Mansfield Park. Jane Austen
sõltumatuses mööda muruplatsi laiali, tundes huvi taimede ja faasanite vastu. Mr Crawford oli esimene, kes kaugemale läks, et uurida võimalusi, mis maja sellel küljel avanesid. Igast küljest kõrge müüriga ümbritsetud, lillede ja põõsastega ääristatud muruplats läks kõigepealt üle keeglimuruks ja sealt edasi pikaks promenaadiks, mis oli ehitatud terrassidena läbi pargi ning lõppes raudaiaga, mille tagant paistsid pargi aiani ulatuvas „metsikus” osas kasvavate puude ladvad. Koht oli otsekui loodud kriitiliste märkuste tegemiseks. Mr Crawfordile järgnesid peagi Maria ja Mr Rushworth ning kui natukese aja pärast ka teised väikesteks gruppideks ühinesid, avastasid Edmund, miss Crawford ja Fanny, kes paistsid samuti loomulikult ühinevat, terrassilt need kolm elavas arutluses. Kui nad olid mõne hetke vältel nende muredest ja raskustest osa võtnud, lonkisid nad edasi. Ülejäänud kolm, Mrs Rushworth, Mrs Norris ja Julia, olid kaugele maha jäänud, sest Julia, kelle õnnetäht enam ei säranud, oli sunnitud Mrs Rushworthi kõrvale jääma ning kohandama oma kannatamatuid samme daami aeglase kõnnakuga, sel ajal kui tema tädi oli alustanud ülimalt huvitavat vestlust majapidajannaga, kes oli tulnud välja faasaneid söötma. Vaene Julia, ainus sellest üheksaliikmelisest seltskonnast, kes polnud oma osaga üldse rahul ning pidi nüüd pattu kahetsema, ei sarnanenud enam üldse selle särava Juliaga, kes landoo kutsaripukil istus. Viisakuse range kohustus, milleks teda oli kasvatatud, tegi võimatuks pääseda igava kaaslanna käest, kusjuures kõrgemat liiki enesevalitsemine, mis väljendub teiste inimeste arvestamises, omaenda olemuse tundmises ja sisemises õiglustundes, ei olnud olulise osana tema kasvatusse kuulunud ning ta oli nüüd tõesti õnnetu.
„Siin on väljakannatamatult palav,” ütles miss Crawford, kui nad olid kord juba terrassist üles ja alla jalutanud ning lähenesid nüüd teist korda raudaias paiknevale väravale, mille tagant algas pargi metsik osa. „Kas kellelgi on midagi selle vastu, kui me oma olemise mugavamaks teeme? Siin on väike varjuline metsasalu, kui me ainult sinna sisse pääseme. Kui kena, kui värav ei oleks lukus! Aga muidugi on, sest nendes suursugustes maamõisates on aednikud ainsad, kes tohivad minna sinna, kuhu nad soovivad.”
Aga värav ei olnud siiski lukus ja teised kaks olid rõõmsalt nõus terrassi kõrvetavast kuumusest põgenema ja väravast välja minema. Suur hulk trepiastmeid viis neid pargi metsistunud ossa, mis kujutas endast kahe aakri suurust istutatud metsa, kus kasvasid enamasti lehised ja loorberipuud – pöögid olid maha raiutud –, ning kuigi see mets oli rajatud liiga korrapäraselt, oli siin hämarust ja varju ning looduslikku ilu hoopis rohkem võrreldes hoolega pöetud muruplatsi ja terrassiga. Nad nautisid metsa värskendavat mõju ning suutsid mõnda aega ainult jalutada ja loodust imetleda. Lõpuks, pärast lühikest vaikust alustas miss Crawford: „Nii et teist saab vaimulik, mister Bertram. See üllatab mind väga.”
„Miks see teid üllatab? Te võisite ju arvata, et ma olen valinud mingi elukutse, ning pidite märkama, et ma pole jurist, ohvitser ega meremees.”
„Õige küll, aga lühidalt öeldes: selle mõtte peale ma küll ei tulnud. Aga te ju teate, et alati on olemas mingi onu või vanaisa, kes pärandab oma varanduse pere teisele pojale.”
„Väga kiiduväärt komme,” kinnitas Edmund, „aga mitte igal pool rakendatud. Mina kuulun erandite hulka, seepärast pean ise midagi tegema.”
„Aga miks vaimuliku amet? Ma olen alati arvanud, et see on kõige noorema poja saatus, kui peres on palju poegi, kes kõik peavad enne teda oma valiku tegema.”
„Kas te arvate, et kirik ise ei ole kunagi pannud kedagi tema kasuks otsustama?”
„Kunagi on sünge sõna. Aga siiski – mina kasutan seda selles mõttes, nagu see esineb vestluses, kus see tähendab: mitte väga sagedasti. Missuguseid väljavaateid pakub kirik? Iga mees soovib välja paista, ja igal alal võib seda teha, mitte aga kirikus. Vaimulik pole ju mitte keegi.”
