Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
ta ühes küsimuses (seitsmendas): „Kas mitte kogu ajalugu ei näita, et kõige suuremad ketserite tegijad ja meistrid sel alal olid just need targad, kelle eest Isa varjas oma saladusi, s.t silmakirjatsejad, variserid ja kirjatundjad ehk täiesti jumalatud ja perverssed inimesed.“ (Küsimused 20–21:) „Ja kas ei olnud nii, et kristluse kõige müredamail aegadel heitsid silmakirjatsejad ja kadetsejad välja nimelt need inimesed, kes iseäranis Jumalast õnnistatud suurte andidega, kes puhta kristluse ajajärgul olnuksid kõrge au sees. Ja vastupidi, kas ei olnuks need inimesed, kes kristluse allakäigul endid kõigi üle tõstsid ja ennast puhtaima kristluse õpetajaiks kuulutasid, apostlite ja Kristuse õpilaste ajal tunnistatud kõige häbitumaiks ketsereiks ja antikristlasiks.“
Muuseas, avaldades neis küsimustes arvamust selle kohta, et usu olemuse sõnaline väljendus, mida nõuab kirik ja millest taganemist loetakse ketserluseks, ei või kunagi täielikult katta uskliku kogu maailmatunnetust ja et seepärast usu väljendamise nõue teatavate sõnadega sünnitaski ketserlusi, ütleb ta küsimustes 21 ja 33:
„Ja kui inimesele paistavad jumalikud teod ja mõtted sedavõrd suurte ja sügavatena, et ta ei leia nende väljendamiseks vastavaid sõnu, siis kas tuleb teda lugeda ketseriks, kui ta ei suuda täiesti täpselt väljendada oma arusaamist? Ja kas mitte ehk seepärast polnud algaegadel ketserlusi, et kristlased ei mõistnud üksteist hukka mitte sõnaliste väljenduste pärast, vaid südame ja tegude pärast oma mõtete täieliku väljendusvabaduse juures, ilma hirmuta saada peetud ketseriks? Kas polnud kirikul mitte kõige tavalisemaks ja kergemaks viisiks (ütleb ta 31. küsimuses), kui kleerus tahtis kellestki vabaneda või kedagi hukka saata, kahtlustada seda isikut oma õpetuse loomises ning heita tema peale ketserluse rüü ning sellega mõista hukka ja kõrvaldada too isik?“
Ta kõneleb edasi: „Kuigi on õige see, et niinimetatud ketseridki olid patused ja eksisid, on sama õige ja lugematuist siin äratoodud näiteist (s.t kiriku ja ketserluse ajaloost) silmanähtav, et ei ole olnud ega ole ühtegi siirast ja ausat mõningase tähtsuse omandanud inimest, kellele kirikutegelased poleks kadedusest või muil põhjusil hukatust toonud.“
Nii mõisteti hereesia tähendust juba peaaegu 200 aastat tagasi ja too mõiste on kõigele vaatamata käibel tänini. See ei saagi kaduda, kuni eksisteerib kiriku mõiste. Hereesia on kiriku vastaskülg. Seal, kus on kirik, peab olema ka ketserluse mõiste. Kirik on inimeste kogum, mis väidab end valdavat kaheldamatut tõde. Hereesia on kirikliku tõe kaheldamatust mitte tunnistavate inimeste arvamus.
Ketserlus on edasiliikumise avaldus kiriku sees, katse lõhkuda kiriku kivistunud hoiakut, õpetuse elava mõistmise katse. Õpetuse mõistmises ja täitmises on iga sammu edasi astunud ketserid: ketserid olid Tertullianus, Origenes, Augustinus, Luther, Hus, Savoranola, Chelčický jt. Teisiti see ei võinudki olla.
Kristuse õpetus seisneb selle igikestvas omandamises ja selle teostamises üha suuremal ja suuremal määral, liikumises täiusele, ja nii ei või tema õpilane just seetõttu, et ta on Kristuse õpilane, kinnitada enese või teise kohta, et mõistab Kristuse õpetust ja täidab seda täiel määral; veel vähem siis mõne koosluse kohta.
Mistahes mõistmise ja täiuse astmel Kristuse õpilane ka ei viibiks, adub ta alati nii oma arusaamise kui ka teotsemise ebaküllasust ning pürgib alati enamale arusaamisele ja teotsemisele. Ja seepärast nending enese või mõne koosluse kohta, et minu või meie päralt on Kristuse õpetuse täieline mõistmine ja elluviimine, on lahtiütlemine Kristuse õpetuse vaimust.
Kui imelik see ka ei näiks, on kirikud olnud kirikutena alati mitte üksi Kristuse õpetusele võõrikud, vaid otse vaenulikud organisatsioonid. Mitte niisama ei nimetanud Voltaire seda l’infame (sündsusetu); mitte niisama pole kõik või peaaegu kõik kristlikud sektid kutsunud kirikut tolleks pordikuks, kellest prohveteerib apokalüpsis;73 mitte niisama pole kirikulugu suurimate julmuste ja õuduste ajalugu.
Kirikud pole kirikutena lihtsalt asutused, mille aluseks kristlik alge, kuigi ehk vaid pisut hälbinud otseteest, nagu seda paljud arvavad; kirikud on kirikute, kooslustena, mis väidavad oma ilmeksimatust, kristlusevastased asutused. Kirikute kui kirikute ja kristluse vahel pole midagi ühist peale nime, sest need kaks on täiesti vastandlikud ja teineteisele vaenulikud alged. Üks on uhkus, vägivald, enesekindlus, paigalseis ja surm; teine – tasasus, meeleparandus, alandlikkus, liikumine ja elu.
