Mansfield Park. Jane Austen
soovidest ja mopsi haukumisest oma perenaise süles.
Tee viis läbi kauni looduse ja Fanny, kelle ratsasõidud ei ulatunud kunagi kuigi kaugele, viibis peagi talle tundmatutes paikades ning tundis heameelt talle täiesti uute kohtade silmitsemisest ning imetles kõike, mis oli tema silmale ilus. Teised ei tõmmanud teda kuigi tihti vestlusse kaasa ja ega ta seda soovinudki. Tema enda mõtted ja tähelepanekud olid talle alati kõige paremad kaaslased ning ta nautis maastikupiltide, teekäänakute, pinnase erinevuste, viljapõldude, maamajade, kariloomade ja laste silmitsemist ning rõõm sellest oleks olnud veelgi suurem, kui ta oleks saanud oma muljeid Edmundiga jagada. See oli tema ainus sarnasus daamiga, kes istus tema kõrval; miss Crawford oli temast väga erinev, neid ühendas ainult soov Edmundiga koos olla. Miss Crawfordis ei olnud midagi Fanny delikaatsusest ega tunnetest, loodus, hingestamata loodus ütles talle vähe; tema tähelepanu oli suunatud ainuüksi meestele ja naistele, teda köitis kõik, mis oli ere ja lõbus. Aga kui sirge teelõik võimaldas tal näha nende taga ratsutavat Edmundit või kui noormees järsust künkanõlvast üles tuli ja nendele järele jõudis, siis hüüdsid mõlemad nagu ühest suust: „Siin te olete!” ja seda rohkem kui üks kord.
Esimesed seitse miili ei pakkunud vanemale miss Bertramile kuigi palju lohutust. Tema väljavaade piirdus Mr Crawfordi ja õe Juliaga, kes istusid kõrvuti kutsaripukis ning ajasid elavalt juttu. Mehe väljendusrikka profiili nägemine, kui ta pöördus naeratades Julia poole, või Julia rõõmsa naeru kuulamine viis Maria pidevalt ärritatud seisundisse, mida isegi tema väljaarenenud sündsusetunne suutis hädavaevalt varjata. Kui Julia korraks nende poole tagasi vaatas, säras tema nägu rõõmust, ja kui ta tõllasistujatele midagi ütles, siis toimus see juubeldaval toonil: tal on siit ülevalt nii suurepärane vaade maastikule, et ta soovib kõigile seda naudingut, jne. Aga tema ainus ettepanek temaga kohad vahetada, kui nad pärast pikka tõusu künkaharjale jõudsid, oli suunatud miss Crawfordile ega kõlanud kuigi tõsiselt: „Siit avaneb imeilus vaade! Ma soovin, et te näeksite seda siit minu istmelt, aga vaevalt te olete nõus minuga kohta vahetama, ükskõik kuidas ma teile ka peale käiksin…” Miss Crawford ei jõudnud talle õieti veel midagi vastata, kui nende landoo juba kiiresti künkast alla veeres.
Kui nad jõudsid aladele, mis viisid mõtted Sothertonile, tundis Maria ennast paremini, sest tema pillil oli nii-öelda kaks keelt. Tal olid tunded Rushworthi ja tunded Crawfordi vastu ning Sothertoni läheduses olid esimesed tunduvalt ülekaalus. Mr Rushworthi tähtsus oli ka tema tähtsus. Kui ta märkis miss Crawfordile, et need metsad kuuluvad juba Sothertonile, siis ei saanud ta jätta nagu muuseas mainimata, et mõlemal pool teed on nüüd Mr Rushworthi valdused, endal süda rõõmust hüppamas. Ja see üleolekutunne kasvas sedamööda, kuidas nad lähenesid lossitaolisele härrastemajale, vana feodaalsete traditsioonidega aadliperekonna residentsile.
„Nüüd pole enam mingit konarlikku teed, miss Crawford, see vaev on otsas. Siit alates on tee sile. Mister Rushworth tegi selle korda pärast seda, kui ta mõisa üle võttis. Siin algab küla. Need hütid on tõesti häbiväärsed. Aga kirikutorni peetakse silmapaistvalt ilusaks. Mul on hea meel, et kirik ei ole härrastemajale liiga lähedal, nagu see sageli vanades maamõisates esineb. Kirikukellade vali helin võib küll kohutav olla. See seal on kirikla, korralik hoone, ja ma olen kuulnud, et pastor ja tema naine on kenad inimesed. Need hütid seal eemal on vaestemajad, ehitatud mingi esivanema poolt. Paremal on valitseja maja, ta on väga auväärne mees. Nüüd jõuame sissesõiduvärava juurde, aga meil tuleb veel terve miil läbi pargi sõita. Nagu te näete, pole pargil selles otsas viga. Osa puid on lausa toredad, aga maja asend on kohutav. Poole miili ulatuses sõidame sinna allamäge, ja sellest on kahju, sest maja ei näeks nii halb välja, kui sissesõit oleks parem.”
Miss Crawford avaldas hoolega oma vaimustust, ta sai väga hästi aru miss Bertrami tunnetest ning pidas oma aukohuseks neid viimse võimaluseni suurendada. Mrs Norris avaldas sõnaohtralt oma vaimustust, isegi Fannyl oli midagi selle paiga kiituseks öelda ning teda kuulati sõbraliku rahuloluga. Tema pilk haaras ahnelt kõike, mis tema vaatevälja sattus, ja kui ta sai pisut vaeva nähes ka pilgu härrastemajale heita, mainis ta, et ei suuda niisuguseid hooneid ilma aukartuseta vaadata, ning küsis: „Aga kus on allee? Nagu ma aru saan, on maja ehitatud peasissekäiguga ida poole. Järelikult peab allee olema teisel pool. Mr Rushworth rääkis läänepoolsest fassaadist.”
