Hirvekütt. James Fenimore Cooper
ema oli hea ja ühtlasi ilus,” vastas tüdruk, ja pisarad voolasid tal silmist, mis juhtus alati, kui talle meenus kadunud ema.
Vana Hutter ei erutunud oma naise meenutamisel, kuid süngestus siiski ja vajus mõtisklusse. Ta suitsetas edasi ega soovinud nähtavasti vastata, enne kui tema lihtsameelne tütar oli korranud oma sõnu, oletades, et isa pole temaga ühel arvamusel. Siis koputas ta piibust tuha välja, asetas käe kohmaka lahkusega tütre pea peale ja lausus vastuseks:
“Sinu ema oli selle maailma jaoks liiga hea, kuigi teised võibolla nii ei mõtle. Ilus välimus ei toonud talle sõpru ja sul pole mõtet kahetseda, et sa pole talle nii sarnane nagu sinu õde. Mõtle vähem ilust ja rohkem oma kohustustest, siis võid sa siin järvel olla sama õnnelik, nagu võiksid olla kuningalossis.”
“Ma tean seda, isa, kuid Välejalg ütleb, et noore naisterahva juures on ilu peaasi.”
Hutteri suust kostis rahulolematu hüüatus ja ta läks läbi kajuti laeva vööri. Hetty lihtsameelne ülestunnistus tegi talle muret küsimuses, millele ta kunagi varem polnud tulnud ja ta otsustas külalise käest viivitamata selgitust nõuda. Otsekohesus ja otsustavus olid selle toore mehe parimad omadused. Hariduse poolt külvatud seemned näisid temas alaliselt võitlevat neid lämmatavate umbrohtudega. Elu, täis karmi võitlust olemasolu ja julgeoleku eest, oli karastanud ta tundeid ja iseloomu. Jõudnud laeva ninasse, vahetas ta Hirveküti aerudelt ja saatis ahtrisse tüürima. Vanamees ja Välejalg jäid jällegi silm silma vastu, kui noor jahimees läks laeva teise otsa.
Hetty oli kadunud, kui Hirvekütt ilmus oma uuele postile. Mõnda aega juhtis ta laeva aeglast liikumist üksinda. Ent varsti tuli Judith kajutist, otsekui oleks ta tahtnud lahutada võõra meelt, kes oli osutanud teene nende perekonnale. Tähevalgus oli nii hele, et võimaldas lähemal olevaid asju selgesti eraldada ning neiu säravad silmad väljendasid noormehe silmadega kohtudes säherdust õrnust, et viimane lihtsalt pidi seda märkama. Judithi kohevad juuksed raamisid tema hingestatud õrna nägu, mis näis sel tunnil veel ilusam, samuti nagu roos on kõige kaunim, kui ta puhkab keset omaenda lehtede varje ja kontraste. Metsas räägitakse lihtsalt, ja Judith oli otsekohene – ta ammutas julgust üldisest imetlusest – kui mitte upsakas, mis kindlasti ei andnud tema võludele seda tagasihoidlikkust, mida luuletajad nii meelsasti kiidavad.
“Ma mõtlesin, et suren naerust, Hirvekütt,” alustas kaunitar kohe edvistades, “kui nägin, kuidas see indiaanlane jõkke vajus! See oli iseenesest väga kena välimusega metslane,” lisas neiu, pidades ilu nagu mingiks teeneks. “Kahju, et me ei saanud peatuda ja veenduda, kas tema värv vett kannatab.”
“Aga mina kartsin, et nad lasevad teid maha, Judith,” ütles Hirvekütt. “Naisterahvale on väga ohtlik joosta varjust välja terve tosina mingode silme alla.”
“Kas te sellepärast siis tulitegi ise kajutist välja ega hoolinud nende püssidest?” küsis neiu ja ilmutas selle juures rohkem huvi, kui ta oleks tahtnud, kuigi küll tehtud hoolimatusega, mis oli kaasasündinud kavaluse ja kauase vilumuse tulemus.
“Mees ei või näha naisterahvast hädaohus ja jätta talle appi tulemata. Iga mingogi teab seda.”
See oli öeldud täiesti lihtsalt, kuid tundeküllaselt, ning Judith tasus selle eest nii armsa naeratusega, et isegi Hirvekütt, kes oli Välejala juttude põhjal loonud endale sellest neiust ebasoodsa eelarvamuse, tundis tema hurma, kuigi pool võlust läks nõrgas valguses kaotsi. Kohe tekkis nende vahel vastastikune usaldus ning vestlus jätkus, kusjuures kütt ei märganud sugugi metsade kaunitari edvistamist, millega see keskustelu kindlasti oli alanud.
“Ma näen selgesti, et teie sõnad ei lähe tegudest lahku, Hirvekütt,” jätkas kaunitar noore jahimehe jalgade juures istet võttes. “Loodan, et me saame headeks sõpradeks. Harry Välejalal on libe keel, ja kuigi ta on hiiglane, räägib ta palju rohkem kui teeb.”
“March on teie sõber, Judith, aga sõpradest ei tohi seljataga halba rääkida.”
