Mansfield Park. Jane Austen
ka tema tervisele mõjuda. Kuigi kõik olid ühel nõul, et ratsutamine on Fannyle väga tähtis, ei võetud siiski midagi ette, et ta endale uue ratsu saaks. Tädid mainisid, et ta võib alati ratsutada ühel noorte sugulaste hobusel, kui nad ise ratsutama ei lähe. Aga kuna noored daamid soovisid iga kord, kui ilm juhtus ilus olema, ratsutama minna ega mõelnud üldse sellele, et mõnikord võiks oma näilise sõbralikkuse ka ratsutamise lõbust loobumise vastu välja vahetada, siis ei tulnud seda aega kunagi. Nii käisid nad igal ilusal aprilli- ja maihommikul ratsutamas, Fanny aga istus koos ühe tädiga terve päeva kodus või võttis teise tädi õhutusel ette pikki jalutuskäike, mis talle üle jõu käisid. Leedi Bertram pidas kehalist tegevust üldiselt niisama kasutuks nagu see oli talle endale ebameeldiv. Mrs Norris oli aga jalul terve päeva ning arvas, et ka teised peavad niisama palju ringi jooksma. Edmund ei olnud kodus, muidu oleks ta sellele halvale olukorrale juba varem lõpu teinud. Kui ta tagasi tuli ja taipas, missuguses olukorras Fanny on ja kui halvasti see tema tervisele mõjub, oli tema meelest olemas ainult üks lahendus. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas tema resoluutne nõue, millega ta vaidles vastu igale väitele, mida ema loidus ja tädi kokkuhoidlikkus püüdsid esile tuua. Mrs Norris mainis, et Mansfield Parki hobuste hulgast leiaks ju mõne vana rahuliku looma, kes oleks Fanny jaoks küllalt hea, hobuse võiks laenata ka valitsejalt, aga võib-olla saaks vahetevahel laenata ka doktor Granti poni, kellega käidi doktori posti ära toomas. Ta ei jätnud ütlemata, et peab täiesti tarbetuks, isegi sobimatuks, et Fannyl oleks daamide ratsutamiseks mõeldud hobune, nii nagu see on tema täditütardel. Ta oli kindel, et Sir Thomasel polnud see kunagi mõttes, ning ta pidas täiesti õigustamatuks teha tema äraolekul niisugune ost, suurendades sellega veelgi kulutusi talli ülalpidamiseks, kui suur osa Sir Thomase sissetulekutest on veel ebakindel. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas Edmundi ainus vastus. Mrs Norris ei olnud temaga nõus. Aga leedi Bertram oli; ta nõustus täiesti pojaga, et see on vajalik ning et ka Edmundi isa oleks sellega nõus, ta palus ainult, et ei kiirustataks, sest ta soovis oodata, kuni Sir Thomas tagasi tuleb, siis otsustaks juba tema. Ta pidi juba septembris koju tulema, mis selles siis halba on, kui ainult septembrini oodata?
Kuigi Edmund ei olnud niivõrd pahane oma ema kuivõrd tädi peale, kes ei pidanud oma õetütart vähimagi tähelepanu vääriliseks, ei võinud ta tema kaalutlusi siiski niisama lihtsalt kõrvale heita. Ta leidis lõpuks väljapääsu, mis välistas riski, et isa võiks talle liigset omavoli ette heita, ning samas saaks Fanny võimaluse jälle ratsutamas käia, mis Edmundi arvates oli talle hädavajalik. Edmundil endal oli kolm hobust, aga ükski nendest ei sobinud daamidele ratsutamiseks. Kaks nendest olid jahihobused, kolmas aga tubli ratsahobune; selle kolmanda otsustaski ta vahetada hobuse vastu, kelle seljas Fanny võiks ratsutada. Ta teadis, kust ta niisuguse ratsu leida võiks, ja varsti oligi kaup koos. Uus mära oli lausa kullatükk ja väga väikese vaevaga sai temast see, kelleks ta oli mõeldud – Fanny ratsahobune, ja ta anti peaaegu täiesti Fanny kasutusse. Fanny polnud kunagi mõelnud, et mingi muu loom võiks talle nii hästi sobida kui tema vana hall poni, aga tema rõõm Edmundi mära üle ületas kaugelt tema rahulduse, mille ta oli varem ratsutamisest saanud. Mõte, et ta võlgneb selle lõbu ainult Edmundi headusele, suurendas tema õnne nii väga, et ta ei leidnud sõnu oma tunnete väljendamiseks. Tema silmis oli Edmund kõige hea ja suuremeelse kehastuseks. Talle tundus, et keegi peale tema ei oska teda vääriliselt hinnata ning ta ise ei suuda oma tänuvõlga temale mitte kunagi tasuda. Tema tunnetes Edmundi vastu olid segatud austus, tänulikkus, usaldus ja õrnus.
