Mansfield Park. Jane Austen
et ta teeb tema heaks rohkem kui teised pereliikmed, või kartmata, et ta teeb liiga palju, astus ta alati Fanny huvide eest välja ning oli peenetundeline tema tunnete suhtes. Ta püüdis veenda teisi Fanny heades omadustes ja aidata Fannyl üle saada kartlikkusest, mis takistas nende omaduste selgemat ilmnemist. Edmund andis talle nõu, lohutas ja julgustas teda.
Kuna kõik teised tundsid tema vastu vähe huvi, siis polnud Edmundi kui ainsa inimese toetusest küllalt abi, aga ometi olid tema lahkuseavaldused Fanny vaimu avardamises ja selle nautimises väga tähtsad. Ta teadis, et Fanny on tark, kiire taibu ja praktilise mõistusega ning et talle meeldib lugeda, mis õigesti juhituna võib juba iseenesest väga hariv olla. Miss Lee õpetas talle prantsuse keelt ja laskis tal iga päev ajaloo õppetükke ette lugeda, aga Edmund soovitas talle raamatuid, mis pakuksid talle huvi vabal ajal, arendas tema maitset ja suunas tema arvamusi loetust. Alles tema abil muutus lugemine Fannyle kasulikuks tegevuseks, Edmund vestles temaga loetust ja muutis mõistliku kiituse abil raamatu Fannyle kütkestavaks. Vastutasuks selle abi eest armastas Fanny teda rohkem kui kedagi teist maailmas, välja arvatud William; ta jagas oma südant nende kahe vahel.
3. peatükk
Esimene tähtis sündmus perekonnas, mis juhtus siis, kui Fanny oli umbes viieteistkümneaastane, oli Mr Norrise surm. See tõi paratamatult kaasa muutusi ja ümberkorraldusi. Mrs Norris lahkus pastoraadist, kolis kõigepealt härrastemajja ning pisut hiljem külasse väiksesse majja, mis kuulus Sir Thomasele, ning lohutas ennast abikaasa kaotuse puhul mõttega, et saab ilma temata päris hästi hakkama; sissetulekute vähenemise tõttu viis ta sisse veelgi drastilisemad kokkuhoiuabinõud.
Pastoraat oli määratud nüüd Edmundile, ja kui tema tädimees oleks surnud mõni aasta varem, oleks see antud mõnele sõbrale, kes oleks seda enda käes hoidnud nii kaua, kuni Edmund oleks saanud küllalt vanaks, et ametisse astuda. Aga vahepeal oli Tom juba nii palju raha kulutanud, et kirikla tuli kellegi teise käsutusse anda, nii et noorem vend oli sunnitud vanema venna lõbude eest maksma. Perekonna omandusse kuulus veel teinegi pastoraat, mis Edmundit ootas, aga kuigi see asjaolu Sir Thomase südametunnistust pisut rahustas, tundis ta siiski, kui ebaõiglane see tema noorema poja suhtes on, ning ta püüdis tõsiselt seda veendumust ka oma vanimale pojale sisendada, lootes, et suudab teda sellega rohkem mõjustada, kui kõik muu, mida ta seni oli suutnud öelda või teha.
„Mul on sinu pärast häbi, Tom,” ütles ta oma väga väärikas maneeris, „mul on häbi selle hädaabinõu pärast, mida ma olen sunnitud kasutama, ja ma eeldan, et sulle võib kaasa tunda häbi pärast, mida sa venna ees tunned. Sa oled röövinud Edmundilt üle poole tema kümne, kahekümne, kolmekümne aasta, võib-olla terve eluaja sissetulekust, mis peaks kuuluma talle. Tulevikus võiks minul või sinul (nagu ma loodan) avaneda võimalus muretseda talle paremini tasustatud koht, aga sa ei tohi kunagi unustada, et sellega pole siis tehtud midagi muud, kui ainult õiglus jalule seatud, ning miski ei tohi kahjustada tema kindlat sissetulekut, mille ta nüüd sinu võlgade pärast on sunnitud kaotama.”
Tom kuulas seda mõningase häbitunde ja kurbusega, aga lipsanud isa käest ära nii ruttu kui võimalik, suutis oma lõbusas egoismis mõelda, et esiteks: tal pole üldse nii palju võlgu nagu mõnel tema sõbral, teiseks: isa noomituskõne oli olnud väga igav ja kolmandaks: kirikla järgmine omanik, kes ta ka iganes on, sureb tõenäoliselt üsna varsti.
Mr Norrise järeltulijaks pastoraadis sai keegi dr. Grant, kes asus elama Mansfieldi ning osutus neljakümne viie aastaseks tugevaks meheks, kes ei paistnud sugugi vastavat noore Mr Bertrami kaalutlustele. Aga ei, ütles Tom, ta on lühikese kaelaga apoplektiline sell, ja kui ta ennast häid asju täis topib, viskab ta arvatavasti üsna varsti vedru välja.
Tal oli temast viisteist aastat noorem naine, lapsi ei olnud, ning enne abielupaari naabrusesse elama asumist jõudsid sinna kanti juba heatahtlikud kuuldused, et nad on väga auväärsed ja meeldivad inimesed.