„Ma loodan, et väljendil „mitte keegi” on vestluses samuti oma nüansid nagu sõnadel „mitte kunagi”. See on tõsi, et mingit hiilgust vaimuliku elus ei ole. Ta ei tohi ennast pööbli etteotsa seada ega uusi moenarrusi sisse viia. Aga ma ei saa tähistada sõnadega „mitte keegi” inimese rolli, kes on võtnud kohustuse hoolitseda selle eest, mis on kõige tähtsam inimkonnale, mõeldes selle all nii iga üksikut inimest kui ka ühiskonda tervikuna, nii ajalises kui ka igavikulises mõttes, seisundit, millele on usaldatud hoolitsemine religiooni ja moraali eest ning järelikult ka kommete eest, mis nendele mõlemale tuginevad. Vaimuliku ametit ei saa keegi mitte millekski nimetada. Kui keegi selles ametis niisugune on, siis ta jätab oma kohustused unarusse, kuna ta ei taipa oma ameti tõelist tähendust ning talle seatud piiridest astub üle, et näida sellena, kes ta ei ole.”
„Te omistate vaimulikule suuremat tähtsust, kui seda üldiselt tehakse, ja ma ei saa õigupoolest aru, miks. Ühiskonnas ei ole kuigi palju näha seda mõju ega tähtsust, mida te rõhutate, ja kuidas see võiks teisiti olla, kui vaimulikke on rahva hulgas nii harva näha? Kuidas saavad kaks jutlust nädalas, isegi kui need on kuulamist väärt ning oletades, et jutlustajal on taipu eelistada Blaire’i9 jutlusi enda omadele – kuidas saavad need jutlused niisugust mõju avaldada, nagu te räägite? Vaimulikku nähakse ju põhiliselt ainult kantslist.”
„Te räägite Londonist, mina tervest rahvast.”
„Pealinn peaks ju andma pildi ka teistest kohtadest.”
„Mitte selles mõttes, kuidas on vooruse ja pahe proportsioon terves kuningriigis. Suurtest linnadest ei leia me just kõige paremaid näiteid moraalist ja vaimulikud – nii nagu kõik korralikud inimesed – ei saa seal kuigi palju ära teha. Ning need pole kohad, kus vaimuliku mõju eriti tuntakse. Hea jutlustaja leiab järgijaid ja imetlejaid, aga tõeline pastor teenib oma kogudust ja ümbruskonda mitte ainult hiilgavate jutlustega. Tegelikult peab kogudus olema küllalt väike, et inimesed tunneksid vaimulikku kui inimest ning neil oleks võimalik tema elulaadi jälgida – Londonis on see harva võimalik. Seal kaob vaimulik koguduseliikmete massi hulka ära. Neid tuntakse enamasti kui jutlustajaid. Ja mis puutub kommete mõjutamisse, siis ärge minust valesti aru saage, miss Crawford – ma ei taha öelda, et pastorid on mõõduandvad peene maitse või seltskondlike peensuste ja viisakuse küsimuses või saaksid esineda elegantse maailma tseremooniameistritena. Kui ma räägin kommetest, siis mõtlen ma nende all võib-olla käitumist, heade põhimõtete tulemust. Lühidalt öeldes nende doktriinide mõju, mida nad on kohustatud õpetama ja soovitama. Ja ma usun, et igal pool, kuhu minna, võib näha: kui vaimulikud on niisugused, nagu nad olema peaksid, on seda ka ülejäänud inimesed, ja kus nad oma kohust ei täida, ei tee seda ka teised.”
„Kindlasti,” nõustus Fanny tõsiselt.
„Juba te oletegi miss Price’i ümber veennud!” hüüdis miss Crawford.
„Ma soovin, et suudaksin veenda ka miss Crawfordi.”
„Ma ei usu, et see teil kunagi õnnestub,” ütles miss Crawford kelmika naeratusega. „Ma olen ikka veel üllatunud, nii nagu alguseski, et teist saab vaimulik. Te olete kindlasti millekski paremaks loodud. Mõelge veel kord järele. Praegu pole veel hilja. Õppige juristiks.”
„Õppige juristiks – te ütlete seda niisama kergesti, nagu soovitaksite mul sinna võssa minna.”
„Nüüd te kavatsete öelda juristide tegevuse kohta näiteks seda, et see on midagi metsikut, aga mina ennetasin teid! Ärge salake, et mina ütlesin seda kõigepealt!”
„Teil pole vaja kiirustada, kui teie eesmärgiks on ainult takistada mind mingi bon-motga välja tulemast – minu loomuses ei ole üldse teravmeelsust. Ma olen kaine, lihtne mees ning võin ekselda mingi vaimukuse piiril oma pool tundi, ilma et ma sellega välja tuleksin.”
Järgnes üldine vaikus. Kõik jäid mõttesse. Fanny katkestas esimesena vaikuse, öeldes: „Ma ei tea, miks ma nii väsinud olen, siin metsas on ju nii kena jalutada. Aga kui me kuskil pingi leiame, siis ma võtaksin sellel hea meelega istet, kui teil midagi selle vastu ei ole.”
„Mu kallis Fanny!” hüüdis Edmund ja võttis tal kohe käealt kinni. „Kui mõtlemata ma olen olnud! Ma loodan, et sa ei ole väga väsinud. Võib-olla mu teine kaaslane,” ta pöördus
Hugh Blair (1718 – 1800), Šoti akadeemik ja jutlustaja, kelle jutluste viis köidet ilmusid mitmes kordustrükis 18. sajandi lõpus.