oli kaastunne, teisel julgus ja kolmas teadis, kuhu vaadata. Neljapäeviti sooduspiletid.
Vastasperroonil istus pikkade tumedate juustega naine, kitarr süles. Naine vaatas enda ette ja libistas sõrmedega üle keelte. Helid olid monotoonsed, aga rütmitunnetus veatu, nagu see on võimalik ainult suurlinna metroo suvalises jaamas viimast rongi oodates. Naine alustas laulu. Hääl oli madal ja ärasuitsetatud ja peaaegu täiuslik. Ta laulis keeles, mis ei olnud prantsuse, itaalia, hispaania ega ükski muu keel, mida Rein eristada suutis. Meloodia katkes, naine kallutas pead ja kuulatas, kuidas helid kaugenesid ja vaibusid, ja hetkel, mil viimane noot hajus, alustas ta uuesti. Siis tuli käänaku tagant rong ja kihutas kõigest sellest üle.
Rein istus Jardin Atlantique’i välikohvikus ja ootas Leonovit. Klubi neli tenniseväljakut jäid kahe kõrghoone vahele, taamal kõrgus Tour Montparnasse ja allpool sõitsid rongid lääne poole. Pimeduse saabudes andsid jaama hääled ja tulesära pargile futuristliku varjundi. Tumesinises dressis Leonov sammus trepist üles.
„Ma arvasin, et tean Montparnasse’i kanti peast,” ütles venelane ja vaatas enda ümber ringi. Nad jalutasid väljakule. Leonov tonksas jalaga vastu plastkatet. „Põrge peaks siin päris terav olema.”
„Peaasi, et see riikidevahelisi suhteid ei kahjusta,” naljatas Rein.
„Meie riikide vahelisi suhteid, Rein Reinovitš, ei saa enam miski kahjustada,” märkis Leonov.
Rein sirutas parema käe välja. Talle meeldis mõelda, et reket on mõõk, mida ta Myamoto Musashi moodi õiges haardes hoiab. Ta jälgis, kuidas Leonov avalööki sooritab. Venelane tegi seda nagu muuseas: käesirutus, pall teele, löök lõpuni. Rein vastas kaetud tagantkäega ja noogutas tunnustavalt. Leonov oli tasemel. Seda oli kohe näha. Nad tegid kümmekond minutit sooja ja selle aja jooksul eksis venelane ainult korra. „Kas teeme punkti peale?” küsis Rein.
Venelane asetas jala joone taha ja põrgatas palli enda ees. Sirge käega, mitte randmega. Kollane punkt tõusis üles, sinises särgis kogu paindus nõtkelt tahapoole ja viskus sekundi pärast terasvedruna sirgu. Serv tuli eestkäe alla, aga sellise jõuga, et Rein ei jõudnud tõrjumiseks midagi ette võtta. „Viisteist-null,” ütles Leonov rahulikult. Seisul kolmkümmend-null sööstis venelane võrku ja lõikas Reinu palli maha. Kindlalt ja väljapeetult, nagu tenniseõpikus. Nelikümmend-null. Rein tundis, et ta peab ennast kokku võtma. Kusagil pidi käima see nõksatus, mis kogu keha mobiliseerib. Ta üritas lõigatud tagantkäega stabiilsusele mängida. Sellega kaotas ta initsiatiivi ja Leonov sooritas ründealas õnnestunud eestkäelöögi. Asi oli halb.
Tema kord oli servida. Rein hingas sügavalt sisse ja mõtles end uuesti väikeseks poisiks. Teisel pool võrku seisis keegi vanem mölakas, kes oli teda korvpalliplatsil mõnitanud või üritanud tema käest diskopileti ostmiseks kolmekat pommida. Ja serv tuligi hea. Kuri ja tugev, end potentsiaalseks ässaks keerutav. Serv oli isegi väga hea, ja kui Rein seda imetlema jäi, lõi Leonov selle tagantkätt tagasi. Rein vastas eestkäe krossiga. Seejärel vajus tal suu lahti. Venelane oli mingil tabamatul hetkel võrku sööstnud ja edasi piisas õlapöördest. Pall põrkas Leonovi reketist Reinu servikasti ja lendas sealt kõrgele minema. Ise sihtisin enda pihta löögi, mõtles Rein. Null-viisteist. Ta kohendas spannungit. Mõned keeled olid juba katkemise äärel, teised nägid välja nagu uued. Leonovi mängus pidi olema nõrk koht. Kõigil oli.
