Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
seepärast pole religioon esiteks, nagu arvab seda teadus, nähtus, mis kunagi inimkonna arenguga kaasnes, kuid millest ta hiljem välja kasvas, vaid nähtus, mis on omane inimkonna arengule ja meie ajal inimkonnale niisama vältimatult omane kui igal teisel ajal. Teiseks on religioon alati tulevase, mitte möödaniku tegevuse määratlus ning seepärast on silmanähtav, et minevikunähtuste uurimine ei suuda mingil juhul hõlmata religiooni olemust.
Ühegi religioosse õpetuse tuum pole soovis anda loodusjõududele sümboolne väljendus, hirm nende ees, tarvidus imetabase järele ega selle avaldumisele välistes vormides, nagu seda arvavad teaduseinimesed. Religiooni olemus on inimeste võime näha prohvetlikult ette elutee, mida mööda peab sammuma inimkond, tollele osutada ja määratleda varasemast teistsugune elumõte, millest lähtub ka kogu inimkonna varasemast teistsugune toimimine tulevikus.
Võime näha ette teed, mida mööda inimkond sammuma peab, on rohkemal või vähemal määral ühine kõigile inimestele; kuid alati on kõigil aegadel olnud inimesi, kelles see anne iseäraliku jõuga avaldus, ning needsamad inimesed on selgelt ja täpselt toonud välja selle, mida ähmaselt hoomasid kõik inimesed, ning pannud aluse uuele arusaamisele elust, millest johtus ka varasemast teistsugune toimimine paljudeks sadadeks ja tuhandeteks aastateks.
Säherdusi arusaamu elust teame me olevat kolm: kaks inimkonna poolt juba läbi elatud ja kolmas, mida me praegu kristluses elame. Niisuguseid arusaamu on kolm ja ainult kolm mitte seepärast, et me meelevaldselt oleme ühendanud erinevad elumõistmised neiks kolmeks, vaid seepärast, et inimeste kõigi tegude aluseks on alati üks neist kolmest elumõistmisest, sest teisiti kui vaid neil kolmel viisil ei saa me elu mõista.
Need kolm elumõistmist on järgmised: esimene – isiklik ehk loomalik, teine – ühiskondlik ehk paganlik ja kolmas – üleilmne ehk jumalik.
Esimest elumõistmist mööda piirdub inimese elu üksi tema isiksusega; tema elu siht on tolle isiksuse tahte rahuldamises. Teist elumõistmist mööda ei piirdu inimese elu üksi tema isiksusega, vaid isiksuste kogumi ja selle järjepidevusega: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigiga; elu siht seisneb tolle isiksuste kogumi tahte rahuldamises. Kolmandat elumõistmist mööda ei piirdu inimese elu tema isiksuse ega isiksuste kogumi ja järjepidevusega, see seisneb elu alges ja allikas – Jumalas.
Need kolm elumõistmist on kõigi olelenud ja olelevate religioonide aluseks.
Metslane tunnistab elu üksi eneses, oma isiklikes soovides. Tema elu hüve koondub üksi sellesse. Tema jaoks on kõrgeim hüve oma iha kõige täielikum rahuldamine. Tema elu liikumapanevaks jõuks on isiklik nauding. Tema religioon seisneb jumaluse loomises armurohkeks tema isiku suhtes ja kummardamises kujuteldavate jumalate ees, kes elavad vaid tema isiklike sihtide tarbeks.
Paganlik, ühiskondlik inimene ei tunnista elu enam üksi eneses, vaid isikute kogumis – hõimus, perekonnas, suguvõsas, riigis, ning toob nendele kogukondadele ohvriks oma isikliku hüve. Tema elu liikumapanevaks jõuks on au. Tema religioon seisneb liidupealike, nagu sugukonna esiisad, eelkäijad, valitsejad, ülistamises ning iseäranis tema peret, tema suguvõsa, rahvast, riiki hoidvate jumalate kummardamises.90
Jumaliku elumõistmisega inimene ei tunnista elu enam üksi oma isiksuses ega isikute kogumis (perekonnas, suguvõsas, rahvas, isamaas või riigis), vaid elu igaveses, surematus allikas – Jumalas; ja ta toob Jumala tahte täitmiseks ohvriks nii isikliku, perekondliku kui ka ühiskondliku hüve. Tema elu liikumapanevaks jõuks on armastus. Ja tema religioon on kummardada teos ja tões kõige alget – Jumalat.
