Holmesi müsteeriumid. Mark Twain
siis, kui olime läbinud Nottinghami, jäin tõesti magama, ning kui mõned rongi ägedamad tõuked mind jälle üles äratasid, oli suur valge väljas ja Holmes istus Bradshaw’d ja laevade sõidugraafikut lugedes. Kui ma liigutasin, vaatas ta minu poole.
“Minu arust oli see Dore’i ja Totley tunnel, millest me just läbi tulime, ja me jõuame Sheffieldi paari minuti pärast. Nagu näed, pole ma üldse aega kulutanud, vaid uurinud oma Bradshaw’d, mis, muide, Watson, on kõige kasulikum raamat, ainsagi erandita, kõigile mu elukutse esindajatele.”
“Kuidas võiks sellest praegu sulle abi olla?” küsisin pisut üllatunult.
“Noh, võib ja võib ka mitte,” ütles Holmes mõtlikult. “Kuid igal juhul on hea teada kõiki üksikasju, mis võiks meile kasuks tulla. On üsna tõenäoline, et see Jabez Booth soovib maalt lahkuda, ja kui see arvamus on õige, siis ajastaks ta oma väikese vägitüki selles kasulikus köites sisalduva teabe järgi. Sheffield Telegraphist, mille ma ostsin Leicesteris, sain ma, muide, sinu magamise ajal teada, et Mr. Booth kasseeris oma viimase võltsitud tšeki Põhja-Briti pangas Saville Streetil täpselt kell kaks viisteist pärast lõunat sel kolmapäeval. Ta tegi pankadele ringi peale voorimehetroskaga ning tal võis võtta vaid kolm minutit, et jõua sellest pangast G. C. jaama. Pankade järjekorrast, mida ta külastas, võib näha, et ta tegi ringi, lõpetades lähima punktiga G. C. jaamale, kuhu ta võis jõuda kell kaks kaheksateist. Ma näen, et kell kaks kakskümmend kaks lahkub laevaekspress1, mis jõuab Liverpooli kell neli kakskümmend, ja sellega ühenduses väljub White Stari liinilaev “Empress Queen” Liverpooli sadamast kell kuus kolmkümmend New Yorki. Või teine laevarong kell kaks nelikümmend viis sõidab Sheffieldist Hulli, kuhu ta jõuab kell neli kolmkümmend, et asuda Hollandi auriku “Comet” peale, mis sõidab kell kuus kolmkümmend Amsterdami.
Siin on meil olemas kaks tõenäolist pääseteed, viimane tõenäolisem, kuid mõlemad väärt meelde jätmist.”
Holmes oli vaevalt rääkimise lõpetanud, kui rong kohale jõudis.
“Peaaegu viis minutit neli läbi,” märkisin.
“Jah,” ütles Holmes, “me oleme täpselt poolteist minutit ajast maas. Ja nüüd ma soovitan head hommikusööki ja tassi kanget kohvi, sest meil on vähemalt paar tundi aega.”
Pärast hommikusööki külastasime kõigepealt politseid, kust saime teada, et juhtumis, mida me olime uurima tulnud, polnud edasiminekut saavutatud. Mr. Lestrade Scotland Yardist oli saabunud eelmisel õhtul ja asja ametlikult enda kätte võtnud. Saime Mr. Jervise aadressi, too oli olnud pangajuhatajaks, kus Booth oli töötanud, ja ka viimase majapidajanna aadressi Broomhillis.
Voorimees viis meid Mr. Jervise majja Fulwoodis kell pool kaheksa. Holmes nõudis, et ma kaasa tuleks, ja meid juhatati ruumikasse elutuppa ja paluti oodata, kuni pankuril on võimalik meiega kohtuda.
Mr. Jervis, paks punetava näoga umbes viiekümnene härrasmees, tuli üsna varsti puhkides tuppa.
“Vabandage, et teid ootama panin, härrased,” ütles ta, “kuid aeg on varajane.”
“Tõesti, Mr. Jervis,” ütles Holmes, “vabandama peaksime hoopis meie. Siiski on vajalik, et ma esitaksin paar küsimust seoses selle Mr. Boothi looga, enne kui saan edasi minna, mis ongi meie nii varajase visiidi põhjuseks.”
“Vastan rõõmuga teie küsimustele, kui ma oskan,” ütles pankur, paksud sõrmed mängimas pitseripundiga suure kuldketi otsas.
“Millal tuli Mr. Booth esmakordselt teie panka?” küsis Holmes.
“Jaanuaris 1881.”
“Kas te teate, kus ta Sheffieldis peatus?”
“Ta läks üürikorterisse Ashgate Roadil ja elas seal, arvan, kogu aja.”
“Kas te teate midagi tema elust enne, kui ta teie juurde tuli?”
“Kardan, et väga vähe, peale selle, et ta vanemad on mõlemad surnud ja et ta tuli meie juurde parimate soovitustega meie Leedsi harupangast.”
