Valge kuningriik. Tiit Aleksejev
Pariisi vihm on nagu pariislane, ilma mingi põhjuseta on taevas äkitselt pilves, kõik tõmbub süngeks, veekardin langeb üle tänavate, kahe minuti pärast särab jälle päike ja ilm on sama soe kui ennegi.
Rein varjus kohvikuterrassile ja kujutas endale erinevaid vihmatüüpe ette. Kevadvihm, mis raugeb vaid selleks, et hetke möödudes uuesti alla tuisata. Suvevihm, mis linna endasse mähib ja tuulehoogudena mööda majakatuseid Saint-Germain de Prés’st äärelinnadesse kandub. Sügisvihm, mis langeb Porte des Lilas proletaarse kohviku aknaklaasile sama monotoonsuse ja vihaga nagu liigutus, millega kohalik plekist aknaluugid kinni tõmbab. Ja lõpuks talvevihm, pateetiline ja trööstitu nagu vana pederast, kes mööda Marais’ tänavaid ringi hiilib. Maailma võimalikest vihmadest on parim see, mis langeb vaikselt akna taga olevasse aeda ja mille häält raamatu kohale kummardunud lugeja pilku leheküljelt tõstes kuulatama jääb, mõtles Rein. See on loodud rahu leidmiseks ja rahu selle abil ka leitakse. Au olgu sulelistel kõrges ja raamatukoguvihm inimestel maa peal. Aamen.
Taevas oli selginenud. Eemal seisis nahkjakis saksofonist, sõrmed klahvidel. Mees hingas sügavalt sisse. Samal hetkel tõusis tuulepuhang, mis haaras okstelt lehti ja paiskas neid kuldse lindina poolviltu üle laudade. Kõik see kestis vähem kui kaks takti. Rein rüüpas tassi tühjaks ja asetas selle lauale. Klaasplaadi toeks oli pandud kümnefrangine, tagaküljel kaljusse raiutud kirik, mille tornitipus seisis Püha Miikael, hingede kaaluja. Ingel nõelaotsal, ei rohkem ega vähem.
„Buddha Bar” oli segu Ida eklektikast ja Lääne kitšist. Domineeris purpur ja meeleolu oli nagu oopiumiurkas või koloniaalbordellis. Rein mõtles kahetsusega, et ta teab mõlemaid ainult filmikunsti vahendusel. Ta laskus mantlit selga jättes trepist alla. Rõdul oli neli inimest. Kaks keskealist meest ühe laua taga, kaks umbes kolmekümneaastast naist kõrvallaudades. Üks neist oli hallis kostüümis, teine kandis tumedat sviitrit ja kulunud teksasid. Hallis kostüümis naise ees oli veeklaas ja mapp dokumentidega. Sviitris naine kõlgutas jalga, rüüpas veini ja lehitses „Paris Match’i”. Rein tammus hetke ühelt jalalt teisele ja astus siis oma väljavalitu poole. Hallis kostüümis naine vaatas talle üllatunult otsa.
„Tere, Rein,” kostis teisest lauast.
„Räägime asjast,” ütles naine, kelle nimi oli Kaja.
„Räägime,” ütles Rein. Vestluskaaslane oli igati atraktiivne. Pruunid enesekindlad silmad, täidlased huuled. Õlgadeni ulatuvad heledad juuksed. Ilusad käed, peente sõrmedega. Ehteid ei kanna, välja arvatud musta kiviga kuldsõrmus. Kaja vaatas talle otse silma ja see tekitas segadust. Stiilne tüdruk, mõtles Rein. Teab oma väärtust. Ta oli selliseid alati imetlenud. Eemalt muidugi. Stiilsete tüdrukute lähedal oli alati keegi. Keegi teine. „Kas te mängite saksofoni?” küsis ta endalegi üllatuseks.
„Ei mängi.” Kaja asetas tühja klaasi lauale. „Kas ilma ei saaks?”
„Saab ikka,” vastas Rein segadusse sattudes, „see tähendab, sõltub, mida te soovite, mina seda ju ei tea.”
„Mina soovin veel veini,” naeratas Kaja. „Kas tellin teile samuti?”
„Jah, palun,” ütles Rein.
Bordoos oli tublisti tanniini. Rein tundis, kuidas parkaine huultesse sööbis. Kui saatkonnatöötajal päevast päeva selline veinivõru ümber suu on, siis ei ole rohkem vaja küsimusi esitada. „Mis asjus te siis abi vajate?” Kõri oli kuidagi kare ja hääl ei tahtnud sealt hästi välja tulla.
„Intiimsuhete asjus.”
„Intiimsuhete?” Rein ajas silmad suureks.
Kaja puhkes naerma. „Inimsuhete, mitte intiimsuhete. Ma töötan eriteenistuses. Te olete vist pikemat aega üksi elanud?”