Seis oli nelikümmend-viisteist Reinu kasuks. See oli üks keerulisemaid olukordi – üksainus punkt eduka lõpplahenduseni, puhas närvide mäng. Rein lõi esimese servi võrku. Ja seejärel teise. Näis, nagu oleks Leonov muianud. See muie oleks justkui öelnud: Rein-poiss, sa kardad võita. Sa oled seda ju alati kartnud. Ei ole, sisendas Rein endale. Aga Leonov tuli skooriga Reinu võidule järjest lähemale. Nelikümmend tasa. Edu väljas. Rein sai aru, et ta on kaotanud. Nii läkski.
Nad olid väljakul kokkuvõttes poolteist tundi. Lõppseisuks jäi ükskuus; kuus-null; null-kuus; kuus-üks. Kõik Leonovi kasuks.
„Te mängite hästi,” ütles venelane dressipluusi selga tõmmates. „Punktiseis ei näita siin midagi, ma pidin võitlema iga geimi pärast.”
„Ajalugu mäletab ainult lõpptulemust,” vastas Rein mornilt.
„Ma ei ole sellega nõus. Pealegi, mitte mina ei võitnud, vaid teie kaotasite. Kas saate aru, mida ma sellega öelda tahan?”
„See on odav lohutus.”
„Vastupidi. Ma olen kindel, et järgmine kord võidate mind nii et tolmab. Erakordselt nauditav mäng oli, mul ei ole ammu väljakul nii head tunnet olnud. Oleks teil järgmisel nädalal aega uuesti proovida?”
„Mõelda võib,” ütles Rein. Võib-olla oli tal täna tõesti halb õnn olnud.
Kui telefon helises, oli Rein parajasti kääridega „Le Figaro” kallal.
„Keegi Kaja,” ütles sekretär.
Rein surus telefonitoru õlaga kõrva vastu ja libistas lõiketera läbi ajalehepaberi.
„Kuulen teid.”
„Tere,” ütles naisehääl. „Me kohtusime teiega eelmisel aastal liitumisseminaril.”
Rein kortsutas kulmu. „Võimalik”. Ta pani ajalehe kõrvale. „Mida ma teie heaks teha saan?”
„Ma olen Pariisis praktikal ja sooviksin teie kui kohaliku eksperdi käest paaris asjas nõu küsida.”
„Mis ekspert mina nüüd olen,” ütles Rein ettevaatlikult. „Aga tulge saatkonda.”
„Võib-olla saaksime kusagil linnas kokku? Kas „Buddha Bar” sobib? See ei tohiks saatkonnast väga kaugele jääda.”
„Buddha Bar” oli kallis koht. Mis praktikant see küll olla võis?
„Mis seal ikka,” nõustus Rein. „Kuigi võiksime muidugi ka „Maxime’is” merisiili proovida.”
„Kas peale tööd?”
„Kuidas oleks kella poole viiega? Mul on hiljem veel üks kohtumine.”
Tegelikult ei olnud Reinul mingit kohtumist. Ta oli lihtsalt tüdinud vabast ajast tasuta konsultanti mängimast.
„Väga hea, siis kell pool viis. Vasaku rõdu ääres. Küll ma teid ära tunnen.”
„Nägemiseni,” ütles Rein ja pani toru hargile.
Champs-Élysées’ puudelt langes lehti ja jalge all vedelesid kastanimunad. Eestis oleksid lapsed ammu puhta töö teinud, mõtles Rein. Talle meenus vene keele tundi ruttav ranitsaga poiss, hommikune udu, õhtune pimedus ja tumepruunid poleeritud puukuulid, mis sügispäikese kiirtes särama lõid. Avenue de Marigny alguses seisvad sandarmid keerasid külje liiva keerutava tuuleiili poole ja saatsid Reinu ükskõikse pilguga. Nagu kaks beduiini. Ainult et see oli Pariis, mitte tatarlaste