Mansfield Park. Jane Austen
mõned, keda ta ikka veel kartis, siis õppis ta vähemalt nende käitumislaadi paremini tundma ja ennast sellega kohandama. Väikesed kohmakused ja saamatused, mis esialgu olid valmistanud ebameeldivaid hetki kõigile ja kõige rohkem temale endale, kadusid iseenesest, ja ta ei kartnud enam, kui pidi onu ette ilmuma, ka ei pannud tädi Norrise hääl teda enam nii väga võpatama. Täditütardele sai temast ajapikku vastuvõetav kaaslane. Kuigi ta ei küündinud oma vanuselt ega tugevuselt nende tasemeni ning ei suutnud seetõttu nendega kõike kaasa teha, oli olemas siiski mänge, kus oli vaja ka kolmandat, eriti kui see kolmas oli järeleandliku, alistuva iseloomuga, nii et kui tädi Norris Fanny pahategude järele päris või vend Edmund tema õiguste eest välja astus, kinnitasid tüdrukud, et „Fanny on päris tore tüdruk”.
Edmund ise oli kogu aja muutumatult hea ja Tomilt polnud tal vaja taluda midagi enamat kui nalju, mida üks seitsmeteistkümneaastane noor mees kümneaastase lapsega harrastab. Ta oli just parajasti ellu astumas ning pulbitses elurõõmust, tal oli vanimale pojale kohane hoiak, kes tunneb, et ta on sündinud ainult selleks, et raha kulutada ja elu nautida. Väikese täditütre lahke kohtlemine vastas täiesti tema seisundile ja õigustele: ta tegi Fannyle ilusaid kingitusi, aga samal ajal naeris tema üle.
Mida rohkem Fanny välimus ja käitumine paranesid, seda suurema rahuloluga silmitsesid Sir Thomas ja Mrs Norris oma töö vilja; peagi jõudsid nad otsusele, et kuigi Fannyt ei saa targaks pidada, on tal meeldiv iseloom ning ilmselt ei valmista ta nendele enam kuigi palju tüli. Nende madalat arvamust Fanny kohta jagasid ka teised. Fanny oskas lugeda, kirjutada ja käsitööd teha, aga midagi muud polnud talle õpetatud; tädilapsed pidasid teda hämmastavalt rumalaks, sest ta ei teadnud midagi paljudest asjadest, mis nendele olid juba ammu tuttavad, ning esimesel kahel või kolmel nädalal tulid nad alailma elutuppa uute teadetega Fanny ignorantsuse kohta. „Kallis mamma, mõtle vaid – ta ei suuda Euroopa kaarti kokku panna!”1 Või: „Ta ei oska nimetada Venemaa kõige tähtsamaid jõgesid!” Või: „Ta pole Väike-Aasiast üldse midagi kuulnud!” Või: „Ta ei oska vahet teha akvarellide ja pastellide vahel! Kui imelik! Kas sa oled kunagi midagi nii tobedat kuulnud?”
„Kullakene,” vastas sel puhul peenetundeline tädi, „see on muidugi väga halb, aga sa ei saa ju loota, et kõik on nii andekad ja nii kiired õppima nagu teie.”
„Aga tädi, ta on tõesti rumal! Tead, me küsisime talt eile õhtul, missugust teed mööda ta sõidaks Iirimaale, ja tema vastas, et ta läheks sinna Wighti saare kaudu. Ta teab ainult Wighti saart ja nimetab seda Saareks, nagu poleks maailmas peale selle üldse teisi saari. Minul oleks olnud küll väga häbi, kui ma poleks juba palju nooremana kui tema praegu, teadnud neid asju, millest tema ei tea midagi. Ma ei mäletagi niisugust aega, kui ma ei teadnud kõike seda, millest temal pole aimugi. Kui ammu see juba oli, tädi, kui me õppisime Inglise kuningate elulugusid kronoloogilises järjekorras koos nende trooniletuleku kuupäevade ning tähtsamate sündmustega nende valitsemise ajal!”
„Jah,” vastas tema õde, „ja Rooma keisreid kuni Severuseni välja, peale selle suure osa paganlikust mütoloogiast ja kõiki metalle, poolmetalle, planeete ja väljapaistvaid filosoofe.”
„Kõik on õige, kullakesed, aga teid on õnnistatud imelise mäluga, teie vaesel täditütrel pole seda aga ollagi. Nii nagu paljud asjad, nii on ka mälud väga erinevad, seepärast peate te seda ka oma täditütre puhul arvesse võtma ja talle selle puudujäägi pärast kaasa tundma. Ja pidage meeles: kuna te olete nii arenenud ja targad, siis peate olema tagasihoidlikud, sest kuigi te teate küll juba paljusid asju, on teil veel väga palju õppida.”
„Jaa, ma tean, kuni ma seitseteist saan. Aga ma pean sulle veel midagi Fannyst rääkima, see on nii tobe ja veider. Kas tead, ta ütles, et ta ei taha õppida muusikat ega joonistamist.”
„Jah, kullake, see on temast tõesti väga rumal ja näitab suurt andekuse ja auahnuse puudust. Aga ma ei tea, võib-olla kõike arvesse võttes on see isegi parem, et see nii on, sest kuigi te teate (ma olen teile seda öelnud), et teie isa ja ema on nii head ja kasvatavad teda koos teiega, pole ju üldse vaja, et ta nii hea hariduse saaks nagu teie. Vastupidi – oleks hoopis parem, kui ta teist erineks.”
