Mansfield Park. Jane Austen
Ei mingeid lippe, Edmund, mida lehvitab öine taevatuul. Pole ka märke, et siin all puhkab üks Šoti valitseja.”8
„Sa unustad ära, Fanny, et kuningalosside ja kloostrite vanade kabelitega võrreldes on see siin alles hiljaaegu ja piiratud otstarbeks ehitatud. See on mõeldud ainult ühe perekonna vajadusteks. Ma arvan, et nad on maetud koguduse kirikusse. Sealt tuleks sul lippe ja raidkirju otsida.”
„Ma olin rumal, et nii mõtlesin, aga ma olen siiski pettunud.”
Mrs Rushworth alustas kabeli tutvustamist: „See kabel, nagu te seda näete, sisustati kuningas James II ajal. Enne seda perioodi olid kirikupingid puutahveldisest, nagu ma olen aru saanud, ning on põhjust arvata, et kantslit ja pereliikmete istmeid kattis ainult punakaslilla riie – aga see ei ole päris kindel. See on ilus kabel ning varem kasutati seda pidevalt hommikul ja õhtul. Jumalateenistusi pidas perekonna vaimulik, nagu paljud veel mäletavad. Aga kadunud mister Rushworth lõpetas selle traditsiooni.”
„Iga põlvkond viib sisse oma muudatused,” sõnas miss Crawford Edmundile naeratades.
Mrs Rushworth läks Mr Crawfordile oma seletusi kordama ning Edmund, Fanny ja miss Crawford jäid kolmekesi sinna seisma.
„Kahju, et vana tava niiviisi katkestati. Endistel aegadel oli see väärtuslik osa perekonna elust. Oma kabel ja vaimulik kuuluvad härrastemaja juurde, nii nagu neid majapidamisi võib ette kujutada. Nii kena, kui terve pere tuleb regulaarselt palvetamiseks kokku.”
„Muidugi kena!” ütles miss Crawford naerdes. „Perekonnapeadele teeks see palju head, kui nad sunnivad kõiki vaeseid teenijatüdrukuid ja teenreid jätma kaks korda päevas oma töö ja meelelahutused sinnapaika ja tulema siia palvetama, kusjuures nad ise mõtlevad välja igasuguseid vabandusi, et siit puududa.”
„Vaevalt et Fanny perekonna kogunemise all seda mõtles,” ütles Edmund. „Kui majahärra ja – proua palvetamisest osa ei võtaks, siis teeks see tava pigemini kahju kui kasu.”
„Igatahes on soovitav lasta inimestel niisugustes küsimustes omapead talitada. Igaüks tahab oma teed käia ning valida palvetamiseks talle sobiv aeg ja moodus. Kohustus kindlal ajal jumalateenistusel viibida, formaalsused, teenistuse pikkus – see kõik kokku on kohutav ega saa kellelegi meeldida. Ja kui kõik need head inimesed, kes siin galeriis kunagi palvetasid ja haigutasid, oleksid aimanud, et kunagi tuleb aeg, kui mehed ja naised võivad pärast peavaluga ärkamist veel kümme minutit voodis lesida, ilma et nad peaksid igavese needusega riskeerima – kui nad oleksid aimanud, siis oleksid nad rõõmust ja kadedusest õhku hüpanud. Kas te kujutate ette, kui tõrksalt astusid Rushworthide pere kunagised kaunitarid siia kabelisse? Noored missis Eleanorid ja missis Bridgetid, kangestunud näilise vagaduse poosidesse, aga peas keerlemas hoopis teised mõtted, eriti kui vaene pastor ei olnud mingi vaatamisväärsus – ma kujutan ette, et nendel aegadel olid pastorid veel palju viletsamad kui praegu.”
Mõne hetke jooksul ei öelnud keegi midagi. Fanny oli näost punane ja vaatas Edmundi otsa, aga ta oli liiga vihane, et sõna suust saada, Edmund vajas aga pisut mõtlemisaega, enne kui ütles: „Teie hea kujutlusvõime ei suuda olla tõsine isegi tõsiste küsimuste puhul. Te skitseerisite meile lõbusa pildi ning inimloomust arvesse võttes ei või öelda, et see vale oleks. Me kõik tunneme silmapilke, mil meil on raske keskenduda. Aga kui te eeldate, et see on sagedane, järelikult nõrkus, mis enesekasvatuse puuduse tõttu selleks muutub, mida võib siis oodata niisuguste inimeste privaatsetest hardushetkedest? Kas te usute, et mõtted, millel lastakse kirikus takistamatult ringi käia, on vaikses kambris kindlamini ühte punkti suunatud?”
„Väga tõenäoline. Nendel on vähemasti kaks eelist: seal on vähem asju, mis tähelepanu mujale tõmbavad, ning neid ei panda nii pikaks ajaks proovile.”
„Ma usun, et hing, mis ühel juhul ei võitle oma mõtete ringirändamise vastu, leiab objekte, mis tema tähelepanu teisel juhul niisamuti kõrvale juhivad, ning paiga meeleolu, samuti teiste eeskuju võivad sageli tekitada paremaid tundeid kui need, millega siia tuldi. Aga siiski – jumalateenistuse pikk aeg võib inimesele mõnikord raskeks katsumuseks olla. Tahaksin, et see oleks teisiti, aga ma pole veel kuigi kaua Oxfordist ära ning ma ei ole unustanud, missugused võivad jutlused olla.”
