Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
isegi kui inimene tahab sundida ennast uskuma kirikute õpetust, nagu seda jutlustatakse, siis üleüldine kirjaoskuse ning Evangeeliumi levimine ning erinevat usku inimeste isekeskis läbikäimine kujutab sellele uut ja veel äravõitmatumat takistust.
Maksab vaid meie aja inimesel osta kolme kopika eest Evangeelium ning lugeda üle Kristuse selged, ümberseletamatud sõnad Samaaria naisele selle kohta, et Isa ei vaja kummardajaid ei Jeruusalemmas ega ühel või teisel mäel, vaid kummardajaid vaimus ja tões,87 või sõnad sellest, et kristlane ei pea mitte pagana kombel palveldama templeis ja teiste nähes, vaid salaja, s.t oma kambris,88 või et Kristuse õpilane ei pea kedagi nimetama isaks ehk õpetajaks89 – maksab vaid üle lugeda need sõnad, veendumaks, et igasugustel vaimsetel karjastel, kes nimetavad ennast vastuoksa Kristuse õpetusele õpetajateks ning isekeskis vaidlevad, pole mingisugust autoriteeti ja et see, mida kiriklased meile õpetavad, pole kristlus. Kuid vähe sellest: kui meie aja inimene usuks ikkagi edasi imedesse ega loeks Evangeeliumi, siis üksi läbikäimine teist usutunnistust ja usku inimestega, mis saanud meie ajal sedavõrd hõlpsaks, sunnib inimest lööma kahtlema oma usu tõepärasuses. Hea oli inimesel, kes polnud näinud teisest usutunnistusest inimesi kui ta ise, uskuda, et tema usutunnistus üksi on tõeline; kuid tasub mõtleval inimesel ainult lävida, nagu see praegu lakkamatult sünnib, erinevate usutunnistuste – mis üksteist hukka mõistavad – ühtviisi nii heade kui ka halbade inimestega, et lüüa kõhklema enda tunnistatud usu tõepärasuses. Meie ajal võib vaid täiesti harimatu või religiooni poolt valgustatud eluküsimuste vastu täiesti ükskõikne inimene jääda kirikuusku.
Mäherdusi riukaid ja pingutusi läheb kirikul tarvis, et hoolimata kõigist neist usku lammutavaist tingimusist ehitada edasi kirikuid, pidada teenistusi, jutlusi, õpetada, pöörata usku ja, mis põhiline, teenida selle eest ilusat elatist nagu kõik need preestrid, pastorid, intendandid, superintendandid, abtid, arhidiakonid, piiskopid ja peapiiskopid.
On tarvis erilisi, üleloomulikke jõupingutusi. Ja seesinaseid ponnistusi kirikud ikka ja jälle teevadki. Meil Venemaal kasutatakse (peale kõige muu) lihtlabast, toorest kirikule kuuleka võimu vägivalda. Inimesi, kes taganevad välistest usuväljendustest ning selle teatavaks teevad, kas karistatakse otseselt või jäetakse ilma õigustest; aga inimesi, kes välistest usuvormidest kinni peavad, autasustatakse, neile antakse õigusi.
Nii toimivad õigeusu kirikud; kuid eranditult kõik kirikud kasutavad sel otstarbel kõiki vahendeid, millest peamine on see, mida nimetatakse hüpnotiseerimiseks.
Lastakse käiku kõik kunstid alates arhitektuurist ja lõpetades poeesiaga, et mõjustada inimeste hinge ja neid uimastada, ning too mõjustamine sünnib lakkamatult. Tarvidus inimesi hüpnotiseerivalt nende hullutamiseks mõjustada torkab iseäranis silma Päästearmee tegevuses, kus kasutatakse uusi, meile harjumuspäratuid meetodeid – pasunaid, trumme, laule, lippe, vormirõivaid, protsessioone, tantse, pisaraid ja draamavõtteid.
Kuid see rabab meid vaid seeläbi, et need on uued võtted; kas mitte vanad templite toimingud oma valgustuse, kulla, sära, küünalde, kooride, oreli, kellade, riisade, nutuste jutluste jms pole seesama?
Kuid kuitahes tõhus ka poleks hüpnoosi mõju, mitte selles ei seisne kirikute põhiline ja kõige hukatuslikum tegevus. Kirikute peamine ja kõige hukutavam tegevus on suunatud laste eksitamisele – nendesamade laste, kelle kohta Kristus sõnas, et häda sellele, kes ühegi neist väikseist kiusatusse saadab. Alates hetkest, mil lapses tärkab teadvus, hakatakse teda petma, pidulikkusega juurutama temas seda, mida juurutajad ise ei usu, kuni pettepilt kasvab harjumuse toel ühte lapse loomusega. Last tüssatakse püüdlikult elu kõige tähtsamas küsimuses ja kui pettepilt on juba sedavõrd tema eluga kokku kasvanud, et on raske tollest lahti rebida, siis avatakse lapse ees kogu teaduse ja tõeluse maailm, mis mingil viisil ei lähe kokku talle sisendatud uskumustega, jättes tema enese mureks tulla neis vastuoksustes toime, kuidas suudab.
