Kuldvasikas. Enn Kippel
mehed, võtke ahunaid, ahunaid peale…!»
«Oh, küll saab, siin igaüks hoolitseb enese eest ise.»
«Mis sul selle Zupsmaniga siis juhtus?» pöördus nüüd meier uuesti Ürila poole.
«Tahtsin teiselt pisut raha laenata…»
«Raha, ha-ha-ha-haa,» ja kõik peale mustahabemelise mehe hakkasid laginal naerma.
«Leidis ka, kelle käest minna küsima.»
«Mis sa hädaga teed, naine vaja varsti kliinikust välja tuua, kuid raha ei ole.»
«No Zupsman ka pole kellegi laenaja.»
«Ega ole jah, seda sain nüüd minagi näha. Kuid eks inimene katsu hädaga teha kõike.»
Kuna musta habemega mees oli kogu aeg vaikides teiste juttu pealt kuulanud, siis lausuti nüüd temalegi viina pakkudes:
«Aga noh, Terentjev, sinu käes on kord!»
«Tjervist!» ja musta habemega kalavenelane tõstis topsiku suu äärde.
Saanud viinavõtmisel nagu pisut enam julgust, söandas lõpuks Üril oma rahahädaga tulla ka meieri ees välja.
«Mis, minult tahad laenata, ei, kulla mees, sul on ju vanagi võlga mulle kümme krooni maksta, kui ma ei eksi.»
«On küll, muidugi on, ega ma seda ei salga, küllap ükskord taon sellegi kinni!»
«Millest sa ikka taod, kui juba nüüd tuled uut norima. Ei, maksa enne vana võlg kinni, siis räägime uuest.»
«Maksan, kindlasti maksan, ainult kannata pisut!»
«Kui oled ära maksnud, siis räägime. Nüüd aga säh võta, konnapoeg!»
«Ei ma võta enam ühti,» ütles Üril nukralt ning laskis viinatopsikul enesest mööda minna.
Ja millise südamega ta pidigi võtma, pealegi kui tema mure sellest ei väheneks. Liiatigi veel nüüd, mil ta ainsaks lootuseks oli veel äi. Aga kui ta on võtnud enese purju, kuidas ta siis tema näo ette läheb – hakkavad ämmaga mõlemad hurjutama ning ajavad koguni uksest välja, niisama nagu pagar Zupsman temaga täna tegi. Et aga Elts on õige peatselt lapsega maha saamas, siis on tal nüüd kliinikuraha hädasti vaja. Ühtlasi aga tundis Üril, et viin hakkab tegema teda veelgi nukramaks kui ta on. Tõsi, viin tõstab küll tuju, kuid nagu ta seda juba varemgi on märganud, et kui enne viinavõtmist meel on halb, siis seda hullemaks ta pärast veel muutub.
Olgugi et Üril sääraseid mõttekesi mõlgutas, kuulas ta ühe kõrvaga ka meeste omavahelist jutuajamist pealt. Parajasti rääkis Siku Eedi saeveski venelastest, kuidas need imeodavasti ning vähese viinaga oskavad end täitsa purju panna:
«Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti.»
«Ptüi, kurask!» ütles meier seda kuuldes ning sülgas jälestudes.
«Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast.»
«Hä-hä-hää, võib juba arvata,» naeris nüüd meier nii, et ta lõuaalune lott vabises.
«Kuuled sa, Terenti, mis su suguvennad meil saeveskis teevad, hä-häh!»
Venelane naeratas pisut nagu süüdlaselt, kehitas õlgu ja hakkas siis siluma oma musta habet, ilma et ta oleks seejuures sõnagi lausunud.
Säärast juttu jäi aga Üril päris kikkis kõrvu kuulama, unustades viivuks koguni oma muregi.
«Kuramuse, nali on see ikka küll,» lausus siis meier viinatapsikut uuesti täites. «Mina ostaksin omalt poolt mitte ainult ühe, vaid koguni kaks liitrit, kui säärast viinasupi söömist saaksin praegu oma silmadega näha.»
«Sa osta Ürilale, vahest saab temagi murtsovka söömisega hakkama,» lausus Siku Eedi ning vaatas kingseppmeistrile kõõrdi otsa.
«Ega ma venelane ole,» ütles Üril torsakalt.
