Holmesi müsteeriumid. Mark Twain
tähtsamad olid ta märkused Boothi auditeerimistööst, mis hoidis teda kodust eemal nii palju päevi ja öid, sageli järgemööda. Olin otsekohe kindel, ja järelepärimised kinnitasid seda, et Mr. Boothil polnud üldse mingisugust lisatööd. Kuid miks pidi ta siis leiutama selle vale oma majaperenaise jaoks? Ehk sellepärast, et seda oli mingil viisil vaja kas kuriteoks või pääsemisplaanideks. Oli kujuteldamatu, et nii palju salapärast tegevust kodust väljaspool oli vaja otseselt pettuse jaoks, ja ma järeldasin kohe, et Booth kasutas seda aega põgenemistee sillutamiseks.
Peaaegu otsekohe tuli mulle mõte, et ta on elanud kaksikelu, kavatsedes kahtlemata loobuda ühest identiteedist pärast kuriteo sooritamist ja võtta endale jäädavalt see teine – palju ohutum ja vähem kohmakas pääsetee kui tavaline maskeeringu kasutamine just hetkel, kui kõik ootavad, et sa seda teeksid.
Siis need huvitavad faktid seoses Boothi pildi ja raamatutega. Püüdsin panna end tema olukorda. Ta hindas oma asju kõrgelt, need olid kerged ja kantavad ja polnud tõesti mingit põhjust, miks ta peaks neist lahkuma. Kahtlemata oli ta pikkamööda need ära viinud ja pannud kuhugi, kust ta võis neid jälle kätte saada. Kui ma suudaksin leida, kus see paik on, siis oleksin kindel, et saaksin ta kätte, kui ta püüaks neid ära viia.
See pilt ei saanud kaugele sattuda, sest ta oli selle kaasa viinud otse kuriteopäeval… Ma ei peaks sind detailidega tüütama… Tegin kaks tundi järelepärimisi, enne kui leidsin maja, kuhu ta oli läinud ja paki maha jätnud, mis oli mitte miski muu kui Mrs. Thackary maja Glossop Roadil.
Käisin seal külas ja leidsin, et Mrs. T. on üks maailma kõige lobisemishimulisemaid inimesi. Umbes poole tunni pärast ma teadsin, et tal oli Winteri-nimeline üüriline, et too oli kaubareisija ja enamasti kodust ära. Ta kirjeldus meenutas Boothi, välja arvatud et tal olid vuntsid ja ta kandis prille.
Nagu ma olen sageli rõhutanud, Watson, on pisiasjad kõige tähtsamad ja see tekitas mulle tõelist rõõmu, kui sain teada, et Mr. Winter laskis igal hommikul enda voodi juurde tuua tassi šokolaadi. Üks härra tuli kolmapäeva hommikul ja jättis paki, öeldes, et selles oli pilt, mille ta oli lubanud Mr. Winterile, ja palus, et Mrs. Thackary annaks selle härrale üle, kui too tagasi tuleb. Mr. Winter oli üürinud toad eelmisest detsembrist alates. Tal oli päris palju raamatuid, mida ta oli aeg-ajalt juurde toonud. Kõik need järgnevad faktid andsid mulle aimu, et olen õigetel jälgedel. Winter ja Booth olid üks ja sama isik, ja niipea, kui Booth on kõik jälitajad valejälgedele viinud, tuleb ta Winterina tagasi oma aaretele järele.
Äsjavõetud foto ja vana kuivatuspaber oma saladusi reetva teatega olid liiga ilmsed vahendid, et politsei Boothi jälgedele viia. Nägin peaaegu otsekohe, et kuivatuspaber oli võltsing, lisaks sellele, et on peaaegu võimatu kasutada üht kuivatuspaberit tavalisel viisil mitu korda niimoodi, et keskosa jääks loetavaks, võisin ma ka näha, kus seda oli täiendatud.
Seepärast järeldasin, et Booth, alias Winter, ei kavatsenudki kunagi sõita „Empress Queeniga”, kuid siin ma alahindasin ta leidlikkust. Ilmselt broneeris ta laeval kaks kajutit. Ühe tõelise ja ühe omandatud nimega, ja tal õnnestus väga kavalalt mängida kaht isikut terve reisi jooksul, ilmudes kõigepealt ühe isikuna ja siis teisena. Enamasti tegutses ta Winterina, ja seepärast sai Boothist ekstsentriline poolhaige reisija, kes lukustas end oma kajutisse suurema osa ajast. See muidugi sobis ta eesmärgile hästi; ta ekstsentrilisus tõmbas talle vaid tähelepanu ja muutis ta üheks kõige paremini tuntud reisijaks laeval, kuigi ta end nii vähe näitas.
