Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
et kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus takistab rahva heaolu õõnestavate konservatiivide kukutamist. Seejuures väärib tähelepanu asjaolu, et revolutsionäärid ründasid kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiipi, vaatamata sellele, et seesinane on kõige kohutavam ja ohtlikum igasuguse despotismi suhtes, kuna nii kaua, kui on püsinud maailm, on kogu vägivald, alates inkvisitsioonist kuni Schlüsselburgi kindlusvanglani, olnud rajatud vastupidisele printsiibile, kurjaga vägivallale vastamise paratamatusele.
Lisaks osutasid vene kriitikud sellele, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu ellurakendamine pööraks inimkonna kõrvale tsivilisatsiooniteelt, mida mööda too läheb. Aga tsivilisatsioonitee, millel kulgeb Euroopa ühiskond, on nende arvates mõistagi see kõikse õigem, mida mööda peab liikuma kogu inimkond.
Seesugune oli vene kriitika peamine iseloom.
Välismaised kriitikud lähtusid neistsamust põhimõtteist, kuid nende mõlgutused minu raamatu suhtes eristusid mõnevõrra vene kriitikute mõttekäikudest, mitte ainult vähema närvilisuse ja enama kultuursuse poolest, vaid ka sisuldasa.
Arutledes minu raamatu ja üldse evangeelse õpetuse üle, nagu see Mäejutluses kajastub, väitsid välismaised kriitikud, et säärane õpetus pole sootuks kristlik (kristlik õpetus on nende arvates katoliiklus ja protestantlus) – Mäejutluse õpetus on üksnes rida väga armsaid ebapraktilisi unelmaid du charmant docteur, nagu ütleb Renan, mis kõlvulised 1800 aasta eest elanud naiivseile ja poolmetsikuile Galilea asukaile ning vene poolmetsikuile mužikkidele – Sjutajevile,36 Bondarevile37 ning vene müstik Tolstoile, kuid mis pole kuidagi kohaldatavad euroopaliku kultuuri kõrge tasemega.
Välismaised ilmalikud kriitikud püüdsid ontliku maneeriga, mind solvamata, anda mõista, et minu arusaamised selle kohta, et inimkond võib juhinduda seesugusest naiivsest õpetusest, nagu seda on Mäejutlus, tulenevad osaliselt minu harimatusest, ajaloo mittetundmisest, kõigi nende püüdlike katsetuste mittetundmisest, mida ajaloos tehtud Mäejutluse printsiipide elluviimiseks ja mis mitte millenigi välja ei viinud, osaliselt tolle kõrge kultuuri kogu tähenduse mittemõistmisest, millel seisab euroopalik ühiskond praegu oma Kruppi kahurite, suitsuta püssirohu, Aafrika koloniseerimise, Iirimaa haldamise, parlamendi, žurnalistika, streikide, konstitutsiooni ja Eiffeli torniga.
Nii kirjutas Vogüé,38 nii kirjutas Leroy–Beaulieu,39 nii kirjutas Matthew Arnold,40 nii kirjutasid ameerika kirjanik Savage41 ja Ingersoll,42 populaarne ameerika vabamõtlejast jutlustaja, ja paljud teised.
„Kristuse õpetus ei kõlba kuhugi, sest ta ei vasta meie industriaalajastule,“ kõneleb naiivselt Ingersoll, väljendades seejuures täiusliku täpsuse ja naiivsusega sedasama, mida arvavad Kristuse õpetusest meie aja kõrgesti haritud inimesed. Õpetus ei kõlba meie industriaalajastusse, justkui see, et eksisteerib industriaalajastu, oleks püha üritus, mida ei tohi ega saa muuta. Midagi sarnast, nagu joodikud vastaksid nõuannetele, kuidas kaineneda, et nood nõuanded on nende alkohoolses seisundis kohatud.
Kõigi, ühtviisi nii vene kui ka välismaiste ilmalike kirjanike mõttekäigud, kui erinev ka poleks nende argumentimise toon ja maneer, taanduvad oma olemuses ühele ja samale kummastavale mõistmatusele, nimelt sellele, et Kristuse õpetus, mille üks tulemus on kurjale vägivallaga mittevastupanu, on meile kõlbmatu, kuna nõuab meie elu ümbermuutmist.
Kristuse õpetus on kõlbmatu, kuna seda täites ei saaks meie elukorraldus püsida; teiste sõnadega: kui hakkaksime elama hästi, nagu Kristus meid õpetanud on, ei võiks me edasi elada halvasti, nagu me elame ja oleme harjunud elama. Aga küsimust kurjale vägivallaga mittevastamisest mitte üksi ei tõstatata, vaid selle mainimistki, et Kristuse õpetusse kuulub nõue kurjale vägivallaga mitte vastata, peetakse juba küllaldaseks tõestuseks kogu õpetuse ellurakendamatusest.
Aga samas tundub möödapääsmatu osutada küsimuse kasvõi mingisuguselegi lahendusele, kuna see on peaaegu kõigi meie poolt ette võetavate asjade aluseks.
Küsimus on ju selles: mil viisil lahendada inimeste kokkupõrked, kui ühed inimesed peavad kurjaks seda, mida teised heaks loevad, ja vastupidi? Ja arvata, et kuri on see, mida mina kurjaks pean, hoolimata sellest, et minu vastane seda heaks peab, pole siin vastus. Vastuseid võib olla vaid kaks: kas leida õige ja vaieldamatu kriteerium sellele, mis on kuri, või see, et mitte panna kurjale vastu vägivallaga.
Esimest lahendust on proovitud ajalooliste aegade algusest saati ja, nagu me kõik juba teame, pole see tänini andnud edukaid tulemusi.