Inimkonna kogu ajalooline areng pole midagi muud kui pidev üleminek isiklikust, loomalikust elumõistmisest ühiskondlikule elumõistmisele ja ühiskondlikust elumõistmisest jumalikule elumõistmisele. Kogu iidsete rahvaste ajalugu, mis vältas aastatuhandeid ja lõppes Rooma ajalooga, on loomaliku, isikliku elumõistmise asendumise lugu ühiskondliku ja riikliku elumõistmisega. Kogu ajalugu on, alates keiserliku Rooma aegadest ja kristluse ilmumisest ning meiegi poolt praegu läbi elatavana, lugu riikliku elumõistmise asendumisest jumalikuga.
Nimelt seda viimast elumõistmist ja temal rajanevat kristlikku õpetust, mis juhib kogu meie elu ja on aluseks kogu meie tegevusele, nii praktilisele kui ka teaduslikule, peavad ersatsteaduse inimesed, käsitledes teda pelgalt väliste tunnuste põhjal, millekski igandlikuks ja meie jaoks tähendust mitteomavaks.
Too õpetus, mis teaduseinimeste arvates seisneb üksi selle dogmaatilises küljes – õpetuses kolmainsusest, lunastusest, imedest, kirikust, sakramentidest jm –, saab olla vaid üks tohutust hulgast religioonidest, mis inimkonnas tärkasid, ja, mänginud ära oma rolli ajaloos, surevad nüüd välja, hävides teaduse ja tõelise vaimuvalguse valgussäras.
Leiab aset see, mis enamikul puhkudel on allikaks kõige jämedamatele inimlikele eksimustele: kui madalamal taipamistasemel seisvad inimesed sattuvad vastamisi kõrgema korralduse ilmingutega, siis selle asemel, et teha pingutusi viimaste mõistmiseks ja tõusta kõrgusele, millelt tuleb ainest vaadelda, taunivad nad seda oma madalamast vaatepunktist ning kõnelevad sellest seda suurema südikuse ja otsustavusega, mida vähem nad asjast taipavad.
Enamiku haritud inimeste jaoks, kes käsitlevad Kristuse elulist kõlblat õpetust ühiskondliku elumõistmise madalamast vaatepunktist, on see õpetus vaid väga ebamäärane, kohmakas ühendus india asketismist, stoitsistlikust ja neoplatonistlikust õpetusest ja utopistlikest antisotsiaalsetest ulmadest, mil pole meie aja jaoks mingit tõsiselt võetavat tähendust, ning kogu õpetuse tähendus kujustubki nende jaoks selle välistes avaldustes: katoliikluses, protestantismis, dogmades, ilmaliku võimuga kemplemises. Tehes nende nähtuste järgi kindlaks kristluse tähenduse, sarnanevad nad kurtidega, kes annavad muusikute liigutuste järgi hinnanguid muusika tähendusele ja väärtusele.
Sellest johtub, et kõik need inimesed, alates Comte’ist, Straussist, Spencerist ja Renanist,91 mõistmata Kristuse kõnede mõtet, adumata, kellele ja miks on nii lausutud, mõistmata küsimust, millele nad vastuseks antud ja võtmata isegi vaevaks süüvida nende mõttesse, eitavad, kui nad on selle suhtes vaenulikult meelestatud, otseselt õpetuse mõistuspärasust; kui nad aga tahavad olla õpetuse suhtes härralikult armulikud, siis parandavad seda oma majesteetlikkuse kõrguselt, eeldades et Kristus tahtis öelda sedasama, mida nemad mõtlevad, kuid ei osanud seda teha. Nad kohtlevad tema õpetust nii, nagu enesekindlad inimesed oma vestluskaaslase sõnu korrigeerides enamasti räägivad sellega, keda peavad enesest hulga madalamaks: „Jah, eks te tahtsite õigupoolest öelda seda ja seda.“ Parandus tehakse alati selle mõttega, et kiskuda kõrgema, jumaliku elumõistmise õpetus alla madalamale, ühiskondlikule tasandile.
