Mansfield Park. Jane Austen
lausa ennekuulmatu, et sa logeled terve õhtu sohval! Miks ei võiks sa siia istuda ja mingit näputööd teha nagu me kõik? Kui sul endal mingit tööd pooleli ei ole, siis ma võin sulle vaestekorvist midagi anda. Kalingur, mille me möödunud nädalal ostsime, on kõik veel alles, keegi pole seda kasutanud, kuigi ma pidin selle lõikamisel selja peaaegu ära nikastama. Sa pead õppima mõtlema ka teistele inimestele. Usu mind: noorele inimesele on sündmatu alailma sohva peal vedelema.”
Enne kui ta oli jõudnud poole oma jutust ära rääkida, istus Fanny juba oma kohal laua taga ja oli oma töö uuesti kätte võtnud. Pärast meeldivalt veedetud päeva oli Julia nii heas meeleolus, et võttis Fanny oma kaitse alla, hüüdes: „Ma pean ütlema, tädi, et Fanny istub meie perest kõige vähem sohva peal.”
„Fanny,” ütles Edmund, kui oli teda tähelepanelikult silmitsenud, „ma olen kindel, et su pea valutab.”
Fanny ei võinud seda eitada, aga kinnitas, et pole väga viga.
„Ma ei usu seda,” sõnas Edmund, „selleks tunnen ma su nägu liiga hästi. Kui kaua su pea on juba valutanud?”
„See algas natuke enne õhtusööki. See tuleb ainult kuumusest.”
„Kas sa käisid selle kuumusega väljas?”
„Väljas! Muidugi käis ta väljas!” märkis Mrs Norris. „Kas sa tahad, et ta oleks nii ilusa ilmaga toas istunud? Me kõik käisime jalutamas! Isegi su ema oli umbes tund aega väljas.”
„Jah muidugi, Edmund,” lisas leedi Bertram, kes oli Mrs Norrise teravate noomitussõnade ajal täiesti ärkvele tulnud. „Olin umbes tund aega õues. Istusin seal kolmveerand tundi, kui Fanny roose lõikas, ja ma võin öelda, et see oli väga meeldiv, ainult liiga palav. Lehtlas oli küllalt varjuline, aga mul oli lausa hirm, kuidas ma majja tagasi saan.”
„Ja Fanny lõikas roose?”
„Jah, ma kardan, et sel aastal on need viimased. Vaene laps! Ka temal oli väga palav, aga ei saanud enam oodata, sest roosid olid täiesti lahti läinud.”
„Jah, nii see oli,” kinnitas Mrs Norris omalt poolt juba leebemalt. „Aga ma küsin, kas ta sealt ei saanudki peavalu, õde? Miski ei tekita peavalu nii kergesti kui seismine ja küürutamine kõrvetava päikese käes. Aga küllap see läheb homseks üle. Võib-olla saad sa talle oma aromaatset äädikat anda? Ma unustan alati oma pudelit täita.”
„Tal on see olemas,” lausus leedi Bertram, „tal on see sellest ajast, kui ta teist korda sinu majast tagasi tuli.”
„Mis?” hüüdis Edmund. „Kas ta lõikas roose ja käis ka veel nii kaugel ära, läks kuuma ilmaga läbi pargi teie maja juurde ja tegi seda isegi kaks korda, madam? Siis pole ime, et ta pea valutab.”
Mrs Norris ajas Juliaga juttu ega kuulanud teda.
„Ma arvasin ka, et see on talle liiga pingutav,” sõnas leedi Bertram, „aga kui roosid olid lõigatud, siis su tädi soovis neid endale, ja need tuli tema koju viia.”
„Kas roose oli siis nii palju, et ta pidi kaks korda käima?”
„Ei, aga need tuli külalistetuppa kuivama panna, ja kahjuks unustas Fanny toaust lukustada ja võtit kaasa tuua, seepärast pidi ta tagasi minema.”
Edmund hüppas püsti ja hakkas mööda tuba ringi käima, öeldes: „Ja kas siis tõesti ei olnud kedagi, keda peale Fanny sinna saata? Tulise pihta, tädi, aga see asi sai küll halvasti aetud!”
„Ma ei tea, kuidas seda oleks saanud paremini korraldada!” hüüdis Mrs Norris, kes ei soovinud enam kurdiks jääda. „Välja arvatud võimalus, et oleksin pidanud ise minema. Aga ma ei saa korraga kahes kohas olla: ma rääkisin sel ajal mister Greeniga sinu ema karjatüdrukust – su ema soovil –, ja ma olin lubanud John Groomile, et kirjutan missis Jefferiesile Johni pojast, ning vaene mees oli oodanud mind juba pool tundi. Ma arvan, keegi ei saa mulle ette heita, et mõtlen ainult iseenda mugavusele, aga ma ei suuda tõepoolest kõike korraga teha. Ja et Fanny pidi kiiresti käima ära minu majas, milleni pole siit ju kuigi palju üle veerand miili – ma ei arva, et seda oli liiga palju palutud. Kui sageli käin ma selle maa maha kolm korda päevas, varahommikul ja hilja õhtul ning ka halva ilmaga, ja ma ei lausu selle kohta ühtegi sõna!”