Ei saa teenida koos neid kahte isandat, tarvis on valida üks või teine.
Kõigi usutunnistuste kirikutegelased, iseäranis viimasel ajal, püüavad ennast esile tõsta kristlikus usus edasiliikumise poolehoidjaina: nad teevad järeleandmisi, soovivad parandada kirikusse sisse pugenud kuritarvitamisi ning kõnelevad, et kuritarvitamiste pärast ei saa eitada kristliku kiriku printsiipi ennast, mis ainsana võib liita kõik üheks ja olla vahemeheks inimeste ja Jumala vahel.
Kuid see on kõik vale. Kirikud pole ealeski mitte kedagi ühte liitnud, vaid on alati olnud üheks peamiseks inimeste lahutamise, üksteise vastase vaenu, sõdade, veresaunade, inkvisitsiooni, pärtliööde jms põhjuseks, ja kirikud pole kunagi inimeste ja Jumala vahel vahemeesteks, keda pole tarvis ja kelle Kristus otsesõnu ära keelab, olles avanud oma õpetuse otse ja vahetult igale inimesele, vaid nad seavad Jumala asemele surnud vormid ning mitte üksi ei ava Jumalat inimestele, vaid varjavad teda nende eest. Kirikud, mis sündinud mittemõistmisest ning hoiavad tardumusega alal toda mittemõistmist, ei suuda jätta jälitamata ja taga kiusamata igasugust õpetuse mõistmist. Nad püüavad seda salajas hoida, kuid see on võimatu seetõttu, et mistahes edasiliikumine mööda Kristuse näidatud teed lammutab nende eksistentsi.
Kuulad jutlusi ja loed artikleid, milles kõigi usutunnistuste uuema aja kiriklikud autorid räägivad kristlikest tõdedest ja voorustest, kuulad ja loed neid sajandite vältel välja töötatud vigurlikke mõttearendusi, manitsusi, tunnistusi, mis vahel justkui oleksid puhtsüdamlikud, ning lööd kõhklema selles, et kirikud võiksid olla kristluse suhtes vaenulikud: „Ei või olla, et inimesed, kes on tõstnud esile mehi nagu Kuldsuud, Fénelonid,74 Butlerid75 ja teised kristlikud jutlustajad, oleksid selle suhtes vaenulikud.“ Tihkaks öelda: „Kirikud võisid kristlusest kõrvale kalduda, eksida, kuid ei võinud olla tema suhtes vaenulikud.“ Kuid tundmaks ära puud, vaata vilju, nagu õpetas Kristus, ja sa näed, et nende viljad olid halvad, et nende tegutsemise tulemiks oli kristluse moonutamine. Ei saa jätta möönmata, et kui head ka inimesed poleks olnud, kiriku tegevus, milles nad osalised olid, oli mittekristlik. Kõigi nende inimeste headus ja väärikus, kes kirikut teenisid, oli nonde inimeste headus ja väärikus, mitte sellesinase ettevõtmise oma, mida nad teenisid. Kõik need head inimesed – mõlemad Franciscused, nii Assisi76 kui de Lobes,77 meie Tihhon Zadonski,78 Thomas Kempisest79 jt olid head inimesed, vaatamata sellele, et teenisid ettevõtmist, mis kristluse suhtes vaenulik, ja nad olnuksid veel paremad ja väärikamad, kui poleks sattunud eksitusse, mida teenisid.
Kuid milleks kõnelda minevikust, anda hinnanguid mineviku kohta, mida võib kõveralt ette kujutada ja millest meile vähe teada: kirikud pole oma põhimõtete ja tegevusega mineviku nähtus; kirikud seisavad praegugi meie ees ja me võime neid hinnata nende tegude järgi, nende mõju järgi inimestele.
Milles seisneb praegu kirikute tegevus? Kuidas nad inimesi mõjustavad? Mida saadavad kirikud korda meie juures, katoliiklaste, iga nimetusega protestantide juures; milles seisneb nende tegevus ja millised on nende tegevuse tagajärjed?
Meie vene, niinimetatud õigeuskliku kiriku teotsemine on näha kõigile. See on määratu suur tõsiasi, mida varjata ning vaidlustada ei saa.
Milles seisneb tolle meie vene kiriku, selle tohutu suure, poolemiljonilisest sõjaväest koosneva ja rahvale kümneid miljoneid maksma mineva pingsalt tegutseva asutise teotsemine?
Tolle kiriku teotsemine seisneb selles, et kõikvõimalike vahenditega sisendada vene rahva sajamiljonilisele massile neid aegunud, oma aja ära elanud, praegu mitte mingisugust õigustust leidvaid uskumusi,
Ilm 17.
François Fénelon (1651–1715) – katoliku teoloog ja kirjanik, kellele kuuluvad meeliülendavad sõnad: „Inimene pole vähem inimrassi liige, mis on ühiskond kui tervik, kui perekond on üksiku rahvuse liige. Iga indiviid võlgneb võrreldamatult rohkem inimrassile, mis on suur kodumaa, kui mingile riigile, kus ta on sündinud.“
Joseph Butler (1692–1752) – anglikaani piiskop ja teoloog.
Assisi Franciscus (1181/1182–1226) – kristlik õpetaja ja pühak, frantsiskaanide ordu rajaja Itaalias.
Ilmselt mõtleb Tolstoi Genfi piiskoppi Franciscust Salesest (1567–1622).
Tihhon Zadonski (1724–1783) – õigeusu pühak.
Thomas Kempisest ( u 1380–1471) – augustiini munk ja ilmakuulsa „De Imitatione Christi“ („Kristuse jälgedes“) autor.