Kuldvasikas. Enn Kippel
oma jalgu nendega vaevama ei hakka!»
Jällegi kratsib Üril kuklatagust, enne kui võtab lausuda:
«No jaa, aga mina pean ju ometi ikkagi nägema…»
«Misasja?»
«Misasja, et kas nad sulle jalga passivad või ei?»
«Ütlesin juba…»
«Seda ma kuulsin, aga ma pean ka nägema…!»
«Kui sa just nii kangesti näha tahad, siis võin ju kah… aga uued tulevad sul nende asemel ikkagi teha!»
Vaat kust tuli jällegi lops kaela, mõtleb Üril. Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma, siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga.
Timmi Heido võtab nüüd ühe kaasatoodud saapa ning hakkab seda ristihambail jalga suruma, ise seejuures ägisedes ja puhkides:
«No vaata nüüd siis isegi, et ei lähe, tee mis sa tahad, aga mitte ei lähe, noh!»
«Oot, kui puistata õige pisut talki…?»
«Mis, talki, egas ma seda libedat pulbrit hakka omal alati taskus kandma, et niikui saapa jalast võtan, siis jällegi raputan…»
«No mis pagan see sul siis on?»
«Väikesed, muud ei mitte midagi,» uriseb külaline ja kisub siis saapa kuidagi ikka jalga.
«Väikesed nad ei tohiks olla,» ja Üril katsub käega.
«Ikka ei tohiks ja ei tohiks, no tohho kurivaim küll, kas sa siis ise ei näe, et rõhub varvastele mis kole!»
Kingseppmeister sügab kukalt, vahib ahastusega noid saapaid ja lausub siis venitades:
«Aga kui sa ka soki võtaksid jalast!»
«Misjaoks toda, egas ma ometi hakka neid paljalt jalas kandma?»
«Ei, mitte seda, aga vahest on sul mõni paise või koguni kasvaja tekkinud jalale?»
«Kasvaja, ei, kuripatt, seda mul küll ei ole.»
«Midagi peaks seal ikkagi olema, kui saabas jalga ei lähe.»
«Midagi ei ole!»
«No võta siis sokk ära, ma pean ka jalga nägema.»
«Ikka nägema ja nägema, justkui mõni tohter kohe. No säh, vahi siis, vahi!» ja Timmi Heido tõmbabki soki jalast, mille kingseppmeister pihku kahmab.
«Aga sul on ju varbaküüned kole pikad, kuis sa nõnda kõndida saad?» hüüab ta siis üllatunult.
«Küüned?»
«Nojah, niikui varsa kabjad teised all. Kas nii võib siis ka mõni ristiinimese saabas jalga minna?» Ja haaranud töölaualt oma nahalõikamise noa, hakkab kingseppmeister Timmi Heido varvastelt küüsi lõikuma.
«Kas siis küüned peaksid ka mõjuma?» lausub nüüd külaline nagu pooleldi häbelikult.
«Oi, või veel, pealegi, kui nad on sul kasvanud juba tollipikkusteks, nii et on läinud ümber varbaotste keerdu justkui kullil.» Ja nüsinud külalisel kõik varbaküüned maha, lausub ta seda toimingut lõpetades: «Soo, katsu nüüd!»
«See ka midagi tähendab?» pomiseb Timmi Heido kaheldes, kuid hakkab siiski saabast uuesti jalga kiskuma, mis aga seekord õnnestub tal üsna hõlpsasti.
«Soo, läkski!» ja naeratus ilmub jällegi Ürila näole.
Külaline tõuseb ja katsub mööda tuba kõndida.
«Kuidas on?» küsib kingsepp, vahtides talle põnevalt otsa.
«Ei ole suurt vigagi,» venitab see ja lisab peaga noogutades: «Nüüd võib juba nagu lahedamini kõndida.»
Kingseppmeistri tuju muutub sellest hoopis paremaks ja ta lausub naerma puhkedes:
«Õh-õh-hõõ, kurram, sa ei oska enam kodus varbaküüsi maha nüsida ja tuled neid alevisse lõikuma, kurram!»
«Tea kas nüüd just küünte pärast…?»
«No mispärast siis, säh nuga ja lõigu need ka teisel jalal maha! Aga vaata ette – nuga on mul terav!»
