Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
ei pane tähele seda, et öelda nagu oleks Kristuse õpetuses käsk kurjale vägivallaga mitte vastu panna liialdus, on sama kui öelda, et ringiteoorias on väide raadiuste võrdsusest liialdus. Ja need, kes seda räägivad, toimivad täpselt samuti kui inimene, kel pole aimugi sellest, mis on ring, peaks liigseks nõuet, et kõik ringjoone punktid asuksid tsentrist võrdsetel kaugustel. Soovitada väide ringi raadiuste võrdsusest kõrvale heita või seda pehmendada tähendab mitte taibata, mis on ring. Soovitada Kristuse elulisest õpetusest kõrvale heita käsk kurjale vägivallaga mitte vastu panna või seda pehmendada, tähendab õpetust mitte taibata.
Ja need, kes nii teevad, tõepoolest ei mõista seda sootuks. Nad ei mõista, et see õpetus kujundab uue elust arusaamise, mis sünnib kokku tolle uue olukorraga, kuhu inimesed on liikunud juba 1800 aastat, ja tolle uue teotsemisega, mis sellest tuleneb. Nad ei usu, et Kristus tahtis öelda seda, mida ütles, või tundub neile, et ta kõneles Mäejutluses ja mujalgi liialdatult, oma meeletusest, puudulikust arengutasemest lähtudes.93
Mt 6:25–34:
25 Seepärast ma ütlen teile: ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega rõivastuda. Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? 26 Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? 27 Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? 28 Ja rõivastuse eest, mis te muretsete? Pange tähele lillekesi väljal, kuidas nad kasvavad: ei rahmelda ega ketra, 29 aga ma ütlen teile: isegi Saalomon kõiges oma hiilguses ei olnud nõnda riietatud nagu neist igaüks. 30 Kui aga Jumal nõnda rüütab rohtu väljal, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! 31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ 32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. 33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse kõik need asjad teile pealekauba. 34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab omast vaevast.
Lk 12: 33–34:
Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks. Tehke enesele kulunematud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus teie aare on, seal on ka teie meel.
Mine, müü oma varandus ja järgne mulle, sest kes ei jäta isa ehk ema ja lapsi ehk vendi, põlde ja maja, seesinane ei või olla minu õpilane.
Unustagu oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.94 Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja et ma lõpetan Tema töö.95 Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma;96 mitte see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad, ja mitte nii, nagu mina tahan, vaid nii, nagu sina tahad. Elu on selles, et teha mitte enese tahtmist, vaid Jumala tahtmist.
Kõik need avaldused kangastuvad inimestele, kes seisavad madalamal elumõistmisel, mingisuguse ekstaatilise armastuse väljendusena, millele puudub otsene rakendus elus. Aga johtuvad need seisukohad sama jäigalt kristlikust elumõistmisest, nagu seisukoht oma töövilja äraandmisest ühise asja jaoks, oma elu ohvriks toomisest isamaa kaitsel johtub ühiskondlikust elumõistmisest.
Ühiskondliku elumõistmisega inimene lausub metslasele: „Tule mõistusele, mõtle ümber! Sinu isiksuse elu ei või olla tõeline elu, sest see on armetu ja kaduv. Ainult kogukonna ja isikute järjepidevuse: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigi elu püsib ja kestab ning seepärast peab inimene ohverdama oma isiku perekonna, riigi elu tarbeks.“ Täpselt samuti ütleb kristlik õpetus kogukondliku, ühiskondliku elumõistmisega inimesele. „Parandage meelt, μετανοεἳτε, s.t mõelge ümber, sest muidu saate hukka.“ Pidage meeles, et sel ihulikul, isiklikul elul, mis praegu tekkinud ja homme kustub, ei või olla mingit püsi, et mitte mingisugused välised meetmed, ükski elukorraldus ei või talle anda tahkust, mõistuspärasust. Mõtelge ümber ja saage aru, et elu, mida te elate, pole tegelik elu; perekonna elu, ühiskonna elu, riigi elu ei päästa hukust. Tõeline, mõistuspärane elu on inimese jaoks võimalik vaid sel määral, kuidas ta suudab olla osaduses mitte perekonna või riigi, vaid elu allika – Isaga. Seesugust kaheldamatult kristlikku elumõistmist on näha igast Evangeeliumi üttest.
