Hirvekütt. James Fenimore Cooper
märkas pisut üllatunult, et Judith pani parimad palad Hirveküti ette, otsekui soovides sellega näidata, et peab teda aukülaliseks. Välejalg ei tundnud sellest erilist meelehärmi, sest ta oli juba ammu harjunud kaunitari tuulepäise edvistamisega, ja ta hakkas silmapilkselt isuga sööma, hea isuga, mida ei rikkunud põrmugi mingisugused kõlbluskahtlused. Vaatamata mehisele söögiajale, mis nad olid hommikul metsas jaganud, ei andnud Hirvekütt kaaslasele põrmugi alla ja andis roogadele, mis roogade kohus.
Tunni aja pärast oli ümbruskond tugevasti muutunud. Järv oli endiselt vaikne ja peegelsile, kuid suveõhtu pehme poolvalgus oli maad andnud ööpimedusele ja kõik, mida piiras tume metsaraam, lebas sügavas öörahus. Metsast ei kostnud laulu, hõikeid ega isegi sosinat; puud vaatasid pühalikus vaikuses küngastelt alla kaunile järvele, mida nad ümbritsesid. Kuuldus ainult korrapäraseid aerusolkse, mille abil Välejalg ja Hirvekütt praami kiirustamata lossi suunas sõudsid. Hutter oli läinud ahtrisse tüürima, kuid nähes, et noormehed sõudsid ühtlaselt ja püsisid tema abitagi õigel kursil, laskis aeru käest, istus ahtrisse ja süütas piibu. Ta sai seal istuda ainult mõne minuti, kui Hetty tuli vargsi kajutist või “majast”, nagu nad tavaliselt Noa laeva seda osa kutsusid, ja istus tema jalge juurde väiksele pingile, mille ta oli kaasa toonud. Tomi nõrgamõistuslik laps käitus sageli niiviisi ja vanamees ei pannud seda eriti imeks; ta pani käe lahkelt ja armastavalt tütarlapse pea peale, kes võttis selle soosinguavalduse vastu vaikselt ja alandlikult.
Pärast mõneminutist pausi hakkas Hetty äkki laulma. Tema hääl oli tasane ja värisev, kuid tõsine ja pidulik. Sõnad ja viis olid lihtsad ja loomulikud. Sõnad olid vaimulikust laulust, mille ema oli talle õpetanud, ja viis nii lihtne, et meeldib igaühele, sest see on südamest sündinud ja läheb südamesse. Seda lihtsat viisi kuulates tundis Hutter alati, kuidas ta süda leebub; tütar teadis seda väga hästi ja kasutas seda sageli mingi vaistu tõttu, mis tihti juhib nõrgamõistuslikke, eriti kui nad tahavad midagi head teha.
Niipea kui kostis Hetty tasane meeldiv hääl, vaikis aerude solin ja vaimulik laul helises üksildaselt värelevas vaikuses. Nagu oleks ta sõnadest julgust kogunud, muutus Hetty hääl üha tugevamaks, ja kuigi miski tema laulu ei seganud, kasvas selle tugevus ning nukker õrnus, kuni kogu õhk täitus selle süütu hinge lihtsast kiidulaulust. Eespool asuvad noormehed ei jäänud selle liigutava viisi vastu tundetuks: nad vajutasid aerud uuesti vette alles siis, kui laulu viimased mahedad helid olid hääbunud imekaunitel kallastel, mis sel nõiduslikul tunnil kandsid tasasemagi hääle rohkem kui miili kaugusele. Hutter ise oli tugevasti liigutatud, sest kui toores ta ka oli oma varasemate harjumuste tõttu ja kui julmaks ta oli muutunud kauasest metsaelust, oli ta loomus segu heast ja kurjast, mis nii sageli moodustab inimese kõlbelise palge.
“Sa oled täna õhtul kurb, laps,” ütles isa. Kui Hutter kõneles noorema tütrega, siis näitasid ta keel ja kombed, et ta oli nooruses haridust saanud. “Me pääsesime äsja vaenlase käest ja peaksime pigem rõõmustama.”
“Sa ei tee seda ometi iial, isa!” ütles Hetty vaikse etteheitva tooniga ja võttis tema pahkliku kõva käe oma pihku. “Sa rääkisid kaua Harry Marchiga, kuid teil kummalgi ei jätku südant seda teha.”
“Sina ei saa niisugustest asjadest aru, rumal laps… Sa olid sõnakuulmatu, et kuulasid meie juttu pealt, ja sa ei saanud sellest midagi aru.”
“Mispärast te Harryga tahate inimesi tappa – eriti naisi ja lapsi?”
“Tasem, tüdruk, tasem! Praegu on sõda ja me peame kohtlema oma vaenlasi niisamuti, nagu nad kohtlevad meid.”
“See on vale, isa! Ma kuulsin, mida rääkis Hirvekütt. Te peate oma vaenlasi kohtlema nii, nagu te tahaksite, et nad kohtleksid teid. Mitte ükski inimene ei taha, et vaenlased ta ära tapaksid.”
