Hirvekütt. James Fenimore Cooper
ja nad jõudsid kohale ilma ühegi ebameeldiva vahejuhtumita.
“Siin ta on,” sosistas Hutter ja pani jala mahalangenud pärna tüvele. “Kõigepealt ulata mulle aerud ja tõmba siis paat ettevaatlikult välja, sest need lurjused võisid jätta selle meile söödaks.”
“Hoia, vana, mu püss laskevalmis, laad minu poole,” vastas March. “Kui nad tungivad kallale parajasti siis, kui ma paati kannan, tahaksin ma vähemalt ühe laengu nende pihta lasta. Katsu, kas püssirohupann on täis.”
“Kõik on korras,” sosistas Hutter. “Kui oled paadi selga upitanud, siis liigu pikkamisi, ja las ma näitan sulle teed.”
Välejalg tõmbas kanuu ülima ettevaatusega tüvest välja, tõstis selle õlale ja mehed hakkasid kaldale tagasi minema, liikudes samm-sammult ja hoidudes järsul nõlvakul libisemast. Minna polnud palju, kuid laskumine oli äärmiselt raske. Enne selle lühikese teekonna lõppu tuli Hirvekütilgi kaldale tulla ja aidata neil kanuud läbi tiheda padriku tassida. Tema abist oli kasu ja varsti kiikus kerge paat esimese kanuu kõrval. See sündis alles pärast seda, kui kõik kolm kaaslast olid kaldaäärseid künkaid ja metsi ärevalt uurinud, oodates, et vaenlane tungib metsast välja või tormab mäest alla. Kuid endiselt valitses kõikjal vaikus ja nad sõitsid edasi sama ettevaatlikult, nagu nad olid maabunud.
Hutter hoidis nüüd kurssi otse järve keskkohale. Kaldast parasjagu eemal päästis vanamees äsja kättesaadud kanuu lahti, teades, et nüüd triivib see kerge lõunatuule käes aeglaselt piki järve ja tagasiteel pole raske seda üles otsida. Vabanenud niiviisi koormast, võttis vanamees suuna üle järve ja tüüris paadi otse selle neeme suunas, kus Välejalg oli päeval nii saamatult põtra tulistanud. Kuna neemest polnud jõesuudmeni miiligi maad, siis tuli neil järelikult maabuda samahästi kui vaenlase territooriumil ja tegutseda äärmiselt ettevaatlikult. Nad jõudsid neemetipule ja maabusid õnnelikult meile juba tuttaval kruusasel rannal. Erinevalt eelmisest kohast, kust nad äsja olid tulnud, polnud siin tarvis mööda järsku kallakut üles tõusta, kuna mäed paistsid hämaruses umbes veerand miili kaugusel lääne pool, jättes jalami ja ranniku vahele tasandikuriba. Pikk, kõrgete puudega kaetud liivane neem oli peaaegu tasane ja mõnest kohast ainult paar jardi lai. Nagu esimeselgi korral, läksid Hutter ja Välejalg kaldale, jättes kaaslase paati valvama.
Seekord asus puutüvi, millesse lootsik oli peidetud ja mida nad otsima olid tulnud, neeme keskel. Teades, et vesi on kohe temast vasakul, astus vanamees julgelt, kuid siiski ettevaatlikult piki neeme kallast. Ta oli maabunud neeme tipus, et saada selget pilti lahest ja kindlaks teha, kas kaldal on kedagi; muidu oleks ta randunud otse õõnsa puu kohal. Puu leidmine oli lihtne. Kanuu tiriti sellest välja nagu varemgi ja selle asemel, et tassida seda sinna, kus ootas Hirvekütt, lasksid mehed paadi lähimas sobivas kohas vette. Niipea kui kanuu oli vees, istus Välejalg sisse ja sõudis ümber neeme, kuna Hutter läks tagasi kaldale. Mehed tundsid end hoopis kindlamini, kui kõik paadid olid järvel nende valduses. Nad ei tundnud enam endist palavikulist soovi kiiremini kaldalt lahkuda ega pidanud enam vajalikuks olla äärmiselt ettevaatlikud. Lisaks asusid nad pika kitsa maariba tipul, mistõttu vaenlane võis neile ligineda ainult ühest suunast, eestpoolt, ja nad oleksid teda praeguse valvsuse juures kindlasti õigel ajal märganud. Kõik see suurendas kindlustunnet, ja mehed tulid kolmekesi kruusasel madalal neemenukil maale ning hakkasid nõu pidama.
“Noh, näib, et me jõudsime neist lurjustest ette,” ütles Välejalg itsitades, “ja kui nad tahavad nüüd meie lossi külastada, siis kahlaku vees. Vana Tom, sinu mõte järvel varju otsida polnud tõesti halb. Paljud arvavad, et maa on veest kindlam, kuid lõpuks tõendab mõistus meile, et see pole sugugi nii. Piibrid, rotid ja teised arukad loomad päästavad end vees, kui asi kibedaks läheb. Meil on nüüd kindel positsioon ja võime välja kutsuda kogu Kanada.”
“Aerutame piki lõunakallast,” ütles Hutter, “ja vaatame, kas kuskil pole märki laagrist. Kuid kõigepealt lubage mul heita pilk lahe sügavusse, sest keegi meist pole olnud nii kaugel ega tea, mis selles kandis sünnib.”