Kuna hobune jäi faktiliselt ja ka ametlikult Edmundi omandiks, siis leppis Mrs Norris sellega, et see oli mõeldud Fannyle kasutamiseks. Ja kui leedi Bertram oleks kunagi kavatsenud veel oma vastuväiteid esitada, oleks ta Edmundile andestanud, et ta ei oodanud ära, kuni Sir Thomas septembris koju tuleb, sest kui september kätte jõudis, oli Sir Thomas ikka veel välismaal ning polnud ette näha, et ta oma asjaajamised seal peagi lõpetaks. Parajasti sel ajal, kui ta hakkas juba kojusõidule mõtlema, kerkisid esile uued ebasoodsad asjaolud, ja see ebakindel olukord, milles Sir Thomas viibis, sundis teda vastu võtma otsust poeg koju tagasi saata; ta ise kavatses oma äriasjad seal lõplikult korda ajada. Tom jõudis õnnelikult koju ning andis täpselt aru isa tervisliku seisukorra kohta; aga Mrs Norris ei näinud tema kojutulekuks erilist põhjust. Ta kujutas ette, et Sir Thomas saatis poja sealt ära, ajendatuna isaarmastusest ja nähes ette teda ähvardavat hädaohtu, ja Mrs Norrist haarasid kohutavad eelaimused, mis pikkadel sügisõhtutel, kotedži kurvas üksinduses, hakkasid teda nii piinama, et ta oli sunnitud iga päev härrastemaja söögitoast pelgupaika otsima. Õnneks lähenes jälle talvehooaeg oma lõbustustega ning ta oli meeldivalt ametis oma vanema õetütre saatuse kujundamisega, nii et tema närvid said täielikult rahu. „Kui vaese Sir Thomase saatus ei luba tal enam kunagi koju tagasi tulla, oleks lohutav näha, et Maria on hästi abiellunud,” mõtles Mrs Norris alati, kui nad varakate meeste seltskonnas olid, eriti aga siis, kui nendele tutvustati noort meest, kes alles hiljaaegu oli saanud oma isalt päranduseks krahvkonna ühe suurema ja ilusama mõisa.
Mr Rushworth oli esimesest hetkest peale miss Bertrami ilust võlutud, ja kuna ta kavatses abielluda, siis kujutas ta varsti ette, et on armunud. Ta oli kohmakas noor mees, kellel polnud midagi peale kaine praktilise mõistuse, aga kuna tema välimuses ega maneerides ei olnud midagi eemaletõukavat, oli noor daam oma vallutusega üsna rahul. Maria Bertram oli saanud kahekümne aastaseks ja hakkas juba abiellumist kohustuseks pidama. Abielu Mr Rushworthiga tõotas anda võimaluse nautida suuremat sissetulekut kui oli noore daami isal, peale selle maja Londonis, mis oli nüüd peamiseks eesmärgiks, ning seepärast muutus sellesama moraalse kohustuse tõttu ilmseks vajaduseks abielluda Mr Rushworthiga, kui see võimalik on. Mrs Norris oli agaralt ametis, et selle partii eeliseid oma nõuannete ja plaanidega mõlemale poolele õiges valguses esile tuua; kõige muu kõrval taotles ta ka džentelmeni ema sõprust, kes elas sel ajal koos pojaga, ning ta sundis isegi leedi Bertramit sõitma kümmet miili mööda halbu teid ja Mrs Rushworthile hommikuvisiiti tegema. Ei läinud kuigi kaua, kui daamid juba üksmeelele jõudsid. Mrs Rushworth tunnistas, et kõikidest noortest daamidest, keda ta oli kunagi näinud, tundus miss Bertram talle parimana, kes oma armsa oleku ja eeskujuliku kasvatusega võiks olla kõige sobivam tema poega õnnelikuks tegema. Mrs Norris oli sellega nõus ja imetles omalt poolt peent inimestetundmist, mis oskab nii hästi hinnata tõelisi väärtusi. Maria olevat tõepoolest nende kõigi uhkus ja rõõm, täiesti veatu – tõeline ingel! Imetlejatest ümbritsetuna on ta väga valiv, aga kui tema, Mrs Norris, võiks oma arvamuse välja öelda, siis paistab, et Mr Rushworth on just see noor mees, kes teda väärib ja ta ära võluda võib.
Pärast seda, kui noored olid sobival hulgal ballidel tantsinud, õigustasid nad seda arvamust ning mõlema perekonna ja naabrite heameeleks sõlmiti kihlus, kusjuures ei unustatud mainida ka Sir Thomase äraolekut; naabrid olid juba mitu nädalat arvanud, kui sobiv see oleks, kui Mr Rushworth abielluks miss Bertramiga.
Võis minna veel mitu kuud, enne kui Sir Thomase nõusolek kohale jõuab, aga kuna keegi ei kahelnud tema siiras rõõmus selle ühenduse üle, suhtlesid perekonnad vabalt omavahel ning edaspidi ei tehtud enam mingit katset eelseisvat sündmust saladuses hoida, välja arvatud, et Mrs Norris rääkis sellest igal pool kui ettevõtmisest, millest praegu ei saa veel kõnelda.
Edmund oli perekonnas ainus, kes seda abiellumist veaks pidas, ja kuigi tädi püüdis kiita Mr Rushworthi kui ihaldusväärset kaaslast, ei suutnud see tema arvamust muuta. Ta möönis, et õde teab ise kõige paremini, kust ta oma õnne leiab, aga talle ei meeldinud, et see õnn seisneks peaasjalikult ainult suures sissetulekus. Mr Rushworthi seltskonnas olles ei suutnud ta hoiduda mõttest, et kui selle poisi sissetulek poleks kaksteist tuhat naela aastas, siis peetaks teda ju lollpeaks!
Aga Sir Thomas rõõmustas tõepoolest niisuguse kahtlemata kasuliku abielu väljavaate üle, mille kohta ta kuulis ainult head ja meeldivat. See oli just niisugune partii, nagu vaja: mõlemad ühest krahvkonnast ja ühest ja samast ühiskonnakihist, ning ta saatis oma südamliku nõusoleku nii kiiresti, nagu sai. Tema ainsaks tingimuseks oli, et abiellumine ei leiaks aset enne tema tagasitulekut, mida ta jälle suure põnevusega ootas. Ta kirjutas aprillis ning lootis, et ta jõuab veel enne suve lõppu oma asjad nii korda ajada, et ta nendega rahule jääb ja võib koduteele asuda.
Niisugune oli olukord juulis –