Hirvekütt. James Fenimore Cooper
tõesõnumit! Metslased juba luusivadki kusagil järve kaldal, ja keegi ei oska öelda, kui lähedal nad meile selsamal hetkel on või kui varsti me neist rohkem kuuleme!”
“Kui see tõsi on, master Hutter,” ütles Välejalg, kelle näol toimunud muudatus näitas, kui tõsiseks ta seda teadet pidas, ehkki ta ei näidanud välja argust ega hirmu, “kui see tõsi on, siis on sinu Noa laev äärmiselt halval kohal, sest kuigi maskeering võis viia eksitusse minu ja Hirveküti, siis vaevalt võib ta kahe silma vahele jääda puhtaverelistel indiaanlastel, kes on tõsiselt skalpidejahile asunud!”
“Olen sinuga täiesti nõus, Välejalg, ja soovin kogu südamest, et me asuksime praegu ükskõik kus, mitte aga selles kitsas käänulises jões. Tõsi, praegu ta küll varjab meid, kuid saab kindlasti saatuslikuks, niipea kui meid avastatakse. Metslased on pealegi lähedal ja meil on raske jõest välja pääseda, ilma et meid ei lastaks maha nagu jahiloomi joogikohal.”
“Kuid kas te olete kindel, master Hutter, et punanahad, keda te kardate, on tõepoolest Kanadast siia tulnud?” küsis Hirvekütt tagasihoidlikult, kuid tõsiselt. “Kas te olete neist mõnda näinud? Kas te võite kirjeldada nende maalingut?”
“Ma sattusin nende jälgedele naabruses, kuid ei ole näinud ühtki indiaanlast ennast. Ma sõitsin mööda jõge alla umbes miili või selle ümber – vaatasin oma püüniseid üle – kui märkasin värskeid jälgi, mis põikasid üle rabanuka ja suundusid põhja poole. Keegi mees oli siit vähem kui tunni aja eest läbi läinud; jala suuruse ning sissepoole suunatud varvaste järgi tegingi ma kohe kindlaks, et see oli indiaanlase jalajälg, isegi enne, kui leidsin kantud mokassiini, mille omanik oli kõlbmatuse pärast ära visanud. Ma leidsin koguni koha, kus indiaanlane oli peatunud, et punuda endale uus; see oli kõigest mõni jard sellest paigast eemal, kus ta vana oli ära visanud.”
“See ei paista olevat sõjateed kõndiv punanahk,” ütles Hirvekütt pead raputades. “Kogenud sõjamees oleks igal juhul niisugused asitõendid kas ära põletanud, maha matnud või jõkke uputanud; ja väga võimalik, et te sattusite rahumeelse indiaanlase jäljele. Mu süda läheks palju kergemaks, kui teil oleks tulnud meelde see mokassiin kaasa tuua. Ma ise tulin siia, et ühe noore indiaanipealikuga kokku saada ja ta pidi minema umbkaudu samas suunas, millest te rääkisite. Võibolla olidki need tema jäljed.”
“Harry Välejalg, ma loodan, et sa tunned hästi seda noormeest, kes määrab kohtumisi metslastega niisuguses kohas, kus ta iialgi varem pole käinud?” küsis Hutter tooniga, mis selgesti väljendas küsimuse tõelist mõtet. Temataolised jämedakoelised inimesed kõhklevad harva oma tunnete väljanäitamisega. “Reetmine on indiaanlaste komme, ja valged, kes elavad kaua indiaani suguharude hulgas, võtavad neilt nende kombed ja pruugid ruttu üle.”
“Tõsi, tõsi nagu piibel, vana Tom, kuid see ei kehti Hirveküti kohta, sest tema on aus noormees, kuigi tal pole muid voorusi. Mina vastutan tema aususe eest, vana Tom, kuigi ei saa anda pead tema vapruse eest lahingus.”
“Ma tahaksin teada, mida tal oli asja siia isevärki maanurka?”
“Seda on lihtne seletada, master Hutter,” ütles noormees inimese rahulikkusega, kel on südametunnistus täiesti puhas. “Muuseas, teil on täielik õigus seda küsida. Kahe tütre isal, kes elab järvel nagu teie, on samasugune õigus tunda huvi võõra vastu, kes on asunud tema naabrusse, nagu on koloonial õigus nõuda prantslastelt seletust, mispärast nad on seadnud niipalju uusi rügemente meie piirile. Ei, ma ei eita, et teil on õigus teada, miks võõras inimene on ilmunud teie elukohta või maale niisugusel äreval ajal nagu praegu.”
“Kui te ses osas minuga sama meelt olete, sõber, siis jutustage mulle oma elulugu, raiskamata liigseid sõnu.”
