Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
palju inimesi, kes teadlikult eitavad sõda. Neid kutsutakse „mittevastupanijaiks“ (non-resistant) või „kaitsetuiks“ (defenceless) kristlasteks. Need kristlased keelduvad kaitsmast oma maad, kandmast relva ja valitsuse nõudmisel sõdimast selle vaenlaste vastu. Senimaani austas valitsus toda religioosset põhjust ja need, kes selle välja käisid, vabastati teenistusest. Kuid kodusõja algusega on avalik arvamine selle asjaolu suhtes üles köetud. On loomulik, et isikud, kes peavad oma kohuseks kanda sõjaväelase elu kõiki raskusi ja trotsida ohte oma isamaa kaitseks,21 tunnevad vastumeelsust nende isikute suhtes, kes ühes nendega nautlesid pika aja vältel valitsuse eestkostet ja hüvesid, aga puuduse ja hädaohu ajal ei taha üheskoos kanda koormat ja trotsida ohte tema kaitseks. On loomulik seegi, et niisuguste inimeste hoiak arvatakse olevat mõistusevastane, koletislik ning kahtlase väärtusega.“ Autor ütleb: „Palju oraatoreid ja kirjanikke on tõusnud üles säärase hoiaku vastu ja püüdnud tõestada mittevastupanu ebaõigsust nii terve mõistuse kui ka pühakirja järgi; ja on täiesti loomulik, ja paljudel puhkudel on neil kirjutajail õigus – õigus isikute suhtes, kes, öeldes lahti väeteenistuse koormast, ei ütle lahti hüvedest, mida nad valitsustelt saavad, kuid neil pole õigus „mittevastupanu“ printsiibi enda suhtes.“ Ennekõike tõestab autor mittevastupanemise reegli sunduslikkust kristlase jaoks sellega, et see ettekirjutus on selge ja et Kristus andis selle kõigile kristlastele ilma ümberseletamise võimaluseta.
„Otsustage ise, kas on õige kuulata pigem inimese sõna kui Jumala oma,“ laususid Peetrus ja Johannes.22 Ja niisamuti peab iga inimene, kes soovib olla kristlane, suhtuma nõudesse minna sõtta, kui Kristus on talle öelnud: „Ärge pange vastu kurjale vägivallaga.“
Sellega loeb autor küsimuse printsiibist endast lahendatuks. Kuid teist küsimust, sellest, kas isikuil, kes ei ütle lahti hüvedest, mille on valitsus taganud vägivallaga, on õigust keelduda väeteenistusest, lahkab autor üksikasjaliselt ja jõuab järeldusele, et kristlane, kes Kristuse seadust järgides ei lähe sõtta, ei või niisamuti osa võtta valitsuse mingisugustest korraldamistest: ei kohtutes ega valimistel, ega või samuti isiklikes asjus pöörduda võimu, politsei või kohtu poole. Edasi käsitletakse raamatus vana testamendi suhet uude, valitsuse tähendust mittekristlase jaoks; esitatakse vastulaused mittevastupanu õpetusele ja kummutatakse need. Autor võtab oma raamatu kokku järgmiselt:
„Kristlastele pole valitsust tarvis ja seepärast ei või nad tema sõna kuulata selles osas, mis on vastandlik Kristuse õpetusele, ega, veel vähem, sellest osa võtta.
Kristus on valinud oma õpilased maailmast,“ räägib ta. „Nad ei oota maiseid hüvesid ega maist õnne, vaid vastupidi, nad ootavad igavest elu. Vaim, milles nad elavad, teeb nad igas olukorras rahulolevaks ja õnnelikuks. Kui maailm neid talub, on nad alati rahul. Kui aga maailm ei taha neid rahule jätta, siis lähevad nad teise kohta, kuna nad on palverändurid maa peal ja neil pole kindlat elupaika. Nad arvavad, et surnud võivad matta oma surnuid, neil on tarvis vaid üht: minna oma õpetaja järel.“
Puudutamata küsimust sellest, kas mõlemas raamatus esitatud kristlase kohustus sõja suhtes on õigesti esile tootud või mitte, ei saa märkamata jätta selle küsimuse lahendamise praktilist tähtsust ja pakilisust.