„Ma soovin, et Fanny oleks pooltki nii vastupidav kui teie, madam.”
„Kui Fanny regulaarselt liikumist harrastaks, ei vajuks ta nii kergesti kokku. Nüüd pole ta juba hulk aega ratsutamas käinud, ja mulle on räägitud, et kui ta ratsutamas ei käi, siis peaks ta vähemalt jalutama. Kui ta oleks hommikul ratsutanud, siis poleks ma palunud tal mu majja minna. Aga ma mõtlesin, et kui ta on juba hulk aega rooside vahel küürutanud, siis teeks see talle head, sest pärast nii väsitavat tegevust pole midagi värskendavamat kui kiire kõndimine, ja kuigi päike kõrvetas, ei olnud ilm siiski nii palav. Omavahel öeldes, Edmund,” ta noogutas tähendusrikkalt noormehe ema poole, „tegi talle halba just rooside lõikamine ja aias ringikõõlumine.”
„Ma kardan küll,” märkis oma loomult ausam leedi Bertram, kes oli seda juttu kuulnud. „Ma kardan väga, et ta sai peavalu just aias, sest kuumus oli tappev. Ma ei kannatanud seda peaaegu enam välja. Istusin ja hõikusin mopsi, et teda lillepeenardelt eemal hoida, ja see käis mulle juba üle jõu.”
Edmund ei ütelnud kummalegi daamile enam ühtegi sõna, vaid läks vaikselt teise laua juurde, kust õhtusöögikandik polnud veel ära viidud, tõi Fannyle klaasi madeirat ja käskis tal sealt suure lonksu võtta. Fanny oleks heameelega selle pakkumise tagasi lükanud, aga mitmesugustest tunnetest silmi valguvate pisarate pärast oli tal kergem neelata kui rääkida.
Nii väga kui Edmund ka ema ja tädi peale pahandas, oli ta kõige rohkem vihane iseenda peale. Tema oli Fanny unustanud, ja see oli halvem kui kõik see, mida nemad olid temaga teinud. Midagi niisugust poleks juhtunud, kui Fannyt oleks nagu kord ja kohus arvestatud; aga ta oli jäetud neljaks päevaks ilma seltskonnata ja ratsutamisvõimalusteta ning tal polnud ka mingit võimalust vältida tobedate tädide nõudmisi. Edmundil oli häbi mõeldes, et Fannyl polnud neli päeva hobust, kellega ratsutama minna, ning ta otsustas tõsiselt, et seda ei juhtu enam, ükskõik kui raske tal oli miss Crawfordi sellest lõbust ilma jätta.
Fanny heitis sel õhtul magama niisama raske südamega nagu tema esimesel õhtul Mansfield Parkis. Kindlasti aitas ka tema meeleolu halvale enesetundele kaasa, sest ta tundis ennast tõesti mahajäetuna ning oli juba mitu päeva võidelnud solvumise ja armukadeduse vastu. Kui ta nõjatus sohva seljatoele, mille varju ta oli tagasi tõmbunud, et tema nägu ei nähtaks, valutas tema süda palju rohkem kui pea; ja Edmundi headuse ja sõbralikkuse poolt esile kutsutud äkiline muudatus mõjutas teda niivõrd, et ta suutis ennast vaevalt püsti hoida.
8. peatükk
Fanny hakkas kohe järgmisel päeval jälle ratsutamas käima; hommik oli ilus, õhk värske ja ilm jahedam kui eelmistel päevadel ning Edmund lootis, et kahju, mida Fanny tervisele ja meeleolule oli seni tehtud, saab peagi heastatud. Sel ajal, kui Fanny ära oli, jõudis sinna Mr Rushworth koos emaga, kes oli tulnud ainult pojaga kaasa viisakusvisiidile ning ütlema, et kahe nädala eest plaani võetud külaskäik Sothertoni tuleks nüüd ka tõesti teoks teha. Kuna daam oli vahepeal väikesel reisil käinud, siis oli selle kavatsuse teokstegemine ka soiku jäänud. Mrs Norris ja tema õetütred rõõmustasid väga, et see teema jälle üles võeti. Väljasõit määrati ühele lähematest päevadest eeldusel, et Mr Crawford sel päeval vaba on. Noored daamid jäid selle tingimuse juurde ja kuigi Mrs Norris oli valmis kinnitama, et Mr Crawford saab kaasa tulla, ei tahtnud noored daamid tema vaba aja eest otsustada ega riskida, et mingi muu kohustus võiks tema tulekule takistuseks saada. Pärast Maria poolt antud vihjeid taipas Mr Rushworth lõpuks, et kõige mõistlikum tegu oleks minna jala pastoraati, külastada Mr Crawfordi ja küsida talt, kas kolmapäevane päev talle sobib.
Enne tema tagasitulekut saabusid sinna Mrs Grant ja miss Crawford. Nad olid olnud juba mõnda aega väljas ja tulnud sinna teist teed mööda, seepärast ei olnud nad Mr Rushworthiga kokku saanud. Nad lootsid siiski, et too Mr Crawfordi pastoraadist eest leiab. Muidugi läks jutt kohe plaanitud