Nüüd oli kätte jõudnud see Sir Thomase poolt oodatud aeg, millal, nagu ta alati oli uskunud, hakkab Mrs Norris ise Fanny eest hoolt kandma. Mrs Norrise muutunud olukord ja Fanny juba pisut vanem iga paistsid mitte ainult kõrvaldavat vastuväited nende kooselamise võimalikkuse kohta, vaid näisid olevat ka väga sobiv lahendus; kuna Sir Thomase varanduslikku olukorda oli peale tema vanima poja pillamiskire kahjustanud hiljaaegu mõningal määral kaotused tema Lääne-India omandites, siis ei soovinud ta võtta enam enda peale veel ka Fanny ülalpidamise kulusid ja tema tuleviku kindlustamist. Ta oli selles nii kindlalt veendunud, et valmistas juba ka oma naist ette, et nii see tõenäoliselt peab minema; juhtus aga nii, et kui see lugu leedi Bertramile uuesti meelde tuli, oli seal ka Fanny ning leedi Bertram märkis rahulikult: „Nii, Fanny, sa siis lahkud meie juurest ja lähed minu õe juurde elama. Kuidas see sulle meeldib?”
Fanny oli nii üllatunud, et ei suutnud midagi muud öelda, ta ainult kordas tädi sõnu: „Lahkun teie juurest?”
„Jah, kullake, miks sa nii üllatunud oled? Sa oled elanud meie juures viis aastat ja mu õel on olnud alati kavatsus sind enda juurde võtta, kui tema meest enam ei ole. Aga sellele vaatamata pead sa vahetevahel siia tulema ja mu kudumismustrid paigale panema.”
See uudis oli Fannyle niisama ebameeldiv kui üllatav. Ta polnud tädi Norrise poolt midagi head kogenud ega suutnud teda armastada.
„Mul oleks väga kahju siit ära minna,” kogeles ta.
„Jah, küllap sul on, see on ju loomulik. Ühelgi inimesel poleks saanud nii hästi minna kui sinul meie juures.”
„Ma loodan, tädi, et ma ei ole tänamatu,” ütles Fanny tagasihoidlikult.
„Ei ole, kullake, ma loodan, et ei ole. Ma olen pidanud sind alati väga heaks tüdrukuks.”
„Ja ma ei hakka enam kunagi siin elama?”
„Mitte kunagi, kullake. Aga sul on seal kindlasti mugav kodu. Pole ju mingit vahet, missuguses majas sa elad, seal või siin.”
Fanny lahkus toast väga raske südamega, temale ei tundunud see erinevus üldse mitte nii väike, ta ei suutnud mõelda rahulikult sellele, et hakkab elama koos tädiga. Kohe, kui ta Edmundiga kohtus, rääkis ta temale oma murest.
„Edmund,” ütles ta, „mul seisab ees midagi halba. Sa oled mind tihti keelitanud, et ma lepiksin asjadega, mis mulle alguses ei meeldi, aga seekord see sul ei õnnestu. Ma lähen nüüd alatiseks tädi Norrise juurde elama.”
„Tõesti?”
„Jah, tädi Bertram ütles mulle seda just praegu. See on juba kokku lepitud. Ma pean lahkuma Mansfield Parkist ja minema Valgesse Majja kohe, kui ta on sinna kolinud.”
„Tead mis, Fanny, kui see plaan poleks sulle nii vastumeelne, siis ma ütleksin, et see on väga hea mõte.”
„Oh, Edmund!”
„See on väga hea plaan. Tädi Norrise poolt on see väga mõistlik, et ta tahab sind enda juurde võtta. Ta ei leiaks endale kuskilt paremat sõpra ega kaaslast, ja mul on hea meel, et ta ei lase ennast seekord ahnusest mõjutada. Sinust saab tema tütar. Ma loodan, et sul ei ole ju midagi selle vastu, Fanny?”
„On küll. Mulle see mõte ei meeldi. Ma armastan seda maja ja kõike, mis siin on. Seal pole midagi, mida ma armastaksin. Sa tead ju, kui ebamugav mul on temaga koos olla.”
„Kui sa laps olid, siis kohtles ta sind tõesti halvasti – ma ei saa tema kaitseks midagi öelda. Aga meiega oli ta ju samasugune, või peaaegu samasugune. Ta pole osanud kunagi lastega käituda. Aga nüüd oled sa eas, kui sind tuleb juba paremini kohelda; ma mõtlen, et ta juba kohtlebki sind paremini, ja kui sa oled tema ainus kaaslane, siis tähendad sa ju talle väga palju, teisiti see ei saagi olla.”
„Ma ei tähenda kunagi kellelegi midagi.”
„Mis sind takistab?”
„Kõik… minu seisund… minu rumalus ja kohmakus…”
„Mis puutub sinu rumalusse ja kohmakusse, kallis Fanny, siis usu mind: sul pole kummastki jälgegi, välja arvatud nüüd, kui sa niisuguseid rumalusi räägid. Pole mingit põhjust, miks sa ei ole tähtis seal, kus sind tuntakse. Sul on terav mõistus ja