Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
type="note">44; uskmatud aga kui avaldust inimkonna juba läbi elatud tarvidusest uskuda üleloomulikku, kui ajaloolist nähtust, mis on täielikult leidnud oma väljenduse katoliikluses, õigeusus ja protestantluses ega evi enam meie jaoks mingisugust elulist tähendust. Usklike jaoks varjab õpetuse tähendust kirik, uskmatute jaoks teadus.
Räägin alul esimesist.
1800 aastat tagasi nägi keset paganlikku rooma maailma ilmavalgust kummaline, mitte ühegagi varasemaist sarnanev uus õpetus, mis omistati inimene Kristusele.
Uus õpetus oli uus nii vormilt kui ka sisult, nii juudi maailmale, kus ta tekkis, kui iseäranis rooma maailmale, kus teda kuulutati ja kus ta levis.
Keset juutluse religioossete reeglite viimistletust, kus Jesaja sõnade kohaselt oli antud käsk käsu peale,45 ja suure täiuslikkuseni välja töötatud Rooma seadusi ilmus õpetus, mis eitas mitte üksi kõiki jumalusi – igasugust hirmu nende ees, igasuguseid ennustusi ja usku nendesse, vaid ka kõiki inimlikke institutsioone ning igasugust paratamatut vajadust nende järele.
Kõigi eelmiste usutunnistuste reeglite asemele seab see õpetus ainult sisemise täiuse, tõe ja armastuse eeskuju Kristuse isikus ning selle inimestele kättesaadava sisemise täiuse tulemi – prohvetite poolt ette kuulutatud välise täiuse –, Jumala riigi, kus inimesed jätavad vaenu, on kõik Jumalalt õppinud ja heidavad ühte armastuses ning kus lõukoer lebab koos tallega.
Selle asemel, et hirmutada karistusega varasemate, nii religioossete kui ka riiklike seaduste täitmata jätmise puhul ja meelitada autasuga nende täitmise korral, kutsub see õpetus inimesi enda manu üksnes seepärast, et on tõde. „Kes tahab taibata õpetusest, kas see on Jumalast, las teeb seda.“ (Jh 7:1746) „Kui ma ütlen tõtt, miks te siis ei usu mind? Miks otsite võimalust tappa inimest? Ainult tõde teeb teid vabaks. Anda tunnistust Jumalast võib ainult tões. Tõe vaim avab ja teeb selgeks kogu õpetuse. Tehke nii, nagu ma ütlen, ja te saate teada, kas see on tõde, mida ma räägin.“ (Jh 8)
Ei esitatud mingisuguseidki tõestusi peale tõe, peale õpetuse vastavuse tõele. Kogu õpetus seisnes tõe tundmises ja selle järgimises, üha enamas tõe saavutamises ning üha enamas liginemises talle elu toimetusis.
Selle õpetuse kohaselt pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju sisemiseks täiuseks Kristuse isikus ja väliseks täiuseks Jumala riigi kehtestamine. Õpetuse teostamine seisneb vaid liikumises mööda ette näidatud teed, liginemises sisemisele täiusele – Kristuse jäljendamisele, ja välisele täiusele – Jumala riigi teokstegemisele. Inimese suurem või väiksem heaolu ei sõltu õpetuse kohaselt mitte täiuseastmest, milleni keegi jõuab, vaid liikumise suuremast või väiksemast kiirendusest.47
Tölner Sakkeuse, abielurikkumiselt tabatud naise ja ristil röövli liikumine täiuslikkuse poole on sellesinase õpetuse järgi suurem hüve kui variseri läppunud jumalakartlikkus. Kadunud lammas on kallim kui need 99, kes kaotsi ei läinud. Eksinud poeg, kaotatud ja jälle üles leitud münt on Jumalale kallim, meelepärasem neist, kes polnud kadunud.
Igasugune seisund on sellesinase õpetuse järgi vaid teatav aste teel kättevõidetamatu sisemise ja välimise täiuse suunas ega oma seetõttu tähendust. Hüve on vaid liikumises täiusele, aga pidamajäämine mistahes seisundis on hüve lõppemine.
„Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb“48 ja „ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile“49. „Ärge rõõmustage selle pärast, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud.“50 „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.“51 „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust.“52
Õpetuse teostamine seisneb vaid peatumatus liikumises – üha kõrgema ja kõrgema tõe saavutamises, selle üha suuremas ja suuremas täieks saamises eneses üha suurema ja suurema armastusega, aga väljaspool ennast üha suuremas ja suuremas Jumala riigi täideviimises.
On ilmne, et keset juutlikku ja paganlikku maailma ilmutatud õpetust ei saanud omaks võtta enamik inimesi, kes elasid sootuks teist elu kui see, mida nõudis too õpetus; ja isegi neile, kes selle omaks võtsid, ei võinud see kõigile eelnevaile vaateile täiesti vastuokslikuna olla mõistetav kogu oma tähenduses.
Ainult eksiarusaamade, vigade, ühekülgsete selgituste jadas, mida inimpõlvede jooksul parandatud ja täiendatud, avanes kristliku õpetuse mõte inimestele üha enam ja enam.
Kristlik maailmavaade mõjutas juutlikku ja paganlikku ning juutlik ja paganlik kristlikku. Ning kristlik kui elav läbistas üha enam ja enam oma aja ära elanud juutlikku ja paganlikku ning astus esile üha selgemalt ja selgemalt, vallanedes teda katnud vääraist lisandeist. Inimesed taipasid üha enam ja enam kristluse mõtet ning viisid seda üha enam ja enam ellu.
Mida kauem oli inimkond elanud, seda rohkem mõistis ta kristluse mõtet, nagu see ei võinud ega võigi olla teisiti ühegi eluõpetuse puhul. Uued põlved parandasid eelkäijate vigu ning lähenesid üha enam tema tõelise mõtte taipamisele.