Hutter vaikis ja paat hakkas liikuma tema nimetatud suunas. Kuid vaevalt olid Hirvekütt ja Välejalg silmanud lahe lõppu, kui mõlemad heitsid aerud korraga käest, sest nähtavasti oli mingi ese köitnud nende tähelepanu ühel ja samal hetkel. See oli ainult kustuv tuletukk, mis heitis võbelevat nõrka valgust, kuid sel ajal ja selles kohas näis see niisama tähelepanuväärsena kui “heategu sessinatses kurjas maailmas”. Polnud mingit kahtlust, et lõke põleb indiaanlaste laagris. Tuli oli läidetud niiviisi, et seda võis näha ainult ühest küljest, sedagi ainult väga lähedalt, ja see näitas, et asukoha varjamisega oli oldud ettevaatlikum kui harilikult. Hutter teadis, et läheduses oli joogiveeallikas, samuti oli siin järve kõige kalarikkam koht, sellepärast arvas ta, et laagris peab olema naisi ja lapsi.
“See pole sõjalaager,” urahtas ta Välejalale. “Selle lõkke ümber magab nii palju skalpe, et nende pealt võib teenida ränka raha. Saada noormees kanuude juurde, sest temast ei ole niisuguse ettevõtmise juures mingit kasu, ja asume silmapilk mehiselt asja juurde.”
“Sinu jutt on arukas, vana Tom, ja mulle üpris meelepärane. Hirvekütt, sa istu õige lootsikusse, sõua järve keskkohta koos teise kanuuga ja lase see seal pärivoolu lahti samamoodi, nagu me tegime esimesega. Siis sõua lahesuudmele nii lähedale, kui pääsed, ainult ära mine ümber neemenuki ja hoidu pilliroost kaugemale. Sa kuuled meid, kui meil sind tarvis on – kui sind kähku vaja läheb, siis ma hõikan nagu kaur. Jah, olgu kauri hüüd leppesignaaliks. Kui kuuled püssipauke ja tunned tahtmist sõdida, mis siis ikka, võid kaasa lüüa ja siis näeme, kas sul on metslaste peale niisama täpne käsi, nagu hirvedele jahti pidades.”
“Kui sa minu nõuannet kuulda tahad, siis ära parem võta seda asja ette, Välejalg.”
“Nojah, eks ta ole, mis siis parata, pojuke, kuid keegi ei taha sinu soovitust kuulda võtta – ja asi tahe! Niisiis sõida järve keskele ja selleks ajaks, kui tagasi jõuad, on laagris juba möll lahti.”
Noormees haaras vastumeelselt ja raske südamega aeru kätte. Liiga hästi tundis ta piiriasukate kombeid ega proovinudki neile vastu vaielda. Muide, praeguses olukorras oleks see olnud samahästi kasutu kui ka ohtlik. Seepärast sõudis ta vaikselt ja endise ettevaatlikkusega tagasi peegelsileda vetevälja keskele ja laskis seal lahti äsja kättesaadud paadi, mis kerge lõunatuulega lossi poole triivima hakkas. Nagu varem, nii ka nüüd tuli seda teha kindlas veendumuses, et tuul ei kanna kergeid paate enne valge tulekut rohkem kui paari miili kaugusele ja nende leidmine pole raske. Et mõni hulkuv metslane ei saaks lootsikuid kasutada, kui ta ka nende juurde ujuks, mis oli küll võimalik, kuid väheusutav, siis korjati kõik aerud ettenägelikult ära.
Jätnud tühja kanuu voolu hoolde, pööras Hirvekütt oma kanuu otsekohe neeme suunas, mille Välejalg oli talle kätte näidanud. Väike paat liikus nii kergesti ning nii kindel oli ta peremehe aerulöök, et ei möödunud kümmet minutitki, kui ta uuesti lähenes maale, olles selle lühikese aja jooksul läbi sõitnud vähemalt pool miili. Niipea kui Hirveküti silmad seletasid pimeduses kõikuvat pilliroogu, mille puhmad laiusid kaldast sajakonna jala kaugusele, peatas ta kanuu, haarates kinni ühe pilliroo nõtkest, kuid tugevast varrest. Ta jäigi siia, oodates riskantse ürituse tulemusi mõistetava erutusega.
Neile, kes pole seda ise kunagi oma silmaga näinud, oleks raske kirjeldada üksildase vaikuse ülevust, mis valitses praegu Vilkuval Peeglil. Seda ülevust võimendas ööpimedus, mis heitis oma varjudes fantastilisi kujutusi järveümbruse metsadele ja küngastele. Raske olnuks leida sobivamat paika tugevate loodusmuljete saamiseks kui see, kus Hirvekütt praegu oli. Kogu järv oli inimmeelte vallas, kuna juba ainsa pilguga avanes nii mõjuv pilt, et sellest jätkus kõige sügavamate muljete tekkimiseks. Nagu juba öeldud, oli see esimene järv, mida Hirvekütt oli oma elus näinud. Seni olid tema kogemused piirdunud ainult jõgede ja ojakestega, ja iial varem polnud tema pilgule avanenud nii ääretut metsaavarust, mida ta nii armastas. Olles siiski harjunud metsaga, võis ta lehiskatet vaadeldes kujutleda kõiki selle varjul olevaid saladusi. Peale selle võttis ta esmakordselt osa tegevusest, kus olid mängus inimelud. Ta oli sageli kuulnud jutustusi piiriäärsetest sõdadest, kuid polnud veel sattunud ühegi vaenlasega silm silma vastu.
Seepärast mõistab lugeja