Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
samast lättest johtuv seisneb kristliku nõude armastada Jumalat ja Teda armastuses teenida äravahetamises nõudega teenida inimesi – inimkonda.
Kristlik õpetus armastada Jumalat ja Teda teenida ning (alles tolle armastuse ja teenistuse tulemina) armastada ja teenida ligimest heiastub teaduseinimestele ebaselge, müstilise ja meelevaldsena ning nad välistavad täielikult Jumala armastamise ja teenimise nõude, eeldades, et armastus inimeste, inimkonna vastu on märksa mõistetavam, käegakatsutavam ja põhjendatum.
Teaduseinimesed õpetavad teoorias seda, et mõtestatud ja hea elu on vaid selline, mis pühendatud kogu inimkonna teenimisele; ja just selles õpetuses näevad nad kristliku õpetuse mõtet; sellele õpetusele taandavad nad kristliku õpetuse; oma õpetuse tarbeks otsivad nad pidet kristlikust õpetusest, oletades et nende õpetus ning kristlik õpetus on üks ja seesama.
Niisugune arvamus on läbi ja lõhki vildakas. Kristlikul õpetusel ja positivistide, kommunistide ja kõigi inimeste üleilmse vendluse kuulutajate õpetusel, mis rajatud tolle vendluse kasumlikkusele, pole omavahel midagi ühist ning nad eristuvad üksteisest iseäranis selle poolest, et kristlikul õpetusel on inimese hinges kindel ja selge aluspõhi; aga õpetus armastusest inimkonna vastu on tühipaljas teoreetiline järelm analoogia alusel.101
Õpetuse armastada üksi inimkonda aluseks on ühiskondlik elumõistmine.
Ühiskondliku elumõistmise sisu peitub oma isikliku elumõtte ülekandmises isikute kogumi: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigi ellu. Too ülekandmine on sündinud ja sünnib hõlpsasti ja loomulikult oma algelisel kujul, elumõtte ülekandmisel oma isiksuselt suguvõssa, perekonda. Ülekandmine hõimu või rahvasse on juba raskem ning nõuab selleks erilist kasvatamist; aga teadvuse ülekandmine riiki saab seda seltsi ülekandmise piiriks.
Armastada ennast on loomuomane igaühele ja igaüks armastab ennast, ilma et selleks oleks vaja ergutada; armastada oma hõimu, mis mind toetab ja kaitseb, armastada naist, rõõmu ja tuge elus, oma lapsi, lohutust ja lootust elus, ja oma vanemaid, kes mulle elu ja kasvatuse kinkinud, on loomulik; ning seesugust armastust, ehkki kaugeltki mitte niivõrd tugevat kui armastus enese vastu, kohtab üpris sageli.
Oma suguvõsa, oma rahva armastamist oma kasuks, oma uhkuseks, mis pole enam nii loomulik, siiski esineb. Armastada oma ükshõimset, ükskeelset, üksuskset rahvast on veel võimalik, kuigi see tundmus pole kaugeltki mitte nõnda tugev kui armastus mitte ainult enese, vaid ka perekonna või suguvõsa vastu; kuid armastus riigi vastu, nagu Türgi, Saksamaa, Inglismaa, Austria, Venemaa vastu, on juba peaaegu ilmvõimatu ning, vaatamata pingsale kasvatustööle selles suunas, vaid pelk eeldus, mida tegelikkuses olemas ei ole. Siinkohal ammendubki inimese võimekus kanda oma teadvust üle ning kogeda tolle fiktsiooni suhtes mingisugust vahetut tunnet. Aga positivistid ja kõik teaduspõhise vendluse jutlustajad, võtmata luubi alla tundmuse kuhtumist ainese laienemisel, arutlevad edasi selles suunas. „Kui isikule on kasulik kanda oma teadvus üle hõimu, perekonda, aga hiljem ka rahvasse, riiki,“ kõnelevad nad, „siis veel tulusam on kanda oma teadvus üle kogu inimkonna ühendusse ning kõigil elada inimkonnale, samuti kui inimesed elavad perekonnale, riigile.“
See tuleb teoreetiliselt tõepoolest nõnda välja.
