Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
sellega elu kulgemist mööda kahe jõu resultantvektorit.
Oletada, et inimelu kulgeks Kristuse poolt näidatud suunas, on sama, mis oletada, et paadimees, kes ületab kiirevoolulist jõge ja seab oma käigu peaaegu otse vastuvoolu, liigukski selles suunas.
Kristus möönab parallelogrammi mõlema külje, kummagi igavese ja kadumatu jõu, millest inimese elu kokku pandud – loomaliku loomuse ning Jumalale pojaksolemise tunnetamise olemasolu. Kristus ei räägi loomalikust jõust, mis iseennast kinnitades jääb alati enesega võrdseks ja asub väljaspool inimese võimupiire, ta kõneleb ainuüksi jumalikust jõust, kutsudes inimest üles seda võimalikult selgemalt tajuma, seda võimalikult rohkem vabastama kütkeist, mis teda tagasi hoiavad, ning selle nimel viimse piirini ponnistama.
Sellessinases tolle väe vallandamises, kasvatamises seisnebki Kristuse õpetuse kohaselt inimese tegelik elu. Varasemate tingimuste (kokkulepete) järgi seisneb tegelik elu seadusesätete elluviimises; Kristuse õpetuse järgi seisneb see maksimaalses liginemises osutatud ja igas inimeses eneses tunnetatud jumalikule täiusele, suuremas ja suuremas liginemises oma tahte ühtevalgumisele Jumala tahtega, ühtevalgumises, mille suunas inimene püüdleb ning mis oleks ots elule niisugusena, nagu meie seda tunneme.
Jumalik täius on inimelu asümptoot, mille suunas ta igavesti pürgib ja millele läheneb ning mille võib kätte saada vaid lõpmatuses.98
Kristlik õpetus näib elu võimalikkust välistavat ainult siis, kui inimesed ideaalijuhist reeglina võtavad. Pelgalt siis paistavad elu hävitavaina need nõudmised, mille esitab Kristuse õpetus. Vastupidi, need nõudmised annavad ainsana tõelise elu võimalikkuse. Ilma nende nõueteta oleks tõeline elu võimatu.
„Ei saa nõuda liiga paljut,“ ütlevad inimesed tavaliselt, arvustades kristliku õpetuse nõudmisi, „ei saa nõuda seda, et sootuks mitte tunda muret tulevase pärast, nagu see Evangeeliumis öeldud, ei tule vaid liiga palju muretseda; ei saa vaestele ära anda kõike, tarvis on ära anda teatav, väljamõõdetud osa; pole tarvis seada sihiks neitsilikkust, kuid tuleb vältida liiderlikkust; pole tarvis jätta naist ja lapsi, vaid neisse ei tule liialt kiinduda“ jne.
Kuid nii rääkida on sama, kui öelda inimesele, kes ületab kiirevoolulist jõge ja suunab oma käigu vastuvoolu, et jõge ei saa ületada vastuvoolu suundudes, et selleks, et seda ületada, tuleb liikuda selles sihis, kuhu minna tahetakse.
Kristuse õpetus eristub varasemaist õpetusist selle poolest, et ta juhib inimesi mitte väliste reeglitega, vaid sisemise tundmusega jumaliku täiuse saavutamise võimalikkusest. Ja inimhinges pole mitte õigluse ja filantroopia nüditud reeglid, vaid täielise, lõpmatu jumaliku täiuse ideaal. Ainult pürgimine sellesinase täiuslikkuse poole kallutab inimese elu kulu loomalikust seisundist jumaliku poole niivõrd, kuivõrd see selles elus võimalik.
Selleks et randuda selles kohas, kus tahad, tuleb kogu jõust sihtida käik märksa kõrgemale.
Anda järele ideaalinõuetes tähendab mitte ainult vähendada täiuslikkuse võimalikkust, vaid lõhkuda ideaal ise.99 Ideaal, mil inimese üle meelevald, pole mitte kellegi poolt välja luuletatud ideaal, vaid ideaal, mida kannab südames iga inimene. Üksi säherdusel täielise, lõpmatu täiuse ideaalil on meelevald inimeste üle ning see paneb neid liikuma. Kärbitud täius kaotab oma mõjujõu inimeste hingele.