Võib mitte jagada niisugust elumõistmist, võib seda eitada, võib tõestada selle ebatäpsust ja paikapidamatust; kuid õpetuse kohta ei saa anda hinnangut, tegemata enesele selgeks elumõistmist, millest ta lähtub; seda enam ei või anda kõrgema korralduse ainese kohta hinnanguid madalamast vaatepunktist: vundamenti kaedes anda hinnangut kellatorni kohta. Aga nimelt seda teevad meie aja haritud inimesed. Nad talitavad nii seepärast, et on sarnase eksiarusaama kammitsais nagu kirikuinimesed – et nende käsutuses on säherdused meetodid ainese tundmaõppimiseks, et kui vaid neid meetodeid, niinimetatud teaduslikke, rakendada, ei saa enam jääda kahtlustki käsitletava teema mõistmise tõepärasuses.
Just see eksimatuna paistva tunnetusvahendi käsutamine ongi kristliku õpetuse mõistmisel põhiline takistus uskmatute ja nõndanimetatud teaduseinimeste jaoks, kelle arvamusest juhindub enamik uskmatuid, nõndanimetatud haritud inimesi. Tollest näilikust mõistmisest ehk johtuvadki kõik teaduseinimeste eksiarvamised kristliku õpetuse kohta, iseäranis kaks kummalist valestimõistmist, mis teistest enam takistavad õiget taipamist.
Üks noist arusaamatustest on see, et kristlik eluline õpetus on täideviimatu ja seepärast kas sootuks mitte kohustuslik, s.t mida ei tule käsitleda juhatusena, või selline, mida tuleb teisendada, kärpida sel määral, et tema teostamine oleks meie ühiskonnas võimalik. Teine arusaamatus on see, et kristlik õpetus armastusest Jumala vastu ning selle pärast Tema teenimine on ebaselge, müstiline nõudmine, mil pole konkreetset objekti armastuseks, ja mis seetõttu tuleb välja vahetada palju täpsema ja mõistetavama õpetusega armastusest inimeste vastu ja inimkonna teenimisest.
Esimene arusaamatus, nagu oleks õpetus täideviimatu, seisneb selles, et ühiskondliku elumõistmisega inimesed, taipamata, kuidas kristlik õpetus inimesi juhatab, ning võttes kristlikku täiuse-eeskirja elu piiritleva reeglina, arvavad ja kõnelevad, et Kristuse õpetuse järgimine pole võimalik, sest sellesinase õpetuse nõudmiste täieline elluviimine hävitab elu. „Kui inimene täidaks seda, mis Kristus jutlustas, siis hävitaks ta oma elu; ja kui kõik inimesed seda täidaksid, siis katkeks inimesesugu,“ ütlevad nad.
„Mitte muretsedes homse päeva pärast – selle pärast, mida süüa ja mida juua, millega riietuda; kaitsmata oma elu, panemata vägivallaga vastu kurjale, andes oma elu sõprade eest, pidades täielikku karskust, inimene ja inimesesugu kesta ei või,“ arvavad ja kõnelevad nad.
Ning neil on täiesti õigus, kui võtta täiuse-eeskirju, mille Kristuse õpetus esitab, reegleina, mida kohustatud pidama igaüks, nagu ühiskondlikus õpetuses on igaüks kohustatud pidama maksude maksmise, kohtutööst osavõtmise jms reegleid.