«Venelased ostsid liitri oma raha eest, sina aga saad selle jumalamuidu.»
«Ei ma olegi selle viina peale nii maias kui arvatakse.»
«Nah, või veel…!» naerdi.
«No säärast viinakörti ei hakka ma küll lõrpima, ostetagu mulle viina niipalju kui tahes.»
«Aga raha eest lõrbid küll?»
«Raha eest tehakse ilmas kõiksugu asju.»
«Muidugi tehakse, seda me teame.»
Kingseppmeister pidas nüüd paremaks vaikida, pealegi polnud tal täna vaidlemiseks lusti.
«Noh, Ürila poiss, kuis selle murtsovkaga siis jääb?» alustas Siku Eedi uuesti,
«Kui hästi maksate, siis mul see mõni asi…» kostis Üril, kuna ta näole tekkis irvitus, mis näis olevat täis kibedust, pilget ja kahjurõõmu.
Muidugi, seda ütles ta ju ainult naljaks, ilma et tal enesel oleks seejuures mingit tõemõtet olnud. Ta tahtis sellega mehi ainult pisut nokkida ja näha, et kas nad on ka nii kerged raha välja laduma, nagu nad sellega nüüd siin hooplevad. Kuid sõna-sõnalt edasi vaieldes näis meieril olevatki tõsi taga, sest ta saatis poisi viinapoodi, kust see õige peatselt tagasi tuli, hoides kummaski käes üht liitrilist viinapudelit.
Haaranud ühe pudeli pihku, lõi meier sellelt laksatades korgi ning valas pudelitäie viina mulksudes suurde savikaussi. Seejärel võttis ta laualt leivakannika, lõikas selle tükkideks ning pudistas siis viina sekka, nii et kauss sai peaaegu ääreni pudi täis. Kui ta siis seda veel mõned korrad oli lusikaga ringi seganud, ei suutnud Pilli Jürka hoiduda pead vangutades lausumast:
«Aga ropp number oleks küll, kui see kõik nahka panna!»
Säärast toimingut vahtis nüüd Üril kasvava uudishimuga pealt. Kuna aga viina lõhna oli kogu tuba otsast-otsani täis, siis tundus talle, nagu hakkaks pea sellest ringi käima. Äkki aga ulatas meier talle lusika ning lausus:
«Noh, eks hakka pihta!»
«E… ei, mina… ma ainult naljatasin, egas ma seda tõsiselt ei mõtelnudki…»
«No vaat kus kurradi hing, kelle jaoks ma selle viinasupi siis tegin. Nüüd on terve liiter mokka pandud, ja sina ütled, et teed ainult nalja. Ei, vennas, pane see kõik nahka või maksa kinni!» ja meier näis muutuvat koguni tigedaks.
Ürilal polnud aga midagi teha. Viina eest tasumiseks puudus tal raha, kuid säärast viinakörti oleks olnud ka jäle süüa.
«Noh, ära oota kedagi!» ergutati teda takka.
«Nalja võib ju teha, aga…» katsub Üril otsekui nurka surutuna lausuda.
«Temal ikka veel nali, kui terve liiter on juba mängus,» urisetakse pahaselt.
«Ma ainult katsun, et kuidas ta maitseb, aga sööma ma küll ei hakka,» lausub lõpuks Üril kaheldes ja võtnud lusikaga kausist viinast läbiligunenud leivatüki, pistab selle suhu.
Kuid see maitseb nõnda jäledalt, et ta peab jällegi välja sülgama, öeldes lusikat lauale visates:
«Ptüi, kurram, kes küll peaks säärast solki enesele sisse ajama, seda tahaks ma näha!»
«Eks sina ise teed seda, kes muud,» lausub Siku Eedi.
«No küll ei tee!»
«Et olgu, kui sa selle kõik mul siin kinni väänad, siis ei nõua ma sult seda kümnekroonist võlga enam tagasi,» ütles meier, lisades ühtlasi juurde: «Ega ma teda muidu niikuinii enam tagasi ei saaks.»
«Ei, kümne krooni eest ma seda solki küll lõrpima ei hakka,» ja Üril raputas pead.
«Sa vaata ometi, mis siin lõrpimiseks ka ära ei ole,» hüüdis nüüd Pilli Jürka ja kahmanud omakorda lusika pihku, hakkas sellega viinapudi segama.