On inimesed – on sajad tuhanded kveekerid, on mennoniidid, on kõik meie duhhoboorid, molokaanid ja need, kes ei kuulu ühegi kindlapiirilise sekti ridadesse –, kes arvavad, et vägivald ja seetõttu ka väeteenistus on kokkusobimatu kristlusega. Ja seepärast keeldub meil Venemaal igal aastal mõni värvatu sõjaväeteenistusest oma religioossete veendumuste alusel. Aga kuidas toimib valitsus? Annab nad vabaks? – Ei. – Sunnib neid minema ja mittenõustumisel, karistab? – Ei. 1818. aastal toimis valitsus järgmiselt. Siinkohal Venemaal peaaegu mitte kellelegi tuntud väljavõte Nikolai Muravjov-Karski23 päevikust, mida tsensuur läbi ei lasknud:
2. oktoober 1818, Tiflisi
„Vastu hommikut ütles komandant mulle, et hiljuti olla saadetud Gruusiasse viis Tambovi kubermangu mõisatalupoega. Need inimesed olid soldatiks värvatud, kuid nad ei tahtnud teenida; neid oli juba mitu korda nuudiga pekstud ja läbi kadalipu aetud, kuid nemad võtavad meeleldi kanda kõige metsikumad piinamised ja surma, et mitte teenida. „Laske meil minna,“ ütlevad nad, „ärge meisse puutuge, meie ei puutu kellessegi. Kõik inimesed on võrdsed ja valitseja on samasugune inimene nagu meiegi; milleks meil talle andamit maksta, miks ma oma elu ohtu sean, et tappa sõjas inimene, kes mulle midagi kurja pole teinud? Te võite meid tükkideks lõigata, kuid meie oma meelt ei muuda, ei kanna sinelit ega söö pajukit. See, kes meid haletseb, annab meile armuandi, kuid kroonu poolt poleks meil midagi ega tahagi me midagi.“ Need on nende mehepoegade sõnad, kes on veendunud, et nendetaolisi Venemaal palju leidub. Neid veeti neli korda Ministrite Komiteesse ja lõpuks otsustati sellest teavitada valitsejat, kes käskis nad parandamiseks Gruusiasse saata ning tegi sõjavägede ülemjuhatajale kohuseks talle iga kuu ette kanda järkjärgulistest edusammudest nende talupoegade toomisel õigele meelsusele.“
Millega too parandamine lõppes, pole teada, kuna teadmata on kogu episood, mida suures saladuses hoiti.
Nii toimis valitsus 75 aastat tagasi, nii on ta toiminud enamikul juhtudel, mida hoolikalt rahva eest varjatakse. Nii toimib ta ka praegu, välja arvatud ehk Hersoni kubermangus elavad sakslased-mennoniidid,24 kelle loobumist väeteenistusest peetakse austusväärseks ja keda sunnitakse aega teenima metsatöödel.
Hiljutiste väeteenistusest keeldumise puhkudel usuliste veendumuste tõttu, mis ei puudutanud mennoniite, talitasid valitsevad isikud nõnda:
Esiti rakendavad nad kõiki meie ajal kasutatavaid vägivallavõtteid tõrkujate „parandamiseks“ ja nende „õigele meelsusele“ toomiseks ning hoiavad intsidendi tekkimist suures saladuses. Ma tean, et ühe keelduja puhul koostati 1884. aastal Moskvas kahe kuu möödumisel tema keeldumisest tohutu suur, paks toimik, mida hoiti ministeeriumis suurima saladuskatte all.