Teist vastust – mitte vastata vägivallaga sellele, mida me kurjaks peame, kuni me pole leidnud ühist kriteeriumi – pakub Kristus.
Võib leida, et Kristuse antud vastus pole õige; selle asemele võib panna teise, parema, leides seesuguse kriteeriumi, mis kõigi jaoks kaheldamatult ja üheaegselt piiritleks ära kurja; võib lihtsalt metsikute rahvaste kombel mitte teadvustada küsimuse olemust, kuid ei saa teha nägu, nagu kristliku õpetuse haritud kriitikud, et mingisugust küsimust ei olegi või et küsimuse lahendaks see, kui omistada teatavaile inimestele või inimkooslustele (seda enam, kui need inimesed oleme meie ise) õigus otsustada, mis on kuri, ning sellele siis vägivallaga vastata. Ometi me kõik teame, et säärane õigeksvõtt küsimust sugugi ei lahenda, kuna alati leidub inimesi, kes ei tunnista, et teatavail inimestel või kooslustel on see õigus.
Aga seesinane tunnistamine, et kuri on see, mis meile näib kuri, ehk küsimuse täielik mittemõistmine ongi ilmalike kriitikute poolt kristlikule õpetusele antud hinnangute aluseks. Nii kiriklike kui ka ilmalike kriitikute arvamusavaldused minu raamatu kohta näitasid mulle kätte, et enamik inimesi ei mõista mitte ainult Kristuse õpetust ennast, vaid isegi neid küsimusi, millele ta vastab.
III
Teated, mis ma sain pärast oma raamatu ilmumist selle kohta, kuidas inimeste vähemik on kogu aeg mõistnud ja mõistab Kristuse õpetust selle otseses ja tõelises tähenduses, aga ka raamatu kriitikud, olgu siis kiriklikud või ilmalikud, kes mõlemad eitavad võimalust mõista Kristuse õpetust otseses mõttes, veensid mind ühtviisi selles, et kui ühelt poolt selle õpetuse tõepärane mõistmine pole vähemiku jaoks kunagi katkenud, vaid saanud ikka selgemaks ja selgemaks, siis teisalt, enamiku jaoks, on selle mõte ikka enam ja enam tuhmunud, jõudes lõpuks välja niisuguse pimestatuseni, et inimesed ei saa enam otse aru kõige lihtsamaist väiteist, mis Evangeeliumis on väljendatud kõige lihtsamate sõnadega.
Kristuse õpetuse mittemõistmine tema tõelises, lihtsas ja otseses mõttes oleks meie ajal, mil selle õpetuse valgus on tunginud juba inimteadvuse kõige tumedamaissegi soppidesse, mil, nagu sõnas Kristus, praegu juba katuseilt kisendatakse seda, mida tema kõrva sisse sosistas,43 mil see õpetus läbistab kõiki inimelu tasapindu: nii perekondlikku, majanduslikku, ühiskondlikku, riiklikku kui ka rahvastevahelist – seesugune mittemõistmine oleks seletamatu, kui sel mittemõistmisel poleks omi põhjuseid.
Üks neist põhjustest on, et nii usklikud kui ka uskmatud on kindlalt veendunud, et nad on Kristuse õpetust mõistnud juba ammu ja nii täielikult, eksimatult ja lõplikult, et mingisugust teist tähendust peale selle, mida nemad õpetusele omistavad, sel olla ei võigi. Põhjus peitub väära arusaamise traditsiooni ning sellest lähtuvalt õpetuse mittemõistmise pikaajalisuses.
Kõige tugevamgi veejuga ei suuda lisada piiskagi vedelikku nõusse, mis juba triiki täis.
Kõige juhmimale inimesele võib selgitada kõige targemaid asju, kui tal pole neist vähimatki ettekujutust; kuid ka kõige arusaajamale inimesele ei saa selgitada kõige lihtsamat asja, kui ta on kindlalt veendunud, et teab, teab kaheldamatult seda, mida talle edasi antakse.
Kristlik õpetus paistab meie maailma inimestele just nimelt seesuguse juba ammustilma ja kõigile kaheldamatult
Vassili Kirillovitš Sjutajev (1819–1892) – vene sektant ja Tolstoi lähedane sõber, kelle kohta saab eesti keeles põhjalikuma ülevaate 2011. aastal ilmunud Tolstoi tõlkevalimiku „Milles seisneb minu usk?“ kommentaariumist.
Timofei Mihhailovitš Bondarev (1820–1898) – iseõppijast vene talupoeg, kes läks õigeusust üle juutlusse ning mõisteti selle eest 1867. aastal eluaegsele asumisele Siberisse. Võimud paigutasid mehe Jenissei kubermangu Judino külla (tänane Bondarevo) teiste „õigest usust“ taganejate sekka, kus ta ainsa kirjaoskajana kooli avas. Laiema tuntuse omandas raamatuga „Трудолюбие и тунеядство, или Торжество земледельца“, milles Bondarev nimetab inimeste kõigi hädade põhjusena võõrdumist maatööst.
Eugène-Melchior de Vogüé (1848–1910) – prantsuse kirjanik, diplomaat ja orientalist.
Henri Jean Baptiste Anatole Leroy-Beaulieu (1842–1912) – prantsuse publitsist ja ajaloolane.
Matthew Arnold (1822–1888) – inglise kirjandusteadlane ja poeet.
Minot Judson Savage (1841–1918) – ameerika unitaristlik vaimulik, kes propageeris darvinismi ja sotsiaalseid reforme.
Robert Green Ingersoll (1833–1899) – ameerika advokaat ja oraator.
Lk 12:3.