Mansfield Park. Jane Austen
nähti võib-olla alles aasta tagasi, mil ta polnud peaaegu üldse võimeline suudki lahti tegema. Küllap teie, mister Bertram, olete vahetevahel niisuguseid muudatusi näinud.”
„Või veel! Aga see pole aus! Ma tean, kuhu te sihite. Te narrite mind ja miss Andersoni.”
„Oh ei! Miss Andersoni? Ma ei tea, keda või mida te mõtlete. Ma koban pimeduses. Aga ma narriksin teid suurima mõnuga, kui te ütlete, milles on küsimus.”
„Oh, te mängite oma osa väga hästi, aga nii kergesti ma ennast mõjustada ei lase. Ühte äkiliselt muutunud noort daami kirjeldades pidasite te silmas miss Andersoni. Te kirjeldasite teda väga täpselt. Just nii see oli. Andersonid Baker Streetilt – me ju rääkisime nendest ühel päeval. Edmund, sa ju kuulsid mind sageli Charles Andersonist rääkimas. Olukord oli tõepoolest nii, nagu miss Crawford seda kirjeldab. Kui Anderson mind kahe aasta eest oma perekonnale tutvustas, polnud tema õde veel seltskonda viidud, ja ma ei suutnud kuidagi teda nii kaugele viia, et ta oleks minuga rääkinud. Ühel hommikul istusin seal terve tunni ja ootasin Andersoni, seltsiks tema ja üks või kaks väikest tüdrukut samas ruumis – kasvataja oli kas haige või ära läinud, laste emal oli vaja mingeid ärikirju kirjutada ning ta vaatas ainult vahetevahel hetkeks uksest sisse. Hästi, mul ei olnud lihtsalt võimalik noorelt daamilt paari sõna või pilku välja meelitada, ei mingit viisakat vastust, ta surus huuled kõvasti kokku ja pööras pea kivise ilmega ära. Nägin teda uuesti aasta pärast. Ta oli seltskonda viidud. Kohtasin teda missis Holfordi juures ning ma ei tundnud teda ära. Tema aga tuli ise minu juurde, tervitas mind nagu tuttavat ja vaatas mulle nii teraselt otsa, et ajas mu segadusse, lobises ja naeris, kuni ma ei teadnud enam, kuhu vaadata. Mul oli tunne, et kõik selles ruumis viibijad naeravad minu üle, ja miss Crawford, nagu selgub, on seda lugu kuulnud.”
„Ei, aga see on väga ilus lugu, milles on rohkem tõtt kui see miss Andersonile au teeb. See on vägagi levinud viga. Emad ei ole leidnud õiget moodust, kuidas oma tütreid juhtida. Ma ei tea, milles see viga peitub. Ma ei võta endale julgust inimesi õpetama hakata, aga ma näen, et nad talitavad sageli valesti.”
„Kes annab maailmale eeskuju, kuidas tõeline daam peab käituma,” märkis Tom Bertram galantselt, „aitab selle vea parandamisele väga palju kaasa.”
„Viga on küllalt ilmne,” märkis vähem galantne Edmund. „Need tüdrukud on lihtsalt halvasti kasvatatud. Nendele pole kohe algusest peale õigeid põhimõtteid õpetatud. Seepärast on nende ainsaks tõukejõuks edevus. Nende käitumine enne seltskonda minekut reedab niisama vähe ehtsat tagasihoidlikkust kui pärast seda.”
„Ma ei tea,” vastas miss Crawford kõheldes. „Aga ikkagi, ma ei saa teiega nõustuda selles suhtes, mis tagasihoidlikkusse puutub. Palju halvem on, kui tüdrukud, kes ei ole veel seltskonda vastu võetud, manavad näole samasuguse näoilme ja võtavad endale samasugused vabadused, otsekui oleks nendel selleks juba õigus. Seda ma olen ka juba näinud, ja see on lihtsalt vastik.”
„Jah, see on tõesti ebameeldiv,” lausus Tom Bertram. „See viib eksiteele, sa ei tea enam, mida teha. Lihtne kübar ja teeseldult tagasihoidlik ilme, mida te nii hästi kirjeldasite (tabavamalt on seda raske teha), ütlevad noorele mehele, mida temalt oodatakse. Aga nende puudumise tõttu sattusin ma möödunud aastal piinlikku olukorda. Septembris, kohe pärast Lääne-Indiast tagasitulekut, sõitsin oma sõbra Sneydiga nädalaks Ramsgate’i – ma olen sulle oma sõbrast Sneydist rääkinud, Edmund. Tema isa ja ema ja õed, keda ma kõiki veel ei tundnud, olid seal. Kui Albion Place’i jõudsime, olid nad välja läinud. Läksime neile järele ja leidsime nad sadamasillalt, missis Sneydi koos mõlema tütre ja mitme tuttavaga. Tervitasin neid kõikidele viisakusreeglitele vastavalt ja kuna missis Sneyd oli härradest ümber piiratud, liitusin ühe tema tütrega, püsisin terve kodutee tema kõrval ja püüdsin kõigest väest ennast meeldivaks teha. Noor daam käitus sundimatult ja paistis, et ta on niisama valmis lobisema kui mind kuulama. Mul polnud aimugi, et võin midagi valesti teha. Mõlemad tüdrukud nägid nii ühtemoodi välja, ilusad kleidid seljas, looriga kübarad peas ja päevavarjud pea kohal, nii nagu kõigil tüdrukutel. Aga pärast avastasin, et olin suunanud kogu tähelepanu nooremale tütrele, kes polnud veel seltskonda viidud, ning sellega olin väga solvanud vanemat tütart. Miss Augustat ei oleks tohtinud veel lähema kuue kuu jooksul üldse tähele panna, ja ma usun, et vanem miss Sneyd pole seda mulle senini andestanud.”