Rein läks näost punaseks. Kuidas ta küll teab? mõtles ta palavikuliselt. Ilmselt on mind juba aastaid jälgitud. Enne Pariisi lähetuse algust oli elukaaslane ta tõepoolest maha jätnud ja nüüd olid Reinul õrnema sooga peamiselt ametialased suhted. Teen sulle heateo, oli ta elukaaslane veel nende viimasel kohtumisel öelnud. Prantsusmaa on ilusaid tüdrukuid täis. Oligi, aga kohalikud naised ei tundnud Reinu vastu huvi. Ülejäänud naised samuti mitte. Nii-nii, üritas Rein end koguda. Talle meenus kolleeg pressi- ja infoosakonnast, kes oli kord öelnud, et kui luuraja sinuga suhtlema hakkab, siis on tal sinult midagi vaja. A-la-t-i. „Millega ma hakkama olen saanud?” päris ta murelikult.
„Mis te ise arvate?”
„Ma ei oska midagi arvata. Riiki ma reetnud ei ole ja välismaa luurajatega ei suhtle.”
„Olete kindel? Aga teie sõber Leonov?”
Kõrvallauas istuv blondiin rääkis mobiiliga, „Oh mince!” hüüdis ta üle ruumi. Lõuna-Prantsusmaalt, mõtles Rein. Pariislanna ütleks zut või merde.
„Minu sõber kes?”
„Leonov,” ütles Kaja kannatlikult. „Keda te oma memos mainite. Kes Euroopa Liidu kohta arvamust avaldas.”
„On ta siis mõni selline? Mulle tundus, et täiesti korralik diplomaat. Pean ma teda nüüd vältima?”
„Ei, miks. Inimestega tuleb suhelda. Vaatame, mida see Leonov teilt tahab. Võimalik, et ta ongi puhas diplomaat. Sellised on täiesti olemas.”
„Nojah,” ütles Rein.
„Mille vastu ta huvi tundis?”
„Tahtis paar setti tennist teha.”
„Ja kas mängib hästi?”
„Minusuguse jaoks piisavalt.”
Kaja rüüpas mineraalvett ja silmitses Reinu. Kolmekümnendate teine pool. Juustes on juba halli. Kitsas nägu, ümmargused mustad silmad. Meenutab mingit lindu. Näiteks haigrut. Tumesinine ülikond, ametnikulõikega. Triibuline lips, ruuduline särk. Numbri võrra suurem kui vaja. Kulunud nahkrihmaga kell. Ainult kingad on korralikud. Mida sa esindustasuga teed? Jood maha? Kogu olek on kuidagi krampis. Ilmselt mingi kaitsereaktsioon. Piidleb silmanurgast, siis vaatab jälle maha. Kuidas sina, tuvike, siia õhupall-inimeste sekka sattusid?
„Võib-olla natuke pähkleid?” Kaja ulatas Reinu poole portselankausi.
„Tänan, ei,” ütles Rein ja pööras pilgu Kaja büstilt seinal rippuvale maalile, millel oli kujutatud kahte aknaorva külge aheldatud pärdikut. Aknast paistis mingi sadam. Purjekad. Rein heitis pilgu randmele.
„Kas järgmine kohtumine surub peale?”
„Otseselt mitte,” ütles Rein. „Mul ei ole aja peale minekut.”
„Nagu ma aru saan, oleme me põhimõtteliselt kokkuleppele jõudnud?”
„Jah,” ütles Rein. „Ärge minust ainult liiga palju lootke.”
„See on meile suureks abiks. Kui teil kiire peaks olema, siis ei ole mõtet minu järele oodata.”
Rein sammus trepist üles ja keeras raudlampidega kaunistatud väljapääsu alt vasakule. Oleksin pidanud selle Kaja siiski pikalt saatma, mõtles ta kahetsustundega. Sinu probleem, Rein-poiss, on selles, et sa ei suuda inimestele ära öelda, oli ta elukaaslane kord öelnud. Kui sa õigesti keelduda oskad, on inimesed su peale vähem pahased, kui et asjad poolikuks jäävad. Ja taevastele poolikud asjad ei meeldi.
Tšehhi saatkonna treppidest looklev järjekord oleks saudidelegi silmad ette andnud. Päevane vastuvõtt, mõtles Rein. Võimalus tasuta einet saada. Ta ulatas vastuvõtukutse Wehrmacht’i välipolitseinikku meenutavale heeroldile. Mees kohendas kaelas rippuvat pronksplaati, kallutas end Reinu poole ja noogutas siis mõistvalt pead. „Härra kolmas sekretär Eesti saa-aa-at-konnast,” kõmistas heerold üle saali. Rein astus jõuliselt ettepoole, surus saadiku kätt ja ütles ettenähtud tervitussõnad. Ametlik osa läbitud, suundus ta saali, mille ühes otsas seisis pikk laud suupistetega. Ta võttis taldriku ja asus järjekorda. Täis kõhuga tuli suhtlemine kuidagi paremini välja.
Kohal oli üllatavalt palju munapudrumundreid: Argentiina, Mehhiko, Portugal, Poola, Kuveit… Järgmisel