Kuldvasikas. Enn Kippel
kordab Üril ja ta silmades vilksatab jällegi lootus.
«Jah, et kust võiksid saada. Sa mine õige vana Zupsmani juurde ja räägi temaga, tal see mõni asi, kui ilusti palud.»
«Äh, säärane ihnuskoi ei anna!» ja Üril heidab lootusetult käega.
«Ära räägi ühti, et ihnuskoi. See on ainult kadedate inimeste tühine laim, ei sallita, kui teisel ka hästi läheb. Mina aga tean, et ta annab, peab ainult oskama ilusti klanida.»
Pagar Zupsman, seda meest Üril juba tundis. Ei ta suitsetanud ega võtnud viina, oli väga kokkuhoidlik vanamees. Ja kas säärane siis tihkab temasugusele ka laenata, selles pidi ta küll kahtlema.
«Sa ainult mine ja klani, küll siis näed isegi, kui lahkesti ta annab.»
«Kuidas sa teda ikka klanima lähed?»
«No egas see sul ometi tükki küljest ära ei võta, ja pealegi on ju sinul vaja, mitte temal!»
Tükki küljest ei võta ta muidugi, ja seepärast oleks Üril omas kitsikuses valmis tegema kõike, kui ta ainult saab.
«Kindlasti saab, minagi olen saanud, ainult ära sa talle seda ütle, et just mina rääkisin, siis ta vahest äkki ei annagi.»
«Ei, mis ma sellest…»
«Nojah, aga nüüd pean küll ruttama!» Ja surunud veel kord kingseppmeistri kätt, lahkus külaline toast. Väljas ronis ta vankrile, andis hobusele piitsa, ja siis kaduski ta vankrirataste nagisedes alevimajade varju.
Jällegi oli kingseppmeister Üril üksinda oma muredega. Kuidas sa nüüd lähed seda Zupsmani paluma, mõtles ta sõrmedelt pigi kraapides. Päris asjatult sai ikka seda tohtrit kuulatud. Ja nüüd maksa oma kaks krooni päevas kliinikuraha, kuna tema siin seda päevas ei teenigi. Äga peale selle on veel lapsed ja tema ise, eks nemad taha kah elada ja süüa. Tõesti, sai ikka selle kliinikuga lollust tehtud. Hea, et nüüd ämm võttis lapsedki oma hoolde, muidu oleks ta omadega ju päris pigis olnud.
Tõsi, äi nagu oleks kunagi talle nõu andnud paluda alevivalitsuselt toetust. Kuid seda ta ka ei tihka teha, sest egas ta ometi alevi sant ei ole, kurram. Jah, laenata tahaks ta küll, kuid toetust paluda, ei – olgu ta siis kas või nälga suremas, kuid kerjama ta ka ei lähe!
Kuid eks ole see kõik siiski ainult tühipaljas enda ees hooplemine, muud mitte midagi. Kui ikka päris tõsine häda kätte tuleb, siis võib-olla et ta peabki minema alevisaksu paluma, sest mis sa hing hädaga teed? Ise vahest loksiksid veelgi kuidagi läbi, kuid lapsed, ja pealegi veel, kui neid aina juurde tuleb.
2
Ajanud enese videviku lähenedes jalule, läks Üril kummuti juurde ja haaras sealt kella – tunniosuti oli nihkumas juba neljale.
Tõsi, egas sellest toas konutamisest targemaks ei saa, mõtle sa siin nii või teisiti, arvas ta pead raputades. Tuleb ikkagi minna rahvalt manguma, olgu see asi talle siis kuitahes vastumeelne, sest kes sulle ikka koju pakkuma tuleb.
Võtnud varnast oma pisut narmendava palitu, toppis ta selle enesele selga, tõmbas hallitäpilise sonimütsi pähe ja lukustas siis väljudes oma toaukse. Olgugi, et ta püüdis seda üsna vaikselt teha, pidi ta ometi nagu kiuste kohtama koridoris majaprouat ennast – rätsepmeister Rõika emandat. Küll kergitas ta tema ees viisakalt oma mütsilodu ja püüdis koguni kummardust teha, kuid majaproua ei näinud ta tervitust märkavat, või õigemini, ta ei tahtnudki märgata, sest esimene kuupäev oli juba möödas, kuid temal üüriraha veel ikkagi saamata. Ja seepärast, tõmbudes üsna pelglikult küüru, püüdis kingsepp Üril õige kiiresti majast väljuda. Isegi koridori ukse sulges ta seejuures ettevaatlikult ning tasa, et pererahval poleks põhjust oma ainsa üürilise üle jällegi nuriseda.
Astunud maanteele, tundis ta, kuidas vilu tuul puhub ta kulunud palituhõlmadest läbi. Surunud käed sügavamini taskusse ning tõmbudes veel enamgi küüru, seadis Üril oma sammud pagarmeistri Zupsmani maja poole. Niiske ning vilu ilm sundis teda samme kiirustama, olgugi et ta oleks meelsamini tahtnud neid koguni pikendada, astuda nõnda aeglaselt kui vähegi võimalik.