„Jah, allee algab natuke eemalt maja tagant ning kulgeb ülespoole tõusvalt poole miili ulatuses pargi kõrgeima punktini. Siit võid näha osa sellest – eemal kasvavaid puid. Kõik on ainult tammed.”
Maria oli nüüd olukorras, et ta võis, kui Mr Rushworth tema arvamust küsib, suure asjatundmisega rääkida asjadest, millest tal polnud seni aimugi olnud, ja kui landoo peasissekäigu laia trepi ees peatus, põksus tema süda nii õnnelikus ärevuses, nagu edevus ja ahnus inimeses tekitada võivad.
9. peatükk
Mr Rushworth seisis juba uksel, et oma südamedaami vastu võtta, ning tervitas ka kõiki teisi sobiva tähelepanuga. Elutoas võttis neid niisama südamlikult vastu tema ema ning Maria võis olla rahul esiletõstmisega, mida nad mõlemad temale osutasid. Kui tervitused olid vastastikku vahetatud, oli vaja kõigepealt midagi süüa, uksed löödi lahti ja külalised juhatati läbi paari vahepealse ruumi söögituppa, kus lauale olid väga peenelt valmis seatud ohtrad suupisted. Räägiti palju ja söödi palju ning kõik läks hästi. Seejärel jõuti päeva kõige tähtsama küsimuse juurde. Mr Crawford pidi ütlema, kuidas ta kujutab ette mõisavaldustega tutvumist. Mr Rushworth mainis oma kaarikut. Seevastu Mr Crawford soovitas tõlda, kuhu mahuks rohkem kui kaks inimest. Jätta ennast ilma õnnelikust võimalusest näha kõike ka teiste inimeste silmadega ja kuulata ka teiste arvamust oleks patt, isegi halvem kui loobuda hetkemõnudest.
Mrs Rushworth tegi ettepaneku, et nad võiksid peale kaariku võtta ka veel kerge tõlla, aga see mõte ei leidnud toetust; noored daamid ei naeratanud selle peale ega lausunud ühtegi sõna. Daami järgmine ettepanek – näidata maja nendele, kes polnud seal veel varem käinud – võeti heatahtlikumalt vastu, sest vanem miss Bertram oli meelitatud, kui külaliste silma ette toodi maja kogu suuruses, ning kõik olid rõõmsad, et said midagi teha.
Nad tõusid püsti ja Mrs Rushworth näitas nendele tervet hulka tube, mis kõik olid kõrged ja paljud nendest suured ning sisustatud rikkalikult ja toredalt viiskümmend aastat tagasi valitsenud maitse järgi: läikivad parkettpõrandad, rasked mahagonist mööbliesemed, damastkatted, marmor, kullatud pinnad ja nikerdused, kõik omas laadis ilusad. Pilte oli rohkesti, mõned ka head, aga peamiselt olid seal perekonnaliikmete portreed, mis ei öelnud kellelegi midagi peale Mrs Rushworthi, kes oli näinud palju vaeva, et õppida pähe kõik, mida majapidajanna talle õpetas, ning oli nüüd võimeline peaaegu niisama hästi maja tutvustama. Praegusel juhul pöördus ta peamiselt miss Crawfordi ja Fanny poole, aga nende tähelepanelikkust ei saanud võrreldagi, sest miss Crawford, kes oli näinud tosinate viisi suuri maju, tegi ainult näo, et kuulab viisakalt seletusi, kusjuures Fanny, kellele kõik oli nii huvitav kui ka uus, kuulas teesklemata tõsidusega kõike, mida Mrs Rushworth oskas jutustada perekonna ajaloost, tema tõusust ja suurusest, kuninga külaskäikudest ja lojaalsusest kuningale. Ta sidus kuuldu innukalt ajalooga, mida ta juba tundis, ja sütitas oma kujutlusvõimet stseenidega minevikust.
Maja asendi tõttu ei avanenud ühestki toast mingit erilist vaadet ja sel ajal kui Fanny ja mõned teised Mrs Rushworthi kuulasid, tegi Henry Crawford tõsise näo ja raputas akende juures pead. Kõikidest läänepoolsetest tubadest võis näha muruplatsi ja selle servas kõrget raudaeda ja raudväravaid, mille tagant algas kohe allee.
Kui nad olid näinud arvutul hulgal tube, millel ei paistnud olevat mingit muud otstarvet peale selle, et need tõstsid aknamaksu6 ja andsid tööd teenijatüdrukutele, ütles Mrs Rushworth: „Me läheme nüüd kabelisse. Õigupoolest peaksime sisenema sinna ülemiselt korruselt ja vaatama seda ülevalt, aga kuna me oleme siin kõik omavahel sõbrad, siis viin ma teid sinna siit kaudu, kui lubate.”
Nad astusid sisse. Fanny kujutlusvõime oli oodanud midagi suurejoonelisemat sellest lihtsast piklikust suurest ruumist, mille sisustus vastas ainult selle otstarbele – siin käidi palvetamas. Siin polnud midagi silmapaistvat ega pühalikku peale rohke mahagoni
aknamaks – majadele kehtestatud maks vastavalt akende arvule. See viidi sisse 1695.a. ja kaotati 1851.a.