Kui siis Timmi Heido oli kõik oma varbaküüned lühikeseks lõiganud ning ka teise saapa jalga tõmmanud, lausus ta mööda põrandat kõndides:
«Nojah, nüüd on ju hoopis teine asi kohe…»
«Muidugi, ma juba teadsin, et mõõduga ma kunagi ei eksi, sest see oleks ju samasugune hull lugu, nagu sina hakkaksid hobusele teisest otsast kaeru söötma, äh-äh-ää!» Ja toppinud enesele uue paberossi, ulatas kingseppmeister külalisele piibu täitmiseks oma tubakakarbi.
«Oli ta nüüd kuidas oli, aga ära seepärast siis pahanda…»
«Äh, sinu peale ei oska ju pahaseks saadagi – oled igapidi tubli mees ja rahamees kah veel…»
Nüüd kikitab Timmi Heido kõrvu, jättes piibutoppimisegi pooleli, sest säärane kiitma hakkamine tundub talle juba nagu pisut kahtlasena.
«Sa oled ikkagi tubli mees jah,» jätkab Üril, «ja seepärast ole hea ja aita nüüd mindki hädast välja.»
«Hädast?» ja külaline vahib kasvava rahutusega king-sappmeistrile otsa.
«Nagu sulle juba rääkisin…» lausub Üril köhatades, sest tal on nüüd ütlemata piinlik.
«Nagu rääkisin, jah, pean ma tuleval nädalal tooma eide kliinikust välja… ja selleks oleks mul vaja tsipa raha laenata. Kas sa oled nii hea mees ja teed seda?»
«Misasja, ah raha?»
Üril noogutab.
Ei, kust temasugune nüüd laenamiseks raha võtab, ei ole.
«Aga hiljuti müüsid ju nelikümmend vakka rukkeid.»
«Mis müüdud, see on ka läinud. Aga sul enesel on ju äi siinsamas alevis suur kaupmees ja puha, kas sa siis temalt ei saa?»
«Äh, vanamehelt nüüd, ja mis kaupmees ta ka ära ei ole – närutab niisama ja vaata kui jõuad veel anda temalegi. Kolmas tütar käib tal aga pealegi veel linnas õppimas, ja eks see taha nüüd kõige enam saada.»
Laenata temale raha, ja Timmi Heido süda muutub üsna kalgiks. Kui ta seda teeks, siis oleks ta omast kindlasti ilma, sest kunas säärane näljakoi suudab ka laenu tasuda. Ja seepärast lausubki ta üsna kindlalt:
«Ei, minul küll ei ole sulle anda!»
«Mul oleks aga päris hädasti vaja,» pomiseb Üril.
«Vaja, kas mul poleks teda vaja, aga kust ma ikka võtan?»
«Naine tarvis kliinikust välja tuua…»
«Klinkust, mis sa tast sinna klinku viisidki. Kes seda enne on kuulnud, et sünnitamiseks viiakse klinku. Vaata kui panevad sul seal eide magama, nii et ta ei tõusegi enam üles, vaata siis…!»
«Magama, milleks seda?»
«Noh, egas uuema aja naised ei tahagi enam valuga sünnitada. Lähevad ära klinku ja õiendavad selle asja seal unerohu all magades nii, et ise ei tea ega tunnegi. Ma ütlen, et niikaua need klinkud sääraste asjadega jandivad, kuni ükskord panevadki mõnel kõrvad pea alla. Ja nii võivad nad seal sinugi eide mokka panna! Aga lapsed, ma ütlen, need tulevad sealt klinkust niisama kui kanapojad haudumismasinast välja – uimased ja äbarikud teised. Vaat, seal ongi siis su klink ja puha!»
Tea, kas see lugu peaks nüüd nõnda hull olema? mõtleb Üril üsna vaikseks jäädes, kuna aga külaline, võtnud oma vastsed saapad jalast, keerab nad jällegi hoolikalt paberisse. Aga mine sa tea, temagi on nagu kuskilt kuulnud, et unerohi pidavat lolliks tegema, arutleb ta siis edasi, kuni märkab, et külaline on juba püsti tõusnud ja pakub talle kätt.
«No-noh, nii äkki kohe?»
«Jah, aeg on kallis, ega teda raisata tohi.»
«See on õigus, aga kas sa siis ikka tõesti ei saa…?»