“Sõja ajal me tapame oma vaenlasi, tüdruk, muidu tapavad nemad meid. Keegi peab ju alustama, ja see, kes alustab esimesena, saab tõenäoliselt võidu. Sina ei taipa neist asjadest midagi, vaene Hetty, ja seepärast ole parem vait.”
“Judith ütleb, et see on halb, isa, ja Judith on minust targem.”
“Jude teeb targasti, et ei räägi minule niisugustest asjadest; ta on tõesti sinust targem ja teab, et ma ei salli seda. Mida sa siis paremaks pead, Hetty: kaotada oma skalp, mis prantslastele müüakse, või tappa oma vaenlasi ja takistada neid sellega meile kahju tegemast?”
“Ma ei taha ei seda ega teist, isa! Ära tapa neid ning nad ei puutu meisse. Kauple karusnahkadega ja katsu rohkem teenida, kuid ära kauple inimverega.”
“Hea küll, hea küll, lapsuke! Räägime parem niisugustest asjadest, millest sina ka aru saad. Kas sul on hea meel, et näed jälle meie vana sõpra Marchi? Sa armastad Välejalga ja pead teadma, et ühel ilusal päeval võib temast saada sinu vend, aga võibolla ka midagi veel lähedasemat kui vend.”
“See pole võimalik, isa,” ütles tütarlaps pärast pikemat vaikimist. “Välejalal olid juba isa ja ema. Inimesel ei ole neid kunagi kaks.”
“Nii näib sinu nõdrale arule, Hetty. Kui Jude abiellub, siis tema mehe isa saab tema isaks ja mehe õde tema õeks. Kui ta abiellub Välejalaga, saab viimasest sinu vend.”
“Judith ei abiellu iialgi Välejalaga,” vastas tütarlaps alandlikult, kuid otsustavalt. “Judith ei armasta Välejalga.”
“Seda ei või sina teada, Hetty. Harry March on kõige ilusam, kõige tugevam ja kõige julgem noormees kõikide nende hulgast, kes on kunagi järvel viibinud. Ja kuna Jude on silmapaistvalt ilus, siis ma ei mõista, mispärast nad ei võiks abielluda? Ta juba samahästi kui andis lubaduse hakata minu kaasosanikuks, kui ma annan oma nõusoleku.”
Hetty hakkas keha edasi-tagasi kõigutama ja muul viisil oma hingelist erutust avaldama, kuid ei vastanud rohkem kui minuti jooksul. Isa, kes oli tema iseärasustega harjunud ja kes ei mõistnud tema mure tõelist põhjust, jätkas rahulikult suitsetamist, mis näis kuuluvat tema eriliste naudingute hulka.
“Välejalg on väga, väga ilus, isa!” ütles Hetty väljendusrikkalt ja puhtsüdamlikult, mida ta iialgi poleks teinud, kui ta oleks teadnud, mida teised võivad sellest järeldada.
“Ütlesin sulle, lapsuke,” pomises vana Hutter piipu suust võtmata, “et ta on siitkandi kõige nägusam noormees ja Jude on kõige ilusam noor naine, keda ma olen näinud sellest ajast peale, kui tema vaene ema oli oma õitseeas.”
“Kas on väga halb olla inetu, isa?” küsis Hetty.
“Inimene võib olla süüdi hullemateski asjades, kuid sina pole sugugi inetu, kuigi mitte just nii nägus kui Jude.”
“Kas Judith on sellepärast õnnelikum, et ta nii ilus on?”
“Võibolla jah, lapsuke, aga võibolla ka mitte. Kuid räägime nüüd millestki muust, kuna sa sellest suurt midagi ei taipa, vaene Hetty. Kuidas sulle meeldib meie uus tuttav, Hirvekütt?”
“Ta pole ilus, isa. Välejalg on Hirvekütist palju ilusam.”
“See on tõsi. Kuid räägitakse, et ta on kuulus kütt. Tema kuulsus jõudis minuni enne, kui ma teda nägingi, ja loodan, et ta on ka niisama vahva sõjamees nagu ta on osav hirvi laskma. Siiski pole kõik mehed ühesugused, lapsuke, ja ma tean oma kogemuste järgi, et võtab aega, kuni inimese süda karastub metsapadrikus elamiseks.”
“Aga kas minu süda on karastatud, isa, ja kas Välejalal on ka?”
“Sa esitad vahel kentsakaid küsimusi, Hetty! Sul on hea süda, laps, ja see on loodud rohkem elamiseks asundustes kui metsas, seevastu sinu mõistus sobib rohkem metsa kui asunduse jaoks.”
“Mispärast on Judith targem kui mina, isa?
“Aidaku sind taevas, lapsuke – niisugusele küsimusele ei oska mina vastata. Jumal ise jagab meile nii mõistust kui ka välimust. Ta annab neid nõnda, kuidas tarvilikuks peab. Aga kas sa oleksid tahtnud targem olla?”
“Oh ei! Isegi minu napp mõistus teeb mulle muret. Mida rohkem ma mõtlen, seda õnnetumana ma ennast tunnen. Mõtlemisest pole