Nii on see olnud kristluse algusaegadest peale. Ja juba siis, juba algusaegadel, kerkisid esile inimesed, kes hakkasid eneste kohta väitma, et see mõte, mida nemad õpetusele annavad, on ainus tõepärane ja selle tõestuseks on üleloomulikud ilmingud, mis kinnitavad nende mõistmise õigsust.53
Vahest oligi see alul õpetusest mittearusaamise, aga hiljem ka õpetuse täielise moonutamise peapõhjuseks.
Eeldati, et Kristuse õpetus ei saa olla inimestele edasi antud nii nagu mistahes muu tõde, vaid see pidi sündima erilisel, üleloomulikul teel. Sel juhul ei tõesta seda, kas õpetusest on õigesti aru saadud, mitte edasiantava vastavus mõistuse ja kogu inimloomuse nõudmistele, vaid edasiandmise viisi imetabasus, mis olla kaheldamatuks tõenduseks õigestimõistmisele. Kogu eeldus sai alguse vääritimõistmisest ja selle tulemusena muutus ilmvõimatuks ka edasine taipamine.
Algas see päris algusaegadel, kui õpetust alles osaliselt ja sageli tükati mõisteti, nagu näeme seda evangeeliumitest ja Apostlite tegude raamatust. Mida vähem õpetust mõisteti, seda tumedam ta paistis ja seda suurem tarvidus tekkis väliste tõestuste järele, mis annaksid tunnistust õpetuse tõepärasusest. Seisukohta, et mitte teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, polnud vaja imedega tõestada ja selle väite uskumist polnud tarvis nõuda, sest too nending on iseenesest veenev, kooskõlastudes nii mõistuse kui ka inimloomusega; aga seisukoht, et Kristus oli Jumal, vajas tõestust täiesti arusaamatute imedega.
Mida ähmasem oli Kristuse õpetusest arusaamine, seda enam segunes sellesse imepärast; aga mida enam segunes imepärast, seda enam kaldus õpetus kõrvale oma mõttest ja seda ähmasemaks muutus; aga mida enam ta kaldus kõrvale oma mõttest ja mida enam ähmastus, seda jõulisemalt tuli kinnitada oma ilmeksimatust ja seda vähem mõistetavaks jäi õpetus.
Evangeeliumite, Apostlite tegude raamatu ja Pauluse kirjade põhjal võib näha, mil viisil juba esimestest päevadest peale sundis õpetuse mittemõistmine otsima kinnitust imetabases ja arusaamatus.
Apostlite tegude raamatu järgi sai see alguse juba tollelt nõupidamiselt, kuhu jüngrid Jeruusalemmas kogunesid, et lahendada ümberlõikamata ja ebajumalate ohvriliha söövate isikute ristimise küsimus.54
Juba küsimuse püstitamine näitas, et selle üle arutlenud ei mõistnud Kristuse õpetust, mis lükkas kõrvale kõik välised kombetalitused: rituaalsed pesemised, puhastamised, paastud, hingamispäevad. Otsesõnu on öeldud, et „rüvetab mitte see, mis läheb suhu, vaid see, mis tuleb südamest“55
Js 28:13.
Tolstoi parafraas.
Kui traktaadis „Milles seisneb minu usk?“ (1883–1884) on Tolstoi jaoks veel määrava tähtsusega, et kristlane järgiks Mäejutluse viit käsku, siis mida aeg edasi, seda enam ligineb ta idamaisele arusaamale elust – „pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju“, kõige aluseks on mõistmine/äratundmine/teadlikkus. 1889. a 6. juunil märgib Tolstoi päevikus: „Üks inimene ei ole parem teisest, nagu ei ole üks jõgi sügavam ehk puhtam teisest. Inimene voolab nagu jõgi. Kui üks on kusagil 15. ja 16. eluaasta vahel, siis teine 25. ja 30. vahel, kolmas 40. ja 50. vahel, neljas aga oma viimasel eluaastal kusagil kella 5 ja 6 vahel jne – kõik on kõrvutamatud suurused. Ning ei saa kõnelda: „See on parem ehk halvem.“ Seepärast pole suur õnnetus, misläbi miljonid kannatavad, mitte niivõrd see, et inimesed halvasti elavad, kuivõrd see, et inimesed südametunnistuse järgi, omaenese südametunnistuse järgi ei ela. Inimesed võtavad enese südametunnistuse pähe kellegi teise, endast kõrgemal paikneva südametunnistuse (kõige tavalisem olukord – näiteks Kristuse oma), ja suutmata, päevselge, võõra südametunnistuse järgi elada, ei ela ei ühe ega teise järgi, vaid sootuks ilma südametunnistuseta. … Inimeste jaoks kõige tarvilikum on välja kujundada, enesele selgeks teha omaenda südametunnistus, ja seejärel ka elada selle järgi, aga mitte nii nagu kõik – valida enesele läbi ja lõhki võõras, hoomamatu südametunnistus ning elada hiljem ilma südametunnistuseta ja valetada, valetada, valetada …“ (Päevik, 23. november 1888.)
Mt 6:3.
Lk 9:62.
Lk 10:20.
Mt 5:48.
Mt 6:33.
Eesti orientalist ja entsüklopedist Haljand Udam (1936–2005): „Seetõttu on ristikiriku ajalugu suuresti olnud võitlus mõistmise (seda on hurjutades nimetatud gnoosiseks ja kõikide hereesiate emaks) vastu. See võitlus on sigitanud mõisted nagu ketserlus, nõidumine, paganlus, ebausk jne.“ (Loetud ja kirjutatud, Tallinn 1998, lk 145.)
Ap 15.
Tolstoi parafraas Mt 15:17–20.