Kristuse õpetuses on vaid siis vägi, kui ta nõuab täielikku täiust, s.t iga inimese hinges peituva jumaliku olemuse ühtevalgumist Jumala tahtega – Poja ühinemist Isaga. Ainult see igas inimeses eluneva Jumala Poja vabastamine looma küüsist ja tema lähenemine Isale moodustabki Kristuse õpetuse järgi elu.
Loomalik, tühipaljas loomalik olelus inimeses ei ole inimese elu. Elu üksi Jumala tahte järgi pole samuti inimese elu. Inimese elu on kokku pandud loomalikust ja jumalikust elust. Ja mida enam ligineb too kompleks jumalikule elule, seda suurem elusus.
Kristliku õpetuse järgi on elu liikumine jumaliku täiuslikkuse poole. Ükski seisukord ei või selle õpetuse kohaselt olla kõrgem või madalam teisest. Iga seisukord on selle õpetuse järgi teatav iseenesest tühine aste kättevõidetamatu täiuse suunas ega kätke seepärast eneses ei väiksemat ega suuremat elususe astet. Elususe kasvatamine on selle õpetuse kohaselt vaid täiusele liikumise kiirendus. Seetõttu kujutas tölner Sakkeuse, abielurikkumiselt tabatud naise, ristil röövli liikumine täiuse poole enesest elususe kõrgemat astet kui variseri läppunud jumalakartlikkus. Ning sellesama pärast ei või tolle õpetuse jaoks olemas olla reegleid, mis täitmiseks kohustuslikud. Madalamal astmel seisev inimene, liikudes täiuse suunas, elab kõlbelisemalt, paremini, täidab rohkem õpetust kui inimene, kes seisab märksa kõrgemal kõlbluseastmel, kuid ei liigu täiuse suunas.100
Just selles mõttes on kadunud lammas isale kallim neist, kes kaotsi ei läinud. Kadunud poeg, kaotatud ja taasleitud münt on kallim neist, mis ära ei kadunud.
Õpetuse teostamine on tallel liikumises enese juurest Jumala manu. Ilmne, et õpetuse säherduse täitmise tarbeks ei või olla kindlapiirilisi seadusi ja reegleid. Iga täiuse- ja ebatäiuseaste on õpetuse ees võrdväärne; mistahes seaduste täitmine ei tähenda veel õpetuse teostamist; ja seepärast pole ega võigi olla seesuguse õpetuse jaoks sunduslikke reegleid ja seadusi.
Sellest Kristuse õpetuse täielikust erinevusest kõigist eelnenud õpetusist, mis rajatud ühiskondlikule elumõistmisele, tuleneb ka ühiskondlike ja kristlike käskude erinevus. Ühiskondlikud käsud on suures osas jaatavad, teatavaid toiminguid ette kirjutavad, inimesi õigustavad, neile õigust andvad. Aga kristlikud käsud (armastusekäsk pole käsk sõna kitsas tähenduses, vaid õpetuse olemuse sõnastus), viis Mäejutluse käsusõna on kõik eitavad ning näitavad vaid, mida inimkonna teataval arengutasemel inimesed enam teha ei tohi. Need käsusõnad on kui tähelepanekud lõpmatul rajal täiuslikkusele, mille poole inimkond rühib, tolle täiuse astme poole, mis mõeldav inimkonna praeguse arengutaseme juures.
Mäejutluses toob Kristus esile igavese ideaali, mille poole inimestel on loomulik pürgida, ja selle taotlemise seesuguse astme, mille võivad inimesed juba meie ajal kätte võita.