Kandes isiksuse teadvuse ja armastuse üle perekonda, perekonnast suguvõssa, rahvasse, riiki, oleks täiesti loogiline inimestel enese päästmiseks võitlusest ja viletsusest, mis tulenevad inimkonna jagunemisest rahvaiks ja riikideks, kõigest loomulikum kanda oma armastus üle inimkonnale. See näikse olevat kõige loogilisem ja teoorias seda jutlustataksegi, panemata tähele, et armastus on tunne, mida võib evida, kuid mida ei saa kuulutada, ning peale selle peab armastusel olema objekt, aga inimkond pole objekt, vaid pelk fiktsioon. Hõimu, perekonda, isegi riiki pole inimesed välja luuletanud, vaid see on kujunenud iseenesest nagu mesilassülem, sipelgapesa, ning oleleb ka tegelikult. Inimene, kes armastab oma loomaliku isiksuse pärast perekonda, teab, keda armastab: Annat, Mariat, Ivani, Pjotri jne. Inimene, kes armastab suguvõsa ja selle üle uhkust tunneb, teab, et armastab kõiki gvelfe ja kõiki gibelliine;102 riiki armastav inimene teab, et armastab Prantsusmaad Reini kaldail ja Püreneedes, ning tema pealinna Pariisi, ja tema ajalugu jne. Kuid mida armastab inimkonda armastav inimene? On riik, rahvas, on abstraktne mõiste „inimene“ kuid inimkonda kui reaalset mõistet ei ole ega võigi olla.
Inimkond? Kus on inimkonna piir? Kus ta lõppeb või algab? Kas inimkond lõppeb metslase, idioodi, alkohooliku, nõdrameelsega? Kui me tõmbame inimkonna eraldusjoone nii, et arvame välja inimsoo madalamad esindajad, siis kuhu tuleb meil joon vedada? Kas me arvame välja neegrid, nagu ameeriklased neid välja arvavad, ja hindud, nagu neid mõned inglased välistavad, ja juudid, nagu mõned seda teevad? Kui me haarame kaasa eranditult kõik need inimesed, siis miks haarame me vaid inimesi üksi, aga mitte kõrgemaid loomi, kellest on paljud inimsoo madalamaist esindajaist kõrgemal tasemel.
Inimkonda kui välist objekti me ei tunne, ei tunne tema piire. Inimkond on fiktsioon ja teda ei saa armastada. Tõepoolest, oleks väga tulus, kui inimesed suudaksid armastada inimkonda, nagu nad armastavad perekonda; oleks väga tulus, nagu seda selgitavad kommunistid, asendada inimtegevuse konkurentne suunitlus kogukondlikuga, või individualistlik universaalsega, et oleks üks kõigi jaoks ja kõik ühe jaoks, kuid paraku pole selleks mingeid motiive. Positivistid, kommunistid ja kõik teaduspõhise vendluse jutlustajad kuulutavad inimestes tallel oleva armastuse oma perekonna vastu, riigi vastu laiendamist kogu inimkonnale, unustades, et armastus, mida nad jutlustavad, on isiklik armastus, mis võib süttides levida perekonnani, veel enam lahvatades levida loomuliku isamaani; kuid mis täielikult kustub, puutudes kokku kunstlike riikidega, nagu Austria, Inglismaa, Türgi või mida me enesele ei suuda ettegi manada, kui asi puudutab kogu inimkonda, sootuks müstilist ainest.
„Inimene armastab ennast (oma loomalikku elu), armastab perekonda, armastab isegi isamaad. Miks mitte armastada ka inimkonda? Kui hea see oleks. Muide, sedasama jutlustab ka kristlus.“ Nii usuvad positivistliku, kommunistliku ja sotsialistliku vendluse kuulutajad. Tõepoolest, see oleks ärarääkimata hea, kuid seda ei saa kuidagi olla, sest armastus, mis rajaneb isiklikul või ühiskondlikul elumõistmisel, ei saa muutuda armastuseks riigi vastu.