“Me kõik teame, mida Välejala sõprus maksab! Kiitke aga kõiki tema tujusid takka ja temast saab armastatuim noormees terves koloonias; kuid katsuge talle varbale astuda, nagu öeldakse, siis ei suuda ta end enam vaos hoida. Ma ei armasta just nii väga Välejalga, Hirvekütt, ja õigupoolest arvan, et ta ei räägi minust mitte paremini kui mina temast.”
Viimased sõnad lausus ta varjatud kibedusega. Kui kaasvestleja oleks paremini elu ja inimesi tundnud, oleks ta võinud märgata kõrvalepööratud näo, väikese jala närvilise põtkimise ja muude tunnuste järgi, et Marchi arvamus polnud Judithile kaugeltki nii ükskõik, nagu ta teeskles. Kas selle taga peitus ka muud peale tavalise naiseliku eneseuhkuse, mis tunneb end olevat teravasti puudutatud isegi siis, kui selleks pole mingit põhjust; või tuli see sügaval juurduvast õige ja väära äratundmisest, mille jumal ise on istutanud meie südamesse, et me oskaksime vahet teha hea ja kurja vahel, see saab lugejale jutu edenedes selgemaks. Hirvekütt tundis hämmeldust. Ta mäletas väga hästi Marchi umbusklikke tigedaid süüdistussõnu. Ta ei tahtnud sõbrale halba teha ja tema vastu pahameelt tekitada, samal ajal aga ei osanud ta üldse valetada. Sellepärast oli Hirvekütil raske vastata, ilma et ta oleks öelnud rohkem või vähem, kui tahtis öelda.
“March ütleb kõigi kohta otsekoheselt välja, mis südamel pakitseb, olgu see sõber või vaenlane,” vastas jahimees aeglaselt ja ettevaatlikult. “Tema on niisugune, kes räägib alati seda, mis parajasti keelele tuleb. Sageli erineb see sellest, mis ta oleks öelnud, kui ta oleks veidi järele mõelnud. Kuid delavaarid, Judith, kaaluvad alati oma sõnu. Alatised ohud on teinud nad ettevaatlikuks, ja väle keel pole nende nõupidamislõkete ääres au sees.
“Julgen öelda, et Marchi keel on küllalt väle, kui jutt on Judith Hutterist ja tema õest,” ütles neiu, tõustes püsti, hooletu põlguseilme näol. “Noorte tütarlaste hea nimi on lemmikkõneaineks mõnelegi, kes ei julgeks sugugi nii vabalt suud pruukida, kui tütarlastel oleks vend. Master March võib küll tunda lõbu meie laimamisest, kuid varem või hiljem ta kahetseb seda.”
“Noh, Judith, teie võtate seda liiga tõsiselt. Alates kasvõi sellest, et Välejalg ei ole kunagi lausunud ühtki sõna, mis heitnuks halba varju Hetty heale nimele.”
“Mõistan, mõistan,” katkestas Judith ärritatult. “Mina olen see, kelle ta leiab olevat sobiva oma mürgise keelega solvata. Tõepoolest, Hetty… Vaene Hetty!” jätkas ta ja hääl jäi üha vaiksemaks, tuhmimaks, kuni järgmised laused tundusid teda lämmatavat. “Tema seisab Välejala salakavalast keelepeksust kõrgemal. Vaene Hetti! Hirvekütt, maakamar pole veel kandnud puhtamat olendit kui on Hetty Hutter.”
“Ma usun seda, jah, seda ma usun, Judith, ja loodan väga, et sedasama võib öelda ka tema kauni õe kohta.”
Hirveküti häälest kostis siirust, mis liigutas neiu tundeid; samuti ei avaldanud vähimatki mõju vihje tema ilule, kuna ta teadis liiga hästi, milline jõud on võlul. Sellest hoolimata ei vaikinud südametunnistuse tasane hääl ja dikteeris talle vastuse, mille ta lausus pärast väikest kõhklust:
“Küllap vist Välejalg lubas endale mõningaid inetuid märkusi garnisoni inimeste arvel. Ta teab, et nad on aadlikud, ja ta ei suuda andestada ühelegi inimesele, kelletaoliseks ta ise ei või kunagi saada.”
“March ei saaks muidugi kuninga ohvitseriks, Judith, kuid mispärast ei võiks koprakütt olla niisama lugupeetav inimene nagu kuberner? Kui te juba kord ise sellest rääkima hakkasite, siis ma ei eita, ta kaebas tõesti, et teietaoline lihtne tütarlaps armastab üleliia punaseid mundreid ja siidsärpe. Kuid see oli armukadedus, mis temas kõneles, ja ma mõtlen, et ta kurvastas pigem oma mõtete pärast, samuti nagu ema võib kurvastada oma lapse pärast.”
Hirvekütt võibolla ei mõistnudki täiel määral oma tõsiste sõnade tähendust. Kindlasti ei märganud ta puna, mis kattis Judithi kena nägu, ega mõistnud kurbust, mis asendas selle surnukahvatusega. Paar minutit möödus sügavas vaikuses – ainult veeloksumine segas vaikust – siis tõusis Judith püsti ja haaras jahimehe käe peaaegu kramplikult oma pihku.
“Hirvekütt,” ütles ta kiirelt, “mul on hea meel, et jää meie vahel on murdunud. Räägitakse, et ootamatu sõprus