Niisugused olid nõuanded, millega Mrs Norris aitas kujundada oma õetütarde meelelaadi, ja pole midagi imestada, et nende paljutõotavate annete ja varase informeerituse juures jäi neil puudu vähem levinud omadustest nagu enesetunnetus, suuremeelsus ja tagasihoidlikkus. Nendes kujundati suurepäraselt välja kõik peale nende loomuse. Sir Thomas ei teadnud sellest puudusest midagi, sest kuigi ta oli tõesti hoolitsev isa, ei osanud ta oma õrnust välja näidata, ja tema vaoshoitud käitumismaneer surus maha kõik tüdrukute tundepuhangud.
Leedi Bertram ei pööranud oma tütarde kasvatamisele üldse tähelepanu. Tal polnud selleks aega. Ta oli naine, kes veetis oma päevi ilusasti riietatuna sohval istudes ja mingit lõputut käsitööd tehes, mis polnud ilus ega ka vajalik. Ta mõtles rohkem oma mopsile kui lastele, oli nende suhtes aga väga kannatlik, nii kaua kui nad tema mugavusi ei häirinud. Ta laskis ennast igas asjas juhtida Sir Thomasel, igapäevaelu vähemtähtsates küsimustes aga oma õel. Kui tal oleks ka tütarde kasvatamiseks rohkem aega olnud, oleks ta seda arvatavasti tarbetuks pidanud, sest nende eest hoolitsesid guvernant ja asjatundlikud õpetajad ning nendel polnud muud midagi vaja. Mis Fanny arvatavasse rumalusse õppetundides puutus, siis tavatses ta öelda, et mõned inimesed lihtsalt on rumalad ja Fanny peab rohkem vaeva nägema; leedi Bertram ei teadnud, mida võiks veel teha, ning lisas tavaliselt: peale rumaluse pole tal sellele vaesele väikesele olendile midagi ette heita. Ta oli alati nii kuulekas ja nobe, kui oli vaja kellelegi midagi teatada või midagi tuua, mida tal teha paluti.
Nii elas Fanny koos kõigi oma vigadega nagu harimatus ja kartlikkus Mansfield Parki ellu sisse, õppis oma endist kiindumust kodumajja suures osas oma uude kodusse üle kandma ning kasvas mitte just õnnetuna oma tädilaste kõrval üles. Maria ja Julia ei olnud tema vastu lausa pahatahtlikud ja kuigi nad käitusid tema suhtes sageli üleolevalt, arvas ta endast liiga vähe, et ennast solvatuna tunda.
Umbes sellel ajal, kui Fanny Bertramite perekonda tuli, loobus leedi Bertram oma pisut kehva tervise ja suurel määral ka laiskuse tõttu majast Londonis, kus ta oli tavatsenud igal aastal kevadkuudel elada, ning jäi päriselt maale, jättes Sir Thomase hooleks kohusetäitmise parlamendis, hoolimata sellest, missuguseid ebamugavusi tema äraolek Sir Thomasele juurde tooks või hoopis vähendaks. Maal jätkasid Maria ja Julia oma mäluharjutusi ja duettide mängimist ning neist kasvasid sihvakad ja naiselikud naised. Nende isa nägi rahuldustundega, et nende välimus, käitumine ja haridus vastavad täiesti tema ootustele. Tema vanim poeg oli hooletu ja pillaja ning oli talle juba palju muret teinud, aga teised lapsed tõotasid talle ainult head. Ta tundis, et nii kaua kui tema tütred Bertami nime kannavad, annavad nad sellele uut sära, ja ta lootis, et sellest loobumise korral astuvad nad ka seisusekohasesse abiellu. Edmundi iseloom, tema terane mõistus ja ausameelsus andsid lootust, et ta hakkab elama kasulikku, auväärset ja õnnelikku elu. Temast pidi sama vaimulik.
Keset kõiki neid muresid ja rõõme, mida tema enda lapsed talle valmistasid, ei unustanud Sir Thomas Mrs Price’i lapsi. Ta toetas teda heldelt poegade koolitamisel ja nende elukutse valimisel, kui nad olid juba küllalt vanad, et seda teha. Ja kuigi Fanny oli peaaegu täiesti oma perest eraldatud, tundis ta iga kord suurt rahuldust, kui ta kuulis onu headusest oma vendade suhtes või soodsast pöördest nende olukorras või käitumises. Ühel korral, ainult ühel korral paljude aastate jooksul, oli Fannyl õnn olla koos Williamiga. Teisi ei näinud ta üldse; paistis, et keegi ei mõtle üldse enam sellele, et ta veel kunagi nende hulka tagasi läheks, isegi mitte külla, ja näis, et ka kodus ei tahtnud keegi teda tagasi. Aga William oli otsustanud juba varsti pärast Fanny lahkumist, et ta läheb merele, ning ta kutsuti Northamptonshire’isse, et ta veedaks nädala koos õega, enne kui ta merele läheb. Võib juba ette kujutada nende südamlikku kohtumist ja suurt rõõmu koosolemisest, nende koos veedetud õnnelikke tunde ja tõsise arutluse hetki, niisamuti venna suurt rõõmu, kui ta tulevikule mõtles, tema säravat meeleolu kuni viimase silmapilguni ja õe õnnetut olekut, kui ta lõpuks läinud oli. Õnneks sattus venna külaskäik jõuluvaheajale ning Fanny leidis lohutust vestlustest tädipoeg Edmundiga, kes rääkis talle nii toredasti sellest,
Tol ajal laste õpetamisel sageli kasutatud õppeülesanne: kaardist lõigati välja riikide kontuurid ja pandi need siis uuesti kokku.