Hirvekütt. James Fenimore Cooper
teil on nimi siiski olemas – te ei heida ju enne üht nime minema, kui pole teist ausalt ära teeninud?”
“Loodan, et mitte, tütarlaps. Oma hüüdnimed olen ma saanud täiesti loomulikul viisil, ja ma arvan, et see, mida ma praegu kannan, ei püsi kaua, kuna delavaarid annavad harva inimesele alalise hüüdnime, enne kui tal avaneb võimalus näidata oma tõelist loomust nõupidamistel või sõjateel. Minu aeg pole veel tulnud. Esiteks, ma ei ole sündinud punanahana ja mul pole õigust osa võtta nende nõupidamistest, ja samal ajal olen ma liiga tähtsusetu, et minu arvamust küsiksid minu oma nahavärviga suursugused inimesed. Pealegi on see esimene sõda, mis on puhkenud minu eluajal, ja seni pole veel ükski vaenlane tunginud niivõrd kaugele kolooniasse, et teda võiks tabada pikemgi käsivars kui seda on minu oma.”
“Öelge mulle oma nimed,” jätkas Hetty talle avameelselt otsa vaadates, “ja võibolla ütlen ma teile, missugune on teie iseloom.”
“Ei eita, et see on võimalik, kuigi igakord see ei õnnestu. Inimesed eksivad, kui otsustavad teiste iseloomu üle ja annavad neile nimesid, mida need sugugi ei ole ära teeninud. Te võite selles veenduda, kui tuletate meelde mingode nimesid, mis nende keeles tähendavad sedasama mis delavaaride nimed – vähemalt nii mulle räägiti, sest ma ise tunnen seda suguharu vähe – kuid kuuldu järgi otsustades ei saa keegi nimetada neid ausaks, õiglaseks rahvaks. Sellepärast ei pea ma nimesid väga oluliseks.”
“Öelge mulle siiski kõik oma nimed,” kordas tütarlaps tõsiselt, kuna tema aru oli liiga lihtsakoeline, et eristada asju nende nimetustest, ja ta omistas nimedele suurt tähtsust. “Ma tahaksin teada, mida teist arvata.”
“Hea küll, ma ei puikle vastu, te saate kõik minu nimed teada. Kõigepealt olen ma ristiinimene ja sünnilt valge nagu teiegi, ja vanemad andsid mulle nime, mis läheb isalt pojale nagu pärandiosa. Minu isa kutsuti Bumppoks ja mind nimetati loomulikult tema järgi, ja ristimisel anti mulle nimeks Nathaniel ehk Natty, nagu enamik inimesi mind kutsub…”
“Jajah, Natty ja Hetty!” katkestas tütarlaps teda kiiresti ja tõstis uuesti naeratades pilgu käsitöölt. “Teie olete Natty, aga mina olen Hetty, kuigi te olete Bumppo ja mina olen Hutter. Bumppo ei ole nii ilus kui Hutter, eks ole?”
“Noh, see on maitse asi. Olen nõus, Bumppo ei kõla just väga suursuguselt, aga ometi on inimesed oma elu selle nimega ära elanud. Mina pole seda nime siiski mitte väga kaua kandnud: delavaarid märkasid peagi, või neile ehk ainult näis nii, et ma ei valeta, ja nad kutsusid mind kõigepealt Tõekeeleks.”
“See on tubli nimi,” katkestas Hetty teda tõsiselt ja veendunult. “Ärge öelge mulle, et nimed ei tähenda midagi!”
“Ma ei ütlegi, sest võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna vale ei õnnestu mul nii hästi nagu mõnedel teistel. Mõne aja pärast nägid nad, et ma olen välejalgne, ja andsid mulle hüüdnimeks Tuvi, sest nagu te teate, on tuvil kiired tiivad ja ta lendab alati otsejoones.”
“Missugune ilus nimi!” hüüatas Hetty. “Tuvid on ilusad linnud!”
“Enamik jumala poolt loodud olendeid on omamoodi kaunid, armas tütarlaps, kuigi inimesed neid sageli rikuvad ja sunnivad neid muutma oma loomust ja välimust. Pärast seda, kui ma mõnda aega olin teeninud sõnumiviijana ja käinud tallamata radu, hakati mind jahile kaasa võtma, sest arvati, et ma leian jahiloomi osavamalt ja kiiremini kui enamik poisse, ja siis anti mulle hüüdnimeks Lontkõrv, kuna mul olevat jahikoera haistmine.”
“See pole enam nii ilus,” vastas Hetty. “Ma loodan, et te ei kandnud seda nime kaua…”
“Ainult seni, kui sain nii rikkaks, et jaksasin püssi osta,” vastas kaasvestleja mõningase uhkusega, mis tungis äkki läbi tema rahulikust ja talitsetud käitumisest. “Siis nähti, et ma võin varustada vigvami jahiloomade lihaga, ja peagi sain ma Hirveküti nime, mida ma kannan siiani, kuigi see on inetu nende meelest, kes peavad rohkem lugu ligimese skalbist kui põdra sarvedest.”
