Valge kuningriik. Tiit Aleksejev
„Kes see d’Aurevilly on?”
„Saabastega kass.”
Kaja vaatas kolonelile arusaamatuses otsa.
„Üks kirjanik. Baudelaire’i kaasaegne. Kord oleks teda Preisi spiooni pähe äärepealt ära lintšitud.”
„Kas põhjusega?”
„Kes seda teab. On kirjanikke, kellele meeldib mõelda, et nad on spioonid, ja spioone, kellele meeldib mõelda, et nad on kirjanikud.”
„Kas kassi-raamat ongi see, mis teil seal kotist paistab? Tohin ma näha?”
„See on midagi muud. Valgustusajastust.”
„Nii vana? Näidake.”
Kolonel kõhkles veidi. Siis võttis ta kilekotist nahkköite ja ulatas selle üle laua.
„Drapiez’ raamatukogu,” uuris Kaja kaane siseküljele pressitud kirja. „On see sealt pihta pandud?”
„Võimalik.” Kolonel kehitas õlgu. „Põlemised, okupatsioonid, revolutsioonid.”
„Tugev köide. Mitte nagu praegu. Millest see raamat räägib?”
„Ristisõdadest. Algus on Josephus Flaviuse stiilis, lõpupoole läheb asi metafüüsiliseks. Nii nagu 18. sajandil kombeks oli.”
„Selge,” ütles Kaja, kes ei saanud millestki aru. Polnud vajadustki.
Kolonel vaatas kella. „Pean minema hakkama. Kahju.” Ta vaatas Kajale otsa. „Tulge mulle külla. Sööme koos õhtust.”
„Miks mitte,” ütles Kaja. „Kui mul aega üle jääb.”
Kolonel kirjutas midagi arve tagaküljele. „Minu telefoninumber.” Kaja pistis paberitüki taskusse. Ukse juures pööras kolonel end ümber. „Kohtumiseni, Kaja.”
Avenue Champs-Élisées’, Avenue Montaigne’i ja Avenue Georges V vahele jääv kuldne kolmnurk oli täitunud lõunale ruttavate bürooinimestega. Enamik neist nägi välja nagu moedemonstratsioonil. Selleks et olla, tuli näida, ja selleks et näida, tuli kulutada. Vastasel juhul võis kergesti langeda mõnda Pariisi ringtee tagusesse äärelinna ja see, mitte vallandamine või vangiminek, oli Bartoli kingi kandva laenuhalduri tõeline õudusunenägu. Kaheksanda linnajao palve oli: armulised jumalad, hoidke mind Elüüsiumi väljadel ning aidake mul leida teid, kuidas teenida veelgi rohkem raha, tehes selleks veelgi vähem tööd.
Les affaires, mõtles Rein Avenue George V-t mööda Seine’i poole laskudes. Mündi kaks külge. Ta heitis pilgu kellale. Prantsusmaal ei olnud ajal rahaga erilist pistmist. Eesmärgiks ei olnud raha, vaid hea äraelamine. Talle tuli vastu kaks nunnarüüdes karmeliiti, vormitud ning eatud, villastes sukkades jalad rohmakatesse nahksandaalidesse kängitsetud. Tõepoolest, mõtles Rein, mis vahet sellel on, kas kanda härjanahast sandaale või krokodillinahast kingi. Sandaalid on ilmselt mugavamad. Ta kontrollis oma peegelpilti kauplusevitriinil. Kõik oli hästi, välja arvatud neetud parem silm. Lisaks kipitusele oli see hakanud veel vett jooksma. Sentimentaalne diplomaat, mõtles Rein. Ning väga ebasobival ajal, tal seisis nimelt ees töölõuna Leonoviga. Venelane oli helistanud ja palunud, et Rein sobiva restorani ise välja valiks. Rein oli otsustanud „Mariuse ja Janette’i” kasuks, mille sinakas-kuldse sildi all Leonov teda juba ootaski.
„Rein,” sirutas ta käe välja, „teil on ikka vedanud. Töötate Pariisi stiilseimas linnajaos, meil tuleb aga Boulevard Suchet’l betooni vahtida.”
„Eks ta ole,” ütles Rein. „Kas astume sisse?”
„Teate mis,” jätkas Leonov ja hõõrus käega lõuga, „käisime laupäeval naisega siinkandis jalutamas ja leidsime ühe väga stiilse söögikoha. Läheks hoopis sinna?”
Kursimuutus viis Reinu segadusse. Ilmselt oli venelane teda oodates jõudnud ukse juurde välja pandud menüült hindu uurida. „Mis koht see on?”