Arutluskäigu viga seisneb selles, et ühiskondlik elumõistmine, millel rajaneb armastus perekonna ja isamaa vastu, põhineb armastusel isiksuse vastu ning too armastus, kandudes üle isiksusest perekonda, suguvõssa, rahvusrühma, riiki, muutub üha nõrgemaks ja nõrgemaks ning jõuab riigis oma viimasele piirile, millest edasi ta minna ei saa.
Armastusesfääri laiendamise paratamatuses pole kahtlust; kuid ühes sellega kaotab selle laiendamise paratamatus ise armastusevõimaluse ning tõendab isikliku, inimliku armastuse ebapiisavust.
Just siin pakuvad positivistliku, kommunistliku ja sotsialistliku vendluse propageerijad kindla pinna jalge alt kaotanud inimlikule armastusele appi kristliku armastuse, kuid üksnes selle järelduste osas, mitte põhimõtete osas: nad käivad välja tühipalja armastuse inimkonna vastu ilma armastuseta Jumala vastu.
Kuid seesugust armastust olla ei saa. Selleks pole mingit motiivi. Kristlik armastus tuleneb pelgalt kristlikust elumõistmisest, mille järgi seisneb elumõte armastuses ja Jumala teenimises.
Ühiskondlik elumõistmine viis oma loomulikku rada pidi inimesed armastusest enese vastu, siis pere, suguvõsa, rahva, riigi vastu, paratamatuseni tunnetada armastust inimkonna vastu, mil pole piire ja mis sulab ühte kõige olevaga, millegi vastu, mis inimeses vähimatki tundmust esile ei kutsu. See omakorda viis vastuoksusse, mida ühiskondlik elumõistmine lahendada ei suuda.
Ainult kristlik elumõistmine kogu oma tähenduses, andes uue elumõtte, lahendab selle. Kristlus möönab armastust enese, perekonna, rahva, inimkonna vastu, mitte üksi inimkonna, vaid kõige elava, kõige oleva vastu, möönab armastusesfääri lõputu laiendamise möödapääsmatust; kuid selle armastuse objekti ei leia ta väljastpoolt iseennast, isikute kogumis: perekonnas, suguvõsas, riigis, inimkonnas, terves välises maailmas, vaid iseeneses, oma isikus, kuid jumalikus isikus, kelle olemus on seesama armastus, mille laiendamise vajaduseni loomalik isiksus jõudis läbi oma kaduvuse adumise.
Kristliku õpetuse erinevus varasemaist on see, et varasem
Vene kirjanik Fjodor Dostojevski kritiseerib juba enne Tolstoid oma „Talvistes märkmeis suviseist muljeist“ VI peatükis inimlikul loogikal rajanevaid ponnistusi armastada inimkonda ja tuletada sellest vendlust: „Lääne inimene räägib vendlusest kui suurest liikumapanevast jõust inimkonnas ja ei taipa, et vendlust pole kustki võtta, kui teda tegelikkuses ei ole. Mida teha? Vendlust tuleb teha, maksku, mis maksab. Ilmneb aga, et vendlust teha on võimatu, sest et see sünnib ise, tekib ise [originaalis: antakse] ja kätkeb loomuses. … häda, kui sellisel juhul esineb kas või kõige pisem omakasuarvestus. Näiteks: ma toon ja ohverdan kogu oma enese kõikide jaoks; noh, siis oleks tarvis, et ma ohverdaksin enese täielikult, lõplikult ja ilma kasumõtteta, hoopiski mõtlemata, et näe, mina ohverdan enese täielikult ühiskonnale ja selle eest annab ühiskond enese tervenisti minule. Ohverdada tuleb nimelt nii, et antud oleks kõik ja isegi soovitaks, et selle eest midagi vastu ei antaks, nii et keegi mingit kulu ei kannaks. Kuidas seda teha? … Teha ei saa kuidagi, aga on tarvis, et see
Gvelfid ja gibelliinid – isekeskis vaenutsevad kaupmeeste ja aadlike suguvõsad keskaegses Itaalias paavsti ja keisri vahelises võimuvõitluses linnriikide pärast.