Tavaliselt kõneldakse, et kristluse kõlbeline õpetus on hea, kuid ülepaisutatud, ning selleks et ta oleks läbinisti hea, peab temast välja rookima üleliigse, mis ei sobitu meie elukorraldusega. „Seesugune õpetus, mis nõuab liiga paljut, teostamatut, on hullem kui too, mis nõuab inimestelt võimalikku, jõukohast,“ arvavad ja väidavad kristluse õpetatud tõlgitsejad, korrates seejuures seda, mida juba ammu on arvanud ja arvavad ega võinud jätta arvamata kristlikust õpetusest need, kes seda mõistmata lõid tolle eest risti Õpetaja – juudid.
Tuleb välja, et meie aja teadlaste kohtumõistmise ees on juudi seadus: hammas hamba ja silm silma vastu – õiglase kättetasumise seadus, mis oli inimkonnale teada juba 5000 aastat tagasi, palju eesmärgipärasem kui armastuseseadus, mida kuulutas 1800 aastat tagasi Kristus tolle õigluseseaduse asemel.92
Tuleb välja, et kõik see, mida tegid need inimesed, kes said Kristuse õpetusest aru otse ning elasid vastavalt seesugusele arusaamisele, kõik see, mida on teinud ja rääkinud kõik tõelised kristlased, kõik kristlikud usuvägilased, kõik see, mis kujundab praegu maailma ümber sotsialismi ja kommunismi nime all – kõik see on liialdus, millest kõneldagi ei maksa.
18 sajandit kristluse vaimus kasvatatud inimesed veendusid oma edumeelsete esindajate, teadlaste näol, et kristlik õpetus on dogmaõpetus; aga õpetuse eluline pool on arusaamatus, liialdus, mis lammutab inimloomusele vastavaid kehtivaid ja õiguspäraseid kõlblusnorme, ja õigluseõpetus, mille Kristus kõrvale heitis ja oma õpetusega asendas,
Et seesinasele ühiskondlikule ehk paganlikule elumõistmisele rajatakse niivõrd eriilmelised elukorraldused nagu hõimline, perekondlik, sugukondlik, riiklik ja isegi positivistide poolt teoreetiliselt kujuteldav üleilmne elu, ei lammuta tolle elumõistmise üksolu. Kõik need eriilmelised eluvormid on rajatud ühele ettekujutusele sellest, et isiksuse elu pole elu küllaldane siht, et elumõtte võib leida vaid isikute kogumis. (Tolstoi märkus.)
Auguste Comte (1798–1857), David Friedrich Strauss (1808–1874), Herbert Spencer (1820–1903) ja Joseph Ernest Renan (1823–1892) – eesrindlikud positivistlikud mõtlejad, kes kuulutasid valgustusajastust lähtunud kirikliku traditsiooni lummusest vabanenud inimmõistuse säras kulgevat inimühiskonna igikestvat funktsionalistlikku progressi, „mis saabub Euroopa kultuuriliste, äriliste ja religioossete väärtuste levides üle Aafrika, Ameerika, Aasia ja Austraalia kontinendi“. (George Henrik von Wright, Minerva öökull, Tallinn 1996, lk 22.) Erinevalt sihiteadliku evolutsionismi kõrvalharust darvinismist, kus arengu tingimuseks on paremus ellujäämises, uskusid eelnimetatud kõlbelist kasvamist ajas.
Eesti mõtleja ja luuletaja Uku Masing (1909–1985): „Aga seda [kristlikku elumõistmist] ei soovi raasugi need, kes lobisevad „kõikide sõjast kõikide vastu“ ja „võitlusest olemise eest“ kui elus kehtivaist printsiipidest, needsinased inimkonna vaenlased. Sest teisiti on sääraseid aristokraatide ja kapitalistide sabarakke (kes õigustavad „teaduslikuks maailmavaateks“ nende käitumist) ülekohus hüüda.“ (Üldine usundilugu, Tartu 2000, lk 134–135.)