„See oli tõesti halb. Vaene miss Sneyd! Kuigi mul ei ole ühtegi nooremat õde, tunnen ma temale kaasa. Kuidas võib see küll meelehärmi teha, kui sind enne vastavat aega üldse ei märgatagi. Aga see oli täiesti ema süü. Miss Augusta oleks pidanud olema seal koos guvernandiga. Niisugused poolikud lahendused ei tee kunagi head. Aga nüüd rahuldage mu uudishimu ja rääkige mulle miss Price’ist. Kas ta ballidel käib? Kas ta käis ainult minu õe juures, või kutsutakse teda ka teistesse majadesse lõunasöögile?”
„Ei,” vastas Edmund, „ma arvan, et ta pole veel ühelgi ballil käinud. Mu ema käib harva seltskonnas, ta võtab osa ainult lõunasöökidest missis Granti juures ning Fanny on tavaliselt koos temaga kodus.”
„Oh, siis on kõik selge. Miss Price pole veel seltskonda viidud.”
6. peatükk
Mr Bertram sõitis ära ja miss Crawford oli valmis selleks, et leiab eest suure lünga kohalikus seltskonnas ja tunneb tema järele kindlasti puudust kokkusaamistel, mis toimusid kahe perekonna vahel peaaegu iga päev. Kui nad varsti pärast Tomi ärasõitu olid kõik Mansfield Parki lõunale kutsutud, võttis ta laua kaugemas otsas oma tavalise koha üsna melanhoolsete ootustega sisse. Ta oli kindel, et lõuna möödub väga igavalt. Edmundil polnud vennaga võrreldes midagi öelda. Supp kantakse ringi nukras vaikuses, vein kallatakse klaasidesse ilma naeratuste ja meeldivate naljadeta, ulukiliha lõigatakse lahti nii, et seda tegevust ei saada mingi vaimukas anekdoot mingi varasema prae kohta või lõbus lugu „minu sõbrast sellest ja sellest”. Miss Crawfordi ainus lõbu võib seisneda selles, et ta jälgib, mis laua ülemises otsas toimub, ja silmitseb Mr Rushworthi, kes tuli Mansfieldi esimest korda pärast seda, kui Crawfordid sinna kanti saabusid. Ta oli käinud naaberkrahvkonnas külas ühel sõbral, ja kuna see sõber oli lasknud oma pargiala ühel asjatundjal ümber kujundada, siis oli Mr Rushworth sealt tagasi tulles sellest teemast väga haaratud ning kavatses ka oma maavaldusel suuri muudatusi ette võtta. Kuigi ta selle kohta midagi asjalikku esile ei toonud, ei suutnud ta ometi mitte millestki muust rääkida. Seda teemat oli arutatud juba salongis, söögitoas võeti see jälle üles. Mr Rushworthi peamine eesmärk oli ilmselt miss Bertrami huvi äratamine nende plaanide vastu. Kuigi miss Bertram reetis oma hoiakuga pigem teadlikku üleolekut kui osavõtlikku suhtumist noormehe püüdlustesse, andis Sotherton Courti mainimine ja selle paigaga avanevate võimaluste kujutamine talle meeldiva enesega rahulolu tunde, mis takistas tal mõjumast rõhutatult ebalahkena.
„Ma tahan, et te käiksite Comptonis ja näeksite seda,” mainis Mr Rushworth, „see on tõesti täiuslik paik. Ma pole veel ealeski näinud, et üks koht võib nii muutuda. Ma ütlesin Smithile, et ma ei tea enam, kus ma olen. Sissesõidutee on väga suursugune. Maja ilmub välja üsna üllatavalt. Pean ütlema, et kui ma eile Sothertoni tagasi tulin, siis vaatasin äkki, et see on nagu vangla, sünge vana vangla.”
„Oh, kas teil häbi ei ole!” hüüdis Mrs Norris. „Vangla! Sotherton Court on väga ilus mõis.”
„Aga see vajab kohendamist, madam, igal juhul. Pole elus näinud paika, mis vajaks nii väga ilusamaks tegemist. See näeb nii lootusetu välja, et ma ei tea, mida sellega ette võtta.”
„Pole ime, et mister Rushworth nii mõtleb,” lausus Mrs Grant naeratades Mrs Norrisele. „Aga ei mingit muret – Sotherton muudetakse ajapikku kindlasti nii ilusaks, et see vastab mister Rushworthi südamesoovidele.”
„Pean katsuma sellega midagi ette võtta,” ütles Mr Rushworth, „aga ma ei tea, mida. Ma loodan, et keegi hea sõber aitab mind.”
„Ma kujutan ette, et teie parim sõber selle ettevõtmise juures,” märkis vanem miss Bertram rahulikult, „on mister Repton.”3
„Seda ma mõtlesingi. Pärast seda, kui
Humphry Repton (1752 – 1818), tunnustatud maastikukujundaja, kes mõtles välja termini maastikuaiandus (või nagu praegu öeldakse – maastikuarhitektuur).