Olin palunud Mrs. Thackarylt, et ta saadaks mulle telegrammi niipea, kui Winter on tagasi. Kui Booth oli juhtinud oma jälitajad New Yorki ja seal nad kannult raputanud, polnud tal muud teha, kui asuda esimese laevaga tagasiteele. Väga loomulikult juhtus see olema seesama, millega meie sõber Lestrade tagasi tuli, ja nii saabus ka Mrs. Thackary telegramm just õigel hetkel.”
KUIDAS WATSON TRIKI ÄRA ÕPPIS
Watson oli oma kaaslast pingsalt vaadanud sellest ajast saadik, kui too oli istunud hommikust sööma. Holmes juhtus üles vaatama ja ta pilgu tabama.
“Noh, Watson, millest sa mõtled?” küsis ta.
“Sinust.”
“Minust?”
“Jah, Holmes. Ma mõtlesin, kui lihtlabased on need sinu trikid ja kui suurepärane on see, et publik ikka veel nende vastu huvi tunneb.”
“Nõustun sellega,” ütles Holmes. “Tegelikult meenub mulle, et ma ise märkisin kord ka midagi sellesarnast.”
“Su meetodid,” ütles Watson tõsiselt, “on tõesti kergesti omandatavad.”
“Kahtlemata,” nõustus Holmes naeratades. “Ehk võiksid sa ise mõne näite tuua.”
“Heameelega,” vastas Watson. “Võin ütelda, et oled täna ülestõusmisest saadik olnud hõivatud mingi probleemiga.”
“Suurepärane!” ütles Holmes. “Ja kuidas sa seda tead?”
“Sest sa oled tavaliselt väga korralik mees ja siiski oled unustanud habet ajada.”
“Taevake! Kui taibukas!” ütles Holmes. “Mul polnud aimugi, Watson, et oled nii andekas õpilane. Kuid kas on sinu kullipilk märganud ka midagi muud?”
“Jah, Holmes. Sul on klient nimega Barlow ja sa pole tema juhtumiga edukas olnud.”
“Taevake, kust sa seda tead?”
“Nägin seda nime ümbriku peal. Kui sa selle avasid, siis sa oigasid ja torkasid ümbriku pahaselt taskusse.”
“Imetlusväärne! Oled tõesti tähelepanelik. Veel midagi?”
“Kardan, Holmes, et oled hõivatud börsispekulatsioonidega.”
“Kuidas sa SEDA tead, Watson?”
“Sa avasid ajalehe börsileheküljelt ja hüüatasid valjusti huvi pärast.”
“Noh, see on sust tõesti kaval, Watson. Veel midagi?”
“Jah, Holmes, sa panid selga oma musta kuue hommikumantli asemel, mis tõestab, et sa ootad mõnda tähtsat külalist.”
“Veel midagi?”
“Mul pole mingit kahtlust, et leiaksin veel asju, Holmes, kuid annan sulle vaid need näited, et tõestada sulle, et maailmas on teisigi inimesi, kes võivad olla sama targad kui sina.”
“Ja mõned mitte nii targad,” ütles Holmes. “Tunnistan, et neid on vähe, kuid kardan, mu kallis Watson, et pean sinu viimaste hulka lugema.”
“Miks sa nii arvad, Holmes?”
“Noh, mu armas sõber, kardan, et su järeldused polnud nii õiged, kui ma oleksin soovinud.”
“Sa mõtled, et ma eksisin.”
“Ainult õige pisut. Vaadakem punkte üksteise järel: ma ei ajanud habet, sest saatsin habemenoa teritada. Panin selga kuue, sest mul on halva õnne tõttu varajane kohtumine oma hambaarstiga. Ta nimi on Barlow ja kiri pidi kinnitama kokkusaamist. Kriketilehekülg on börsilehekülje kõrval ja ma leidsin sealt, et Surrey suutis Kenti võita. Kuid jätka, Watson, jätka! See on väga lihtlabane trikk ja kahtlemata omandad sa selle varsti.”
HEATEGEVUSLAAT
“Sa peaksid seda kindlasti tegema,” ütles Sherlock Holmes.
Ehmusin selle hüüatuse peale, sest mu kaaslane oli söönud oma hommikusööki, tähelepanu täielikult keskendatud ajalehele, mis oli toetatud kohvikannu najale. Vaatasin tema poole ja nägin, et ta vaatas mind poollõbustatud, poolküsival ilmel, mida ta kasutas tavaliselt siis, kui oli teinud mingi intellektuaalse tähelepaneku.
“Tegema mida?” küsisin.
Ta naeratas, kui võttis sussi kaminasimsilt ja tõmbas sellest peenekslõigatud tubakat, et täita vana savipiipu, mida ta tavaliselt suitsetas alati pärast hommikusööki.
“Sulle äärmiselt iseloomulik küsimus, Watson,” ütles ta. “Sa