“Noh, Hirvekütt, mina ei ole nende killast,” vastas Hetty lihtsalt. “Judithile meeldivad sõdurid, punased vormikuued ja toredad suletutid, kuid minu meelest on need kõik tühised. Tema ütleb, et ohvitserid on suursugused, lõbusad ja maheda jutuga, aga mulle ajab nende vaatamine lausa judinad selga, sest nende elukutse on ligimese tapmine. Teie tegevus meeldib mulle rohkem ja teie viimane nimi on väga ilus – palju ilusam kui Natty Bumppo.”
“See on loomulik teie mõttelaadi juures, Hetty, ja just nii ma arvasingi. Räägitakse, et teie õde on kena, tavalise sureliku kohta ebatavaliselt ilus, aga ilu tahab alati, et teda imetletaks.”
“Kas teie pole Judithit kunagi näinud?” küsis tüdruk ootamatu tõsidusega. “Kui ei ole, siis minge kohe ja vaadake teda. Isegi Harry Välejalg pole nii ilus, olgugi Judith naine ja Harry mees.”
Hirvekütt vaatas tütarlast hetkeks osavõtlikult. Tütarlapse kahvatu nägu oli pisut punaseks tõmbunud ja silmadki, mis tavaliselt olid nii õrnad ja selged, lõid kõneldes särama ja reetsid erutust.
“Ah, Harry Välejalg!” ümahtas Hirvekütt endamisi, minnes läbi kajuti laeva teise otsa. “Vaat mis tähendab kena välimus ja libe keel. On kerge mõista, kuhupoole kaldub selle vaese olevuse süda, kuidas ka ei oleks lood sinu Judithiga.”
Siinkohal katkestas Välejala lipitsemise, tema kallima edvistamise, Hirveküti mõttemõlgutused ja Hetty tagasihoidlikud tunded Noa laeva omaniku kanuu ilmumine kitsasse avausse põõsaste vahel, mis oli nagu rinnatiseks tema eluasemele. Hutter ehk Ujuv Tom, nagu teda kutsusid jahimehed, kes tema harjumusi teadsid, tundis nähtavasti ära Välejala lootsiku, sest ta ei imestanud põrmugi teda praamilt leides. Vastupidi, ta tervitas Harryt mitte ainult lõbusalt, vaid ilmse rõõmuga, millest kostis vaid kerget pettumust selle üle, et too polnud ilmunud mõni päev varem.
“Ma ootasin sind juba möödunud nädalal,” tervitas ta torisedes. “Ja olin väga pettunud, et sa ei tulnud. Siit käis läbi kuller, kes hoiatas trappereid ja kütte, et koloonia oli jälle Kanadaga tülli läinud. Ja mina tundsin end juba üksildasena siin mägedes, pealegi on kolm skalpi valvata ja ainult üks kätepaar neid kaitsmas.”
“See on arusaadav,” vastas March. “Nii peabki isa tundma. Kui minul oleks kaks niisugust tütart nagu Judith ja Hetty, siis oleksin kahtlemata öelnud sedasama, kuigi üldiselt on see mulle täiesti ükskõik, kas lähim naaber elab viiekümne miili taga või on ta kuuldekaugusel.”
“Siiski pidasid sa targemaks tulla siia ürgmetsa kahekesi, teades, et Kanada metslased luusivad ringi,” ütles Hutter, heites Hirvekütile umbuskliku ja ühtlasi uuriva pilgu.
“Ei, miks nii? Öeldakse, et isegi halb kaaslane aitab teed lühendada. Aga seda noormeest pean ma üsna mõistlikuks teekaaslaseks. Tema nimi on Hirvekütt, vana Tom, ta on kuulus kütt delavaaride hulgas, ristiinimesena sündinud ja ristiinimeseks kasvatatud, nagu sina ja minagi. Noormees pole küll kaugeltki täiuslik, kuid sealkandis, kust ta tuleb, on temast halvemaidki inimesi, ja tõenäoliselt leiab ta ka siitkandist nii mõnegi, kes temast parem pole. Kui meil tuleb kaitsta oma püüniseid ja valdusi, on noormehest see kasu, et ta meid kõiki toidab, kuna ta on meister põtru küttima.”
“Tere tulemast, noormees,” urahtas Tom, sirutades kõva, kondise käe noormehe poole, otsekui oma siiruse pandiks. “Niisugusel ajal on iga valge inimene sõber, ja ma loodan teie toetusele. Mõnikord teevad lapsed isegi kivist südame pehmeks, ja mu kaks tütart teevad mulle rohkem muret kui kõik mu püünised, loomanahad ja õigused sellele maale kokku.”
“See on ju loomulik!” hüüatas Välejalg. “Jah, Hirvekütt, meie sinuga pole seda veel kogenud, kuid sellegipoolest pean ma seda loomulikuks. Kui meil oleksid tütred, siis tunneksime tõenäoliselt samu tundeid, ja ma austan inimest, kes nõnda tunneb. Mis puutub Judithisse, vana, siis ma juba asusingi tema sõduriks, ning Hirvekütt aitab sul Hettyt valvata.”
“Tänan teid väga, master March,” vastas kaunitar kõlava sügava häälega. Tema hääldus ja väljendusviis olid samuti nagu õelgi täiesti veatud ja näitasid, et ta oli saanud parema kasvatuse, kui tema isa eluviisid ja välimus andnuks põhjust