Arusaamatus seisneb nimelt selles, et Kristuse õpetus juhendab inimesi teisel kombel kui madalamal elumõistmisel rajanevad õpetused. Ühiskondliku elumõistmise õpetus juhendab pelgalt nõudega reegleid ning seadusi punktipealt täita. Kristuse õpetus juhendab inimesi, osutades taevase Isa lõpmatule täiuslikkusele, mille poole oma vabal tahtel rühkida on igale inimesele omane, millisel ebatäiuse astmel ta ka ei viibiks.97
Kristlikku õpetust ühiskondlikust vaatepunktist arvustavate inimeste puudulik taip seisneb selles, et nad, oletades, et Kristuse poolt kätte näidatud täiuse võib tervenisti saavutada, küsivad enestelt (samuti nagu nad küsivad enestelt, oletades, et ühiskondlikud seadused saavad teostatud): mis edasi, kui see kõik on tehtud? See nending on väär, sest kristlastele näidatud täius on lõputu ega või olla ealeski pälvitud; ja Kristus annab oma õpetuse, pidades silmas seda, et täielikku täiuslikkust ei või ealeski saavutada, kuid et püüdlemine täieliku, lõputa täiuslikkuse poole kasvatab pidevalt inimeste
Nii näiteks seda seltsi karakteerne arvamusavaldus Ameerika ajakirja Arena artiklis, 1890. a oktoobris, „A New Basis of Church Life“ („Kirikuelu uus aluspõhimõte“). Mõlgutades mõtteid Mäejutluse ja eriti kurjale mittevastupanemise tähenduse üle, ütleb autor, evimata tarvet, nagu kirikumehed, peita selle tähendust: „Kristus tõepoolest jutlustas täielikku kommunismi ja anarhismi; kuid peab oskama vaadata Kristusele tema ajaloolises ja psühholoogilises tähenduses. Kristus jõuab iga teise inimesearmastuse kuulutaja, entusiasti kombel oma õpetuses utoopiliste äärmusteni. Inimkonna iga sammu edasi kõlbelisel täiustumisel veavad alati inimesed, kes midagi peale oma kutsumuse ei näe. Aga Kristusel, olgu see märgitud mitte etteheiteks, oli tüüpiline säherduse ümberkujundaja temperament. Ja seepärast tuleb meil aru saada, et tema õpetussõnad ei või olla mõistetud kui täieline elufilosoofia. Me peame tema sõnu analüüsima lugupidamisega tema vastu, kuid tõde taotleva krititsismi vaimus“ jne. Kristusele oleks olnud meelt mööda rääkida hästi, kuid ta ei osanud ennast väljendada nii täpselt ja selgelt nagu meie oma krititsismi vaimus ning seepärast me parandame teda. Kõik, mis ta sõnas tasasusest, ohverdamisest, vaesusest, homse päeva pärast mittemuretsemisest, kõike seda ütles ta kogemata, oskamatusest teaduslikult väljenduda. (Tolstoi märkus.)
Lk 9:23.
Jh 4:34.
Lk 22:42.
Kirjas kirjanik Ivan Naživinile (17. märts 1904) selgitab Tolstoi: „Arvan, et te eksite, eeldades, et kristlusel, s.t religioonil on mingisuguseid väliseid sihte ning et tema üle võib otsustada nende meile kangastuvate üldiste sihtide saavutamise või mittesaavutamise põhjal. Kristlus, tõeline kristlus eristub minu arvates religioonidest, mida võib nimetada ühiskondlikeks, nagu katoliiklus, õigeusk, muhameedlus, usun et isegi konfutsianism, sellega, et kõnetab iga üksiku inimese hinge, lahendab iga üksiku inimese jaoks tolle eluküsimuse, näitab talle kätte tema ülesande, mis seisneb Jumala tahte teostamises, oma tahtmise ühtimises sellega. … Nii ma siis arvangi, et inimene, kes kristlust nii mõistab, ei mõtle kunagi sellele, mida teevad teised, kas see hea ehk halb on, kas Jumala riigi teokssaamine läheneb – tema lühinägeliku pilgu all – või hoopis kaugeneb, ja teades, et tema ülesanne ja elumõte seisneb töös selle üheainsa maailmatükikese kallal, mis varjul tema kehas, teotseb kogu jõust, täielikult veendunud, et tõotatud Jumalariik saabub, ehk mitte nii, nagu tema seda endale ette kujutab (Jumala riik saabub silmale nähtamatul teel), kuid saabub nii ehk naa.“