Ideaal seisneb selles, et mitte pidada vimma kellegi vastu, mitte kutsuda kelleski esile pahasoovlikkust, kõiki armastada; aga käsusõna, mis markeerib astet, millest madalamale pole selle ideaali taotlemisel võimalik langeda, seisneb selles, et mitte inimesi sõnaga solvata. Ja see ongi esimene käsk.
Ideaal – täielik karskus isegi mõtetes; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda selle ideaali taotlemisel – abieluline puhtus, hoidumine kõlvatusest. Ja see on teine käsk.
Ideaal – mitte muretseda tulevase pärast, elada käesolevat tundi; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda selle ideaali taotlemisel – mitte tõotusi anda, mitte lubada inimestele midagi ennetavalt. See on kolmas käsk.
Ideaal – mitte ealeski pruukida ühelgi eesmärgil vägivalda; käsusõna, mis markeerib astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda – mitte tasuda kurja eest kurjaga, kannatada solvanguid, anda ära kuub. See on neljas käsk.
Ideaal – armastada vaenlasi, oma vihamehi; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda – mitte teha kurja vaenlastele, rääkida neist head, mitte teha vahet nende ja oma kaaskondsete vahel.
Kõik need käsud osutavad sellele, mida meil täiusele pürgimise rajal on täieline suutlikkus vältida, sellele, mida me vähehaaval peame üle kandma harjumuste sfääri, teadvustamatuse valda. Kuid need käsud ei anna õpetusele ainuüksi vormi ega ammendu viimane nendega, vaid kätkevad eneses pelgalt üht tema lugematuist astmeist täiusele liginemisel.
Nende käskudele peavad järgnema ja järgnevadki õpetuse poolt ette näidatud täiuse rajal aina kõrgemad ja kõrgemad.
Ning seepärast on kristlikule õpetusele omane seada kõrgemaid nõudmisi kui need, mis väljendatud nois käsusõnades; kuid mitte kuidagi pisendada ideaali enda nõudmisi, nende käskude nõudmisi, nagu
12. oktoobril 1889 kirjutab Tolstoi päevikus: „Kui oleks öeldud: „Olge täiuslikud nagu Paulus või miks mitte Jeesus Kristus,“ võiks elule ots tulla. Saada nagu Kristus, ja siis? Aga et on öeldud: „Nagu taevane isa,“ siis ei või ots käes olla; mida eneses ka korda ei saadaks, mistahes edusamme ka ei teeks, ikka on sama kaugel.“
Kirjas Vladimir Rahmanovile (28. veebruaril 1891) selgitab Tolstoi: „See on just too kõige kohutavam tee, mida nimetatakse kompromissiks, tehinguks. Kristlik õpetus erineb kõigist teistest selle poolest, et ta ei seisne käskudes, vaid täisväärtusliku täiuse ideaali ja selleni viiva tee kättenäitamises. … Ja seepärast ei saagi nende kahe jõu resultantvektorit kunagi päris kindlaks määrata, nagu seda kompromisside armastajad teha püüavad, see on alati isesugune, eriti iga inimese jaoks ning isegi ühe ja sellesama inimese jaoks erineval ajal. Las igaüks pürib alati, iga hetk kogu tõe poole, täielisele vallanemisele ihast, täielisele vallanemisele vägivallast, selles osaline olemast ja selle ärakasutamisest; aga mis välja tuleb – seda ei tea keegi.“
„Olen endale sageli ette kujutanud kangelast loost, mida tahaks kirjutada: inimene, üles kasvatatud, ütleme, revolutsionääride ringis, alul revolutsionäär, siis narodnik, sotsialist, õigeusklik, munk Athose mäel, siis ateist, perekonnainimene, hiljem duhhoboor. Aina hakkab pihta, aina heidab kõrvale, midagi lõpetamata, inimesed naeravad tema üle. Ta ei tee midagi ära ja sureb tundmatuna kusagil haiglas. Ning arvab surres, et on asjata oma elu hukka saatnud. Aga tema ongi too – pühak,“ kirjutab Tolstoi 26. septembril 1889 oma lähimale mõttekaaslasele Vladimir Tšertkovile.