„„Chez Maitre”, Rue Marbeuf’il. Siinsamas ümber nurga.”
Vastus rahustas Reinu. Saatkonna läheduses oli midagi julgustavat.
Restoran nägi uhke välja: nahksed tugitoolid ja seintele riputatud vaskkastrulid. Huvitav, et venelased kunagi ette ei helista ja lauda kinni ei pane, mõtles Rein jälgides, kuidas Leonov kelneri küsimuse peale pead raputas. Slaavi hoolimatus.
„Kuidas teile siis Pariisis meeldib,” päris Leonov, kui nad maha olid istunud, „kas olete lähetusega rahul?”
„Karistus see just ei ole.”
Leonov puhkes naerma. „Hästi öeldud. Kui ainult ressurssi oleks, et kõigega lähemalt tutvuda.” Ta maitses veini ja noogutas kelnerile. „Ça laisse boire.”1 Seejärel pöördus ta uuesti Reinu poole. „Trotski on öelnud, et Pariis nõuab suuri kulutusi. Aga teid see vist ei puuduta, ma olen kuulnud, et Eesti diplomaadid on väga hästi makstud.”
„Kurta ei saa.”
„Mõistan, mõistan,” noogutas Leonov. „Raha ei ole elus peamine, aga päris ilma ka ei saa. Minul näiteks oli suur kergendus, kui pärast esimest lähetust korter ära sai ostetud. Võis vabamalt hingata. Eestis annavad pangad laenu helde käega, aga Venemaal… Teil on elamispind juba olemas?”
„On küll.”
„Suurepärane,” hõõrus Leonov käsi. „Võime kõige kallimat konjakit tellida.”
Järgnevad pool tundi arutasid nad, kas 21. sajandi maailm saab olema ühe- või mitmepooluseline. Rein sai teada, et Védrine’i üliriigi kontseptsioon pärineb tegelikult Karaganovilt ja et Moskva ja Pariisi Ühendriikide-poliitikas ei ole põhimõttelisi erinevusi. Ja nii edasi. Kui Leonov rääkis NATO laienemise tähendusest Venemaale, tekkis Reinul soov teda veidi õrritada.
„Mis te ise sellest arvate?”
„Diplomaadil ei ole isiklikku arvamust,” vastas Leonov. „Aga teie puhul teen ma erandi.” Ta rüüpas klaasi tühjaks ja silmitses seda vastu valgust. „Rein, ma näen tulevikku. NATO on täis vanu tuttavaid: töökaid ukrainlasi näen ma seal ja uhkeid grusiine, ning vaata, isegi kasahhid paistavad, lehvitavad kotkalipuga. Kas te sellist NATO-t tahtsitegi?”
„Kindlasti ei tahtnud me sealt välja jääda,” ütles Rein.
„Loomulikult. Aga elu läheb edasi nii nagu varemgi: naabrid ja nendega läbisaamine. Brüssel seda tööd teie eest tegema ei hakka. NATO ressurss tuleb Ühendriikidest ja seal on teised kassid piitsutada, nagu prantslased ütlevad.” Leonov naeratas. „Huvitav väljend. Venemaal antakse kassile, kes liiga palju kräunub, lihtsalt jalaga.”
„Ja milline oleks siis lahendus?” uuris Rein. „Teie arvates?”
„Minu arvates peaksid Eesti ja Venemaa omavahelisi suhteid arendama igasugusel tasandil.” Leonov valas klaasid uuesti täis. „Mul on hea meel, et me teiega neil teemadel nii vabalt rääkida saame. Paljud teie balti kolleegid viiksid jutu kohe KGB-le ja küüditamisele. Nagu venelased kommunistide all vähem oleksid kannatanud. Minu vanaisa küüditati muide samuti Siberisse ja isal tuli Brodskiga suhtlemise pärast organitele aru anda. Hea, et kinni ei pandud. Millal teie viimati Venemaal käisite?”
„Kaheksakümnendate lõpus.”
„Peaksite uuesti tulema. Ega teil meie juures äkki sugulasi ei ole? Naabrite asi, ühel mu kolleegil elab näiteks onu Tallinnas.”
„Sugulasi ei ole ja võõraks on jäänud see maa.”
„Mis te nüüd,” vaidles Leonov vastu, „teie vene keel on küll suurepärane. Väga kujundlik ja selge.”
„Selgus on üks udu vormidest,” ütles Rein, isegi teadmata miks.
Leonov hõõrus käega lõuga. „„Ergav kõrbepäike”?”
„„Seitseteist kevadist hetke”. Kui ma ei eksi.”
„Ah, Pal-Palõtš.” Leonov
Tõlkeid vaata siit