Selle jutuajamise ajal olid teised kabelis laiali läinud ning Julia juhtis Mr Crawfordi tähelepanu oma õele, öeldes: „Vaadake mister Rushworthi ja Mariat, kuidas nad seisavad kõrvuti altari ees, nagu oleks tseremoonia juba alanud! Kas ei paista see just nii?”
Mr Crawford nõustus naeratades ning astus siis Maria juurde ja ütles vaikselt, nii et ainult Maria võis seda kuulda: „Mulle ei meeldi miss Bertramit altarile nii lähedal näha.”
Noor daam ehmus ja astus tahtmatult paar sammu tagasi, aga ta kogus ennast kohe ja küsis naerdes peaaegu niisama vaikselt, kas härra ei tahaks pruudi altari ette toojat mängida.
„Kardan, et teen seda väga halvasti,” vastas Mr Crawford tähendusrikka pilguga.
Julia, kes sel hetkel nendega ühines, arendas seda nalja edasi.
„Tõepoolest, nii kahju, et see tseremoonia ei toimu kohe praegu, sest me oleme praegu kõik siin nii kenasti koos, puudub ainult luba, ja ma ei kujuta midagi kenamat ja meeldivamat ette!” Ta lobises sellest ja naeris nii ettevaatamatult, kuni ka Mr Rushworth ja tema ema Julia vihjeid kuulsid ning tema õele said osaks austaja sosinal öeldud galantsused; Mrs Rushworth kinnitas naeratuste saatel ja väärikalt, et see oleks tema elu kõige õnnelikum sündmus, ükskõik, millal see siis aset leiab.
„Kui ainult Edmund oleks juba ordineeritud!” hüüdis Julia ja jooksis sinna, kus vend koos miss Crawfordi ja Fannyga seisis. „Kulla Edmund, kui sa oleksid juba pastor, võiksid sa selle tseremoonia otsekohe läbi viia. Kui kahju, et sa pole veel ordineeritud, mister Rushworth ja Maria on täiesti valmis ja ootavad.”
Erapooletut vaatlejat oleks lõbustanud miss Crawfordi nägu, mis muutus Julia sõnade ajal märgatavalt. Seda teadet kuuldes nägi ta peaaegu jahmunud välja. Fannyl oli temast kahju. „Kui piinlik võib tal olla oma äsjalausutud sõnade pärast,” käis tal mõte läbi pea.
„Ordineeritud!” ütles miss Crawford. „Kas teist saab vaimulik?”
„Jah. Mind pühitsetakse ametisse niipea, kui isa tagasi tuleb, arvatavasti jõulude ajal.”
Miss Crawford võttis ennast kokku, värv tuli näkku tagasi ning ta ütles ainult: „Kui ma oleksin seda teadnud, oleksin mustadest kuubedest suurema aukartusega rääkinud.” Ning ta viis jutu teistele teemadele.
Varsti pärast seda loovutati kabel jälle vaikusele ja mahajäetusele, mis väheste katkestustega seal terve aasta valitsesid. Maria Bertram, kes oli oma õe peale pahane, hakkas esimesena minema ning kõigil oli tunne, et nad on seal juba küllalt kaua olnud.
Maja alumine korrus oli nüüd külalistele näidatud ja niisuguses olukorras väsimatu Mrs Rushworth hakkas juba peatrepist üles minema, et ka ülemise korruse tube näidata, aga tema poeg avaldas kahtlust, et selleks pole enam aega. „Sest kui me majas liiga palju aega veedame,” ütles ta pealekäiva loogikaga, mida ka helgemad pead ei saa alati vältida, „ei jää meil kuigi palju aega pargiga tutvumiseks. Kell on kaks läbi ja kell viis on lõunasöök.”
Mrs Rushworth andis alla ning nüüd kerkis üles küsimus, kes ja kuidas läheb ümbrusega tutvuma. Mrs Norris hakkas juba rehkendama, missuguse tõldade ja hobuste kombinatsiooniga oleks seda kõige parem teha, kui noored märkasid äkki ahvatlevalt avatud ust, mille juurest paar trepiastet viisid otse muruplatsile ja põõsaste juurde, ning otsekui ühest ja samast igatsusest värske õhu ja vabaduse järele tormasid kõik välja.
„Võib-olla läheme kõigepealt siia,” ütles Mrs Rushworth, kes alistus viisakalt külaliste sõnades väljaütlemata vihjele ja järgnes nendele. „Siin on meie kõige huvitavamad taimed ning ka väga erilised faasanid.”
„Ma küsin teilt,” sõnas Mr Crawford ringi vaadates, „kas meil oleks võimalik leida siin mingit tegevust, enne kui me edasi läheme? Ma näen siin paljutõotavaid müüre. Mister Rushworth, kas kutsuksime siia muruplatsile
Fanny tsiteerib Walter Scotti teost