Kui seada oma sihiks inimese segadusseajamine nii, et ta ei saaks terve mõistusega talle lapsepõlvest saati sisendatud kahest vastandlikust maailmavaatest välja rabeleda, siis ei ole võimalik mõelda välja midagi tõhusamat sellest, mida saadetakse korda iga noore inimese kallal, keda kasvatatakse meie niinimetatud kristlikus ühiskonnas.
Kohutav on see, mida teevad inimestega kirikud, kuid kui mõtelda ennast nende olukorda, siis ei saagi inimesed, kes kiriku institutsioone moodustavad, teisiti teotseda. Kirikute ees seisab dilemma: kas Mäejutlus või Nikaia ususümbol – üks välistab teise: kui inimene siiralt usub Mäejutlusesse, kaotab Nikaia ususümbol tema jaoks paratamatult mõtte ja tähenduse ning ühes sellega ka kirik ja tema esindajad; kui aga inimene usub Nikaia ususümbolisse, s.t kirikusse, s.t neisse, kes kutsuvad ennast selle esindajaiks, siis muutub Mäejutlus talle ülearuseks. Ja seepärast ei saagi kirikud jätta tegemata kõikvõimalikke pingutusi, ähmastamaks Mäejutluse mõtet ja köitmaks inimesi enda manu. Ainuüksi kirikute pingsa tegevuse tõttu selles suunas on kirikute mõju tänaseni püsinud. Katkestaks kirik kasvõi viivuks selle masside mõjustamise hüpnoosiga ja laste petmise, taipaksid inimesed Kristuse õpetust. Aga õpetuse mõistmine lammutab kiriku ja tema tähenduse. Ja seepärast ei katkesta kirikud silmapilgukski tegevust täiskasvanute hüpnotiseerimiseks ja laste petmiseks. Ning just selles seisnebki inimestele Kristuse õpetusest väärarusaama sisendavate kirikute tegevus ning peamine komistuskivi selle mõistmisel enamiku inimeste, niinimetatud usklike jaoks.
IV
Nüüd hakkan ma rääkima teisest võimalusest, kuidas kristlusest näilikult aru saada, kuid mis segab selle tõelist taipamist – teaduslikust arusaamisest.
Kirikuinimesed peavad kristluseks toda ettekujutust, mille nemad endile kokku panid, ning loevad just seda kristluse mõistmise viisi ainsaks kaheldamatult tõeseks.
Teaduseinimesed peavad kristluseks vaid seda, mida erinevad kirikud on tunnistanud ja tunnistavad ning, eeldades et nendesamuste usutunnistustega kogu kristluse tähendus ammendubki, tunnistavad selle oma aja ära elanud religioosseks õpetuseks.
Saamaks selgeks, kui ilmvõimatu on seesuguse vaate juures mõista kristlikku õpetust, on möödapääsmatu anda enesele aru sellest, milline koht on inimkonna elus olnud ja on tegelikkuses religioonidel üldiselt ja iseäranis kristlusel, ning millise tähenduse omistab neile teadus.
Nii nagu üksikinimene ei saa elada, ilma et tal oleks teatav ettekujutus oma elu mõttest ning seab oma toimingud alati, ehkki sageli teadvustamatult, ühte jalga käima elule antud mõttega, täpselt samuti ei saa samades tingimustes elavate inimeste kooslustel – rahvastel, puududa ettekujutus oma üksolemise tähendusest ja sellest tõukuvast toimimisest.
Nii nagu üksikinimene muudab vanemaks saades paratamatult oma arusaamist elust ning täiskasvanud inimene näeb elu mõtet muus kui laps, täpselt samuti ka inimeste kooslus – rahvas, muudab vältimatult, vastavalt oma arengutasemele, arusaamist elust ja sellest taipamisest lähtuvat teotsemist.
Üksikinimene erineb kogu inimkonnast vaid selle poolest, et kui üksikinimesel on uude eluperioodi jõudes võimalik kujundada sellele omane arusaam elust ja sellest johtuv teotsemine, kasutades näpunäited enne teda elanud inimestelt, kes on selle vanuse, kuhu ta jõuab, juba läbi elanud, siis inimkonnal säherdusi näpunäiteid olla ei saa, sest ta kulgeb veel mööda läbiuurimata teed ja pole kelleltki küsida, kuidas on tarvis elu mõista ning toimida uutes tingimustes, millesse ta sattub ja milles veel keegi kunagi elanud pole.
Ja ikkagi, nii nagu lastega abielumees ei saa mõista elu enam samamoodi nagu ta sellest lapsena aru sai, nii ei saa inimkond enam kõigi temaga sündinud eriilmeliste muutuste juures, nagu rahvastiku tiheduse kasv, erinevate rahvaste vahel sisse seatud läbikäimine, loodusega võitlemise vahendite täiustumine ja teadmiste korjumine, mõista elu enam vana viisi ning on möödapääsmatu panna maksma uus elumõistmine, millest tuleneks ka tollele uuele seisukorrale, millesse ta on sattunud või sattub, vastav tegevus.
Sellele nõudmisele vastab ka inimkonna iseäralik omadus lasta enda seast esile tõusta inimestel, kes
Jh 4:21–24.
Mt 6:5–6.
Mt 23:8–10.