Alustatakse tavaliselt sellest, et keelduja saadetakse preestrite juurde ja, oma häbiks, manitsevad nood alati keeldujaid. Kuid kuna manitsemine Kristuse nimel Kristusest lahti ütlema on suures osas edutu, siis saadetakse tõrkuja pärast vaimulike manitsust sandarmite juurde.
Sandarmid, leidmata midagi poliitilist, saadavad ta tavaliselt tagasi ja siis viiakse keelduja teadlaste, arstide juurde ja hullumajja. Kõigis neis edasisaatmistes talub vabadusest ilma jäetud keelduja süüdimõistetud kurjategija kombel igat liiki alandusi ja kannatusi. (See on kordunud neljal juhul.) Hullumajast lasevad doktorid keelduja välja ning siis algavad igasugused salajased, kavalad riukad, et keeldujat ikkagi mitte vabaks anda, et ta sellega teisi samamoodi keelduma ei julgustaks, ega jätta teda ka soldatite sekka, et soldatid ei saaks temalt teada, et nende värbamine väeteenistusse ei toimu mitte Jumala seaduse järgi, nagu neid veendakse, vaid sellele vastuoksa.
Valitsuse jaoks oleks kõige mugavam keelduja hukata: keppidega surnuks peksta või mõnel muul viisil, nagu seda varem tehti. Kuid hukata avalikult inimest selle eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta rahule inimene, kes keeldub sõna kuulamast – ka ei saa. Ja nii püüab valitsus kas kannatustega sundida seda inimest loobuma Kristusest või kuidagi märkamatult temast vabaneda, teda avalikult hukkamata varjata kuidagi selle inimese teguviisi ja teda ennast teiste inimeste eest. Ja algavadki igat tüüpi mängud ja kavaldamised ning selle inimese vaenamine. Inimene saadetakse kas maa äärealadele või ahvatletakse allumatusele ning mõistetakse seejärel süüdi distsipliini rikkumises ning pannakse türmi luku taha, saadetakse distsiplinaarpataljoni, kus teda kõigi eest salajas vabalt piinatakse, või tunnistatakse hullumeelseks ja suletakse hullumajja. Nii saadeti üks Taškenti, s.t justkui viidi üle Taškendi armeesse, teine Omskisse, kolmas mõisteti süüdi sõnakuulmatuse pärast ning pandi türmi luku taha, neljas hullumajja.
Igal pool üks ja seesama. Mitte ainult valitsus, vaid ka enamik liberaalseid, vabalt mõtlevaid inimesi, olles justkui kokku rääkinud, pöörduvad kebjalt ära kõigest sellest, mida on rääkinud, kirjutanud, teinud ja teevad inimesed, kes paljastavad, et vägivald selle kõige
Originaalis: „… peavad oma kohuseks minna edasi ja taluda laagrielu kõiki raskusi, seada ohtu tervis, elu ja ihuliikmed oma maa ja valitsuse kaitseks.“
Ap 4:19 parafraas.
Nikolai Muravjov-Karski (1794–1866) – Venemaa Kindralstaabi kapten, kuulsa dekabristi Aleksandr Muravjovi vend.
Mennoniidid – Madalmaadest alguse saanud anabaptistlik liikumine. Krimmi khaaniriigi purustamise järel 18. sajandi lõpul kutsus keisrinna Jekaterina II Preisimaal tagakiusatud usulahu liikmeid Ukraina steppe rahvastama, kinkides neile läbisõidul olnud soldatite majutamise ja toitmise eest vastutasuks õiguse oma usule ning vabastades nad sõjaväeteenistusest. 1874. a muutis Aleksander II kõik kolonistid Vene impeeriumi aladel väekohuslasteks, mispeale lahkus suur osa mennoniite USA-sse ja Kanadasse. Hiljem Vene kodusõja ning järgnenud nõukogude võimu perioodil sattusid saksa kolonistid Ukrainas süstemaatilise vaenamise ohvriks.