“Seda on lihtne teha, nagu ma juba ütlesin, ja ma jutustan teile kõik ausalt ära. Ma olen noor ja pole seni veel kordagi sõjateed käinud. Kuid niipea kui delavaarideni jõudis teade, et varsti saadetakse lõunasuguharudele vampum ja tomahook, tegid nad mulle ülesandeks minna oma nahavärvi inimeste juurde ja saada kõige kohta täpsemaid andmeid. Seda ma tegingi ja pärast seda, kui olin tagasi jõudnud ning pealikele oma jutu ära rääkinud, kohtasin ma Schoharie’s kuninga ohvitseri, kes viis raha kaugemal lääne pool elavatele sõbralikele suguharudele. Tšingatšguk – noor pealik, kes pole veel ühtki vaenlast maha löönud – ja mina otsustasime, et nüüd avaneb hea juhus minna koos esmakordselt sõjateele. Ja üks vana delavaar andis meile nõu määrata kohtumine ühe kalju juures selle järve ääres.
Ma ei salga, et Tšingatšgukil on veel teinegi eesmärk, aga sel pole siinolijatega mingit pistmist ja see on tema saladus, mitte minu, sellepärast ma rohkem ei räägi…”
“Siis on tegemist mõne noore naisterahvaga,” ütles Judith ruttu vahele ja puhkes samas naerma oma ülemeelikusest, isegi punastades teadmisest, et selline mõte just temale pähe tuli. “Kui see pole seotud ei sõja ega jahiga, siis peab olema asjasse segatud armastus.”
“Einoh, kes on noor, ilus ja kuuleb sageli armastusest, on kohe valmis oletama, et kõige aluseks on tunded, kuid mina ei hinga selle kohta midagi. Tšingatšguk peab kohtuma minuga homme õhtul kalju juures tund aega enne päikeseloojangut ja pärast seda läheme koos oma teed edasi, kedagi puutumata, välja arvatud kuninga vaenlased, kes on seaduse järgi ka meie vaenlased. Tundes ammusest ajast Välejalga, kes pani kunagi püüniseid ka meie jahimaadele, ja sattudes temaga kokku Schoharie’l, kui ta oli just siiapoole teel, leppisime kokku, et matkame koos. Mitte niivõrd hirmust mingode ees, kuivõrd selleks, et saada hea kaaslane ja, nagu ta ütleb, et koos pikka teekonda lühendada.”
“Ja te arvate, et jälg, mida ma nägin, võib olla teie sõbra oma?” küsis Hutter.
“Minu meelest küll. Võibolla ma eksin, aga võibolla ka mitte. Kui ma näeksin mokassiini, ütleksin ma teile kohe, kas see on punutud delavaaride moodi või ei.”
“Siin see ongi,” ütles kiire taibuga Judith, kes oli juba jõudnud käia lootsikust seda otsimas.
“Öelge, kellest see meile räägib – sõbrast või vaenlasest? Ma pean teid ausaks inimeseks ja usun kõike, mis te ütlete, hoolimata sellest, mida minu isa arvab.”
“Sina, Judith, leiad ikka sõpru seal, kus mina arvan olevat vaenlasi,” torises Tom. “Noh kõnelge, noor inimene, ja öelge meile, mis te sellest mokassiinist arvate.”
“See ei ole delavaaride tehtud,” vastas Hirvekütt kantud ja kõlbmatuks muutunud jalavarju tähelepanelikult silmitsedes. “Ma olen sõjateel veel liialt kogenematu, et öelda midagi kindlat, kuid mulle näib, et see mokassiin on punutud põhjas ja pärineb teiselt poolt Suurt järvistut26.”
“Kui nii, siis ei tohi me siia jääda minutikski kauem kui vajalik,” ütles Hutter lehiskatuse alt välja vaadates, nagu oleks ta juba lootnud näha vaenlast kitsa ja käänulise jõe vastaskaldal. “Öö tulekuni on jäänud umbes tund aega ja pimeduses on võimatu käratult liikuda. Kas te kuulsite paugu kaja mägedes poole tunni eest?”
“Jah, vana,” vastas Välejalg, kes sai alles nüüd aru, missuguse ettevaatamatu sammu ta oli astunud. “Kuulsin pauku ennastki, sest mina see olingi, kes püssikuke valla päästis.”
“Mina kartsin, et tulistavad Prantsuse indiaanlased. See võis siiski nad valvsaks teha ja meie jälile juhatada. Halvasti tegid, et sõja ajal ilmaasjata kõmmutasid.”
“Seda ma hakkan isegi taipama, onu Tom. Ja siiski, kui inimene tuhandete ruutkilomeetrite suuruses tihnikus ei julge lasta hirmu pärast, et vaenlane võiks seda kuulda, mis kasu on siis püssi kaasaskandmisest?”
Hutter pidas mõlema külalisega tükk aega nõu, mille järel kõik said lõpuks tekkinud olukorrast aru. Vanamees tegi neile selgeks, kui raske oleks praami pimedas käratult välja viia niisugusest kitsast ja kiirest jõest – see kostuks kindlasti indiaanlaste kõrvu. Kes tahes need naabruses ringiluusijad ka oleksid, igal juhul hoiduksid nad järve või jõe lähedusse. Kuid paljudes kohtades olid jõe kaldad soised, lisaks oli rannajoon nii kääruline ja nii põõsaid täis kasvanud, et oli täiesti võimalik sõita ka päevavalgel, kartmata vaenlase
Suur järvistu – Ontario, Erie, Ülemjärve, Michigani ja Huroni järve rannikuala Põhja-Ameerikas. Maailma suurim järverühm.