Mansfield Park. Jane Austen
stiilis ja nii ilusaks teha kui võimalik. Niisugune paik nagu Sotherton Court väärib kõige paremat, mida hea maitse ja raha suudavad korda saata. Teil on seal ruumi ümberkujunduste tegemiseks ja maavaldus, mis tasub ennast hästi ära. Kui minul oleks Sothertoniga võrreldes ühe viiendiku suurunegi maatükk, siis ma istutaksin ja ehitaksin seal ümber kogu aja, sest mulle meeldib see tõesti väga. Naeruväärne oleks midagi ette võtta minu praeguses asukohas, kus mul on ainult pool aakrit. See oleks lihtsalt naljategemine. Aga kui mul rohkem oleks, pakuks mulle tohutut naudingut maja ümber ehitada ja taimi istutada. Pastoraadis tegime me palju ära, see paik muutus tundmatuseni. Teie, noored inimesed, ei mäleta võib-olla, missugune see koht varem oli, aga kui meie kallis Sir Thomas siin oleks, võiks ta teile rääkida, mida me seal muutsime, ja oleks võinud veel palju rohkem ära teha, kui mister Norris ei oleks nii haige olnud. Ta vaeseke ei suutnud enam väljagi minna, et meie kätetööd nautida, ja see võttis ka minult tahtmise ellu viia plaane, millest me Sir Thomasega ikka rääkisime. Kui olukord oleks teistsugune olnud, siis me oleksime aiamüüri kaugemale ehitanud ja istutanud põõsaid, et surnuaeda näha ei oleks, nii nagu doktor Grant seda tegi. Aga me tegime siiski pidevalt midagi. Üks aasta enne minu vaese Norrise surma istutasime veel talliseina äärde aprikoosipuu, mis on nüüdseks suureks puuks kasvanud ja sirgub kindlasti veelgi toredamaks, söör,” ütles ta dr. Granti poole pöördudes.
„Puu kasvab jõudsalt, seda peab küll ütlema, madam,” märkis dr. Grant. „Pinnas on seal hea, ja ma ei lähe sealt kunagi mööda kahetsemata, et puu viljad on nii viletsad, et isegi nende korjamine ei tasu ennast ära.”
„Aga söör, see on ju kanarbikunõmm, me ostsime selle kui kanarbikunõmme krundi, ja see maksis… tähendab, see oli Sir Thomase kingitus, aga ma nägin arvet ja tean, et see maksis seitse šillingit, sest see on ehtne kanarbikunõmm.”
„Siis saite küll petta, madam,” vastas dr. Grant. „Nendel kartulitel siin on niisama palju kanarbikunõmme aprikooside lõhna kui selle puu viljadel. Parimal juhul on need maitsetud, aga head aprikoosid on söödavad, mida minu aia aprikooside kohta küll öelda ei saa.”
„Tegelikult on asi selles, madam,” ütles Mrs Grant, teeseldes, nagu sosistaks ta seda üle laua Mrs Norrisele, „et doktor Grant ei tea üldse, kuidas meie aprikoosid maitsevad. Tal ei õnnestu neid üldse maitsta, sest need viljad on nii väärtuslikud ja nõuavad nii vähe vaeva, meie omad pealegi veel eriti suured ja head sorti, et meie kokk kasutab nad kõik kookide ja marmelaadide valmistamisel ära.”
Mrs Norris, kelle nägu oli hakanud juba punaseks minema, rahunes ja leebus pisut, ning mõnda aega räägiti teistest asjadest, nagu Sothertoni renoveerimisest. Dr. Grant ja Mrs Norris ei saanud hästi läbi; nende tutvus oli alanud vaidlustest pastorimaja kehva seisundi üle ning nad ei olnud peaaegu kunagi ühel nõul.
Pärast lühikest katkestust hakkas Mr Rushworth jälle otsast peale: „Smithi maamaja imetletakse nüüd lähedal ja kaugel, ja see polnud midagi enne seda, kui Repton selle käsile võttis. Ma arvan, et ma võtan ka Reptoni.”
„Mister Rushworth,” sõnas leedi Bertram, „mina teie asemel rajaksin ühe väikese ilupõõsastiku. Ilusa ilmaga on seal nii kena olla.”
Mr Rushworth kiirustas juba daamiga nõustuma ja püüdis mingit vaimukat komplimenti välja mõelda, aga rääkides oma vaimustusest daami maitse üle, millega juskui langesid kokku ka tema enda kavatsused, peale selle püüdes ka mõista anda, kuivõrd ta arvestab kõikide daamide mugavusi ja tahtmatult vihjates, et püüab meeldida ainult üheleainsale, läks ta omadega päris sassi ja Edmundil oli hea meel tema kõne lõpetada ning ta tegi ettepaneku veini juua. Aga Mr Rushworthil, kes tavaliselt ei olnud kuigi suur jutumees, oli veel nii mõndagi talle südamelähedase teema kohta öelda. „Smithi valduses ei ole kuigi palju üle saja aakri, mis on ju küllalt vähe, ning seda üllatavam on, et see koht on nii palju kaunimaks muutunud. Sothertonis on meil kindla peale seitsesada, jõeäärseid niite arvestamata, ja ma arvan, et kui juba Comptonis sai nii palju ära teha, siis pole meil vaja lootust kaotada. Seal võeti maha kaks või kolm kõrget puud, mis kasvasid majale liiga lähedal, ja hämmastav, kuivõrd vaade sellega avardus. See viib mu mõttele, et Repton või keegi teine, kes selle plaani ellu viib, võtab ka Sothertonis allee maha – selle allee, mis viib maja läänepoolse sissekäigu juurest künkatipuni,” ütles ta ainult Maria poole pöördudes. Aga Maria pidas sobivaks vastata:
„Allee! Oh, ma ei mäleta seda. Ma tunnen ju Sothertoni nii vähe.”