“Kas ta oli teie arust kiire ja usaldusväärne?”
“Ta oli üks parimaid ja targemaid mehi, kes on minu juures kunagi töötanud.”
“Kas ta rääkis ka teisi keeli peale inglise keele?”
“Olen üsna kindel, et mitte. Meil on üks ametnik, kes tegeleb väliskorrespondentsiga, ja ma tean, et Booth andis talle korduvalt kirju ja dokumente.”
“Teie pangandusekogemustega, Mr. Jervis, oskate ehk öelda, kui pika ajaga võis ta arvestada, mis läheb tšekkide esitamisest nende avastamiseni?”
“Noh, see sõltub väga suuresti asjaoludest,” ütles Mr. Jervis. “Ühe tšeki puhul võib minna ehk nädal või kaks, kui just summad pole nii suured, et see tekitaks erijuurdluse, mille puhul neid üldse sularahaks ei vahetataks, kuni juurdlustulemused on selged. Praegusel juhul, kui oli tosin võltsitud tšekki, oli väga ebatõenäoline, et mõnda neist ei märgataks kahekümne nelja tunni jooksul ja võltsingut ei avastataks. Ükski isik ei saaks oletada, et kuritegu jääks märkamata kauemaks.”
“Tänan,” ütles Holmes tõustes. “Need olid põhiasjad, millest tahtsin teiega rääkida. Võtan teiega ühendust niipea, kui mul on tähtsaid uudiseid.”
“Olen teile väga tänulik, Mr. Holmes. See juhtum teeb meile loomulikult suurt muret. Jätame teie otsustada, milliseid samme te parimaks peate. Oh, muide, ma käskisin Boothi majapidajannal tema ruumides mitte midagi puudutada, kuni teil on võimalik neid uurida.”
“See oli väga tark tegu,” sõnas Holmes, “ja sellest võib meile palju kasu olla.”
“Olen ka käskinud oma töötajatel,” ütles pankur viisakalt kummardades, “paluda teil kõik juhtumiga seotud kulutused kirja panna, mille nad muidugi otsekohe katavad.”
Mõne aja pärast helistasime uksekella Ashgate Roadil, Broomhillis, kus Mr. Booth oli üüriline olnud üle seitsme aasta. Avas teenija, kes teatas, et Mrs. Purnell oli ülemisel korrusel ühe härrasmehega hõivatud. Kui me selgitasime oma tuleku põhjust, näitas ta meile otsekohe teed Mr. Boothi tubadesse teisel korrusel, kust leidsime Mrs. Purnelli, väikese paksu ja jutuka umbes neljakümneaastase leedi vestlemas Mr. Lestrade’iga, kes paistis just lõpetavat tubade ülevaatust.
“Tere hommikust, Holmes,” ütles detektiiv väga rahuloleval ilmel. “Te jõuate kohale pisut liiga hilja; arvan, et mul on juba teada kõik, mida selle mehe kinnivõtmiseks vajan!”
“Mul on hea meel seda kuulda,” ütles Holmes kuivalt, “ja ma pean teid tõesti õnnitlema, kui see nii on. Ehk võiksime märkmeid võrrelda, kui ka mina olen ülevaatuse lõpetanud.”
“Nagu soovite,” vastas Lestrade mehe ilmel, kes võib endale lubada veidi lahke olla. “Arvan tõesti, et see on aja raiskamine, ja teie arvaksite niisamuti, kui teaksite, mida ma olen avastanud.”
“Siiski pean paluma, et lubaksite mul rahuldada mu väikest tuju,” ütles Holmes, nõjatudes kaminasimsile ja vaikselt vilistades, kui ta toas ringi vaatas.
Hetke pärast pöördus ta Mrs. Purnelli poole. “Selle toa mööbel kuulub mõistagi teile?”
Mrs. Purnell kinnitas seda.
“See pilt, mis võeti kaminasimsi kohalt maha selle kolmapäeva hommikul,” jätkas Holmes, “kuulus Mr. Boothile, arvan ma?”
Järgisin Holmesi pilku sinna, kus pleekimata laik tapeedil näitas selgesti, et seal oli hiljuti rippunud pilt. Kuigi ma tundsin oma sõbra mõttekäiku hästi, siiski ei taibanud ma kohe, et väikesed ämblikuvõrgu tükid, mis olid olnud pildi taga ja ikka veel seina küljes rippusid, olid talle öelnud, et pilt oli maha võetud vahetult enne seda, kui Mrs. Purnell oli saanud oma käsu toas mitte midagi puutuda, muidu oleks ta hari, mis ilmselt mujal küllalt kiiresti liikus, need otsekohe koristanud.
Hea leedi vahtis teda üllatusest ammulisui. “Mr. Booth võttis selle kolmapäeva hommikul endaga kaasa,”
rong, mille sõiduplaan on ühildatud laeva omaga