Ta mäletab, pühade ajal käis ta pagar Zupsmanilt nurumas präänikuid võlgu, et teha lastele jõulurõõmu. Kuid ta ei andnud, tegi südame kalgiks ja ütles ära. Nüüd aga minna laenama temalt koguni veel raha, kas see pole mitte hullumeelne temp? Aga noh, minema peab, sest Timmi vana arvas, et küllap ta ikkagi annab, tarvis ainult klanida.
Veel tuli tal teha üks teekäänak, ja siis hakkaski paistma Zupsmani kullatud kringel, mille ta oli optandina Peterburist kaasa toonud. Kuid pisut maad sealt edasi paistis ka meierei pikk korsten. Ja juba tekkiski Ürilal kiusatus sammuda ihnsast pagarist mööda ning minna otsemaid meiereisse.
Aga kuidas sa nüüd meieriltki küsima lähed, arutles ta siis keset teed seisma jäädes, temale on tal ju kümnekroonine võlg veel ikkagi tasumata. Ja seega ei jäägi tal nüüd muud enam üle kui minna pagarit kummardama.
Teades, et pagariemand ise viibib poes, astus ta hooviväravast sisse. Jah, just seepärast ei söandanudki ta poe kaudu minna, et pagaril oli kuri naine.
Täna aga lamas pagar Zupsman jällegi voodis, kuhu kange luuvalu oli ta sirutanud. Ei ta suutnud enam töötada, vaid pidanud jätma kõik toimetused selli ja õpipoisi hooleks. Ja need murdsidki kahekesi kolme eest töötada, nii et kogu aeg kostis töötoast kolinat, kui nad rullisid ja vormisid tainast või jällegi kraapisid kõõbitsatega tainakaste, ikka krõõps ja krõõps.
Kui nüüd kingseppmeister pagari koridoriuksest sisse astus, haistis ta kohe magusat saialõhna, mis ta ninasõõrmed liikuma pani. Samas astus talle teenijatüdruk vastu ning juhatas tuppa, kus vanahärra parajasti lamas.
«Tere, härra Zupsman,» lausub nüüd Üril pagari tuppa astudes. Seejuures naeratab ta kuidagi pisut süüdlasena, et on võtnud enesele julguse siia üldse tulla.
«Kesse tuleb, ah kingsepp Üril, no tere pealegi, mis siis teid siia toob?»
See oli öeldud küll nõnda, nagu poleks teda tahetud siin näha, kuid siiski tundus pagarmeistri hääles ka nagu pisut sõbralikkust, sest eks olnud temalgi läinud lamades aeg igavaks.
«Tulin vaatama, et kuidas vanasaksa tervis ka on…?»
«Mis ta on, näe kange luuvalu reites, ei saa enam istuda ega astuda, ja töölistel on nüüd hea põli mind varastada.»
«Kes nüüd teie tagant varastama hakkab, ja pealegi on teil ju tubli ning krapsakas proua, tema näeb ette ja taha.»
«On küll, ega ma seda ei ütle, aga kas temagi igale poole suudab,» lausub pagar peenikese ning peaaegu piuksuva häälega. «Aga eks siis istuge veidiks!» Ja ta osutab voodi kõrval asetsevale toolile.
Üril laskubki ettevaatlikult tooliservale ja paneb mütsi põlve otsa. Siis köhatab ta kuidagi piinlikkust tundes ning pöörab oma pilgu lamaja näolt kõrvale, sest haige vaatab hallide silmadega õige teraselt talle otsa. Kuna aga külaline vaikib ega oska enam sõnagi lausuda, siis haarab meister Zupsman oma puusast kinni ja hakkab ägama:
«Ai-ai-ai, luuvalu on kole! Kas teie olete seda ka tundnud?» Ja siis kurtes oma häda edasi, räägib ta, kuidas luuvalu kurnavat teda juba mitu aastat, nüüd viimasel ajal murdvat tihti aga koguni jalust maha. «Kui ma veel Peterburis elasin, siis ei teadnudki, mis haigus tähendab, aga näe, Eestis tuli häda kätte.»
«Mis tohter ka selle kohta arvab?»
«Kes, tohter, need eesti tohtrid ka midagi teavad. Neile maksa ainult raha, muud nad ei tahagi. Kuid nii loll ma ka ei ole – hauda võin minna, ilma et mul oleks vaja neile selle eest maksta.»
«Tõsi seegi, kuid eks nad vahel oska ikka aidata kah.»
«Tuhkagi nad oskavad, meil vanasti Peterburis aitasid küll, aga eesti omad…» ja pagarmeistri näoilme muutus üsna põlglikuks.
Nüüd taipas Üril, et ta ei tohi vaidlemisega hakata meister Zupsmani ärritama, vaid et peab kõike kiitma talle järele, sest muidu võib tal laenusaamine hoopis luhta