Fanny, kes istus Edmundi teisel käel, otse miss Crawfordi vastas, oli seda juttu tähelepanelikult kuulanud ning vaatas nüüd Edmundile otsa ja ütles vaikselt:
„Allee maha võtta! Kui kahju! Kas see ei meenuta sulle Cowperit? Te mahasaetud alleed, ma veel kord leinan teie teenimatut saatust.”4
Edmund vastas naeratades: „Ma kardan, et alleega on lood halvad, Fanny.”
„Ma tahaksin Sothertoni näha enne, kui allee maha raiutakse, tahan näha seda niisugusena, nagu see praegu on, oma endises olemises; aga ma ei usu, et saan seda teha.”
„Kas sa pole seal kunagi käinud? Muidugi sa ei ole, ja kahjuks on see ratsutamiseks liiga kaugel. Ma tahaksin, et saaksin su soovi täita.”
„Oh, see pole tähtis. Kui ma seda kunagi näen, siis sa räägid mulle, kuidas seal varem oli.”
„Ma saan nii aru,” ütles miss Crawford, „et Sotherton on vana maamõis ja ilmselt üsna suursugune. Kas see on mingis kindlas stiilis ehitatud?”
„Maja on ehitatud Elizabethi ajal, see on suur reeglipärane telliskiviehitis, natuke raskepärane, aga imposantse välimusega ja paljude ilusate tubadega. Maja asukoht on halvasti valitud, see asub pargi madalamas osas, selles suhtes ei ole midagi teha. Aga mets on kena ja seal voolab ka väike jõgi, mis annab kindlasti võimalusi maastiku kujundamiseks. Mister Rushworthil on õigus, kui ta kavatseb kõigele modernse ilme anda. Ja ma olen veendunud, et see õnnestub väga hästi.”
Miss Crawford kuulas seda juttu alandlikult ja mõtles endamisi: „Ta on tõesti hästikasvatatud mees – tuli nii hästi sellest raskest olukorrast välja.”
„Ma ei taha mister Rushworthile oma arvamust peale suruda,” jätkas Edmund, „aga kui mina kavatseksin oma mõisa ümber ehitada, siis ei usaldaks ma seda tööd arhitektile. Ma lepiksin tagasihoidlikumate tulemustega, kui need vastaksid minu enese maitsele, ja ma teeksin seda mitte korraga, vaid järk-järgult. Ma eelistan leppida omaenda vigadega, mitte võõra inimese omadega.”
„Teie teate muidugi ise, mida te teha tahate, aga minule see ei sobi. Mul ei ole silma ega taibukust niisuguste asjade jaoks, ma näen ainult seda, mis mu silma ees on; ja kui mul endal oleks kuskil mõis, siis ma oleksin ülimalt tänulik, kui keegi mister Repton selle töö enda peale võtaks ja looks seal minu raha eest nii palju ilu, kui ta suudaks. Ma ei heidaks sellele tööle pilkugi enne, kui kõik on valmis.”
„Minule teeks küll rõõmu vaadata, kuidas see kõik tekib,” lausus Fanny.
„No teid on siis nii kasvatatud. Minu kasvatuses jäeti see punkt unarusse; ainus õppetund, mille mulle andis mees, kes polnud mulle just kõige sümpaatsem inimene maailmas: ta tõestas, et pole midagi tüütumat kui järk-järguline ümberehitamine. Kolme aasta eest ostis admiral, minu auväärne onu, Twickenhamis väikese maamaja, kus me kõik saaksime suve veeta. Läksime tädiga sinna suures vaimustuses. Aga kuna see oli nii ilus, siis peagi avastati, et seda on vaja veelgi kaunimaks muuta. Kolm kuud oli seal pori ja tohutu segadus, kuskil polnud mingit kruusateed, kus kõndida, ega pinki, mille peal istuda. Ei, kui ma elaksin maal, siis ma tahaksin, et kõik oleks ilus ja täiuslik, ilupõõsad ja lilleaiad ja arvutul hulgal maalilisi istumiskohti, aga seda tingimusel, et mina ei peaks kõige selle eest hoolitsema. Henry on teistsugune, talle meeldib tegutseda.”
Edmundil oli kahju kuulda miss Crawfordi, kellest ta muidu vaimustatud oli, kõnelemas oma onust nii kerglasel toonil. See solvas tema sündsusetunnet ning ta jäi vait, kuni daami naeratused ja elavus teda jälle kütkestasid, nii et ta sai sellest ebameeldivast muljest üle.
„Mister Bertram,”
William Cowper (1731 – 1800), inglise luuletaja. Värsirida on võetud tema teose