1
Dekameron. Kreeka keelest moodustatud sõna, mis tähendab ‘kümme päeva’ või ‘kümne päeva raamat’ (deka ‘kümme’, hemera ‘päev’). Boccaccio nimetas oma teose nõnda analoogiliselt Ambrosiuse „Hexameroniga”.
2
Principe Galeotto (‘prints, vürst Galeotto’). Nõnda nimetasid Boccaccio raamatut tema kaasaegsed. Rüütel Galeotto (prantsuse Galaad) on kuju prantsuse rüütliromaanist; ta oli kuninganna Ginevra (Guenievre) ja rüütel Lancelot du Laci armuvahekorra sobitaja. Dante mainib „Jumalikus komöödias” („Põrgu”, V laul), et armastusele pühendatud raamat sai Galeottoks Francescale ja Paolole, lähendades neid omavahel. „Dekameroni” „Principe Galeottoks” nimetades tahtsid Boccaccio kaasaegsed osutada paljude novellide frivoolsele iseloomule. „Dekameroni” tuntumaid uurijaid Pietro Fanfani arvab, et Boccaccio ise võttis oma raamatu alapealkirjaks „Galeotto” Dante „Põrgu” viiendast laulust. D. W. Soltau on arvamisel, et galeotto tähendab lihtsalt kelmi. Hilisemad Boccaccio uurijad on vaielnud nende tõlgenduste vastu. Nad näevad „Dekameronis” ennekõike humanistliku ja elujaatava inimideaali rõhutamist, mitte aga kombelõtvuse ja liiderlikkuse jutlustamist.
3
Tegelased-jutustajad on peidetud tolle aja tava kohaselt kreeka nimedest tuletatud pseudonüümide taha. Kolm noormeest (selles on kriitikud ühel meelel) on Boccaccio ise kolmes erinevas aspektis: D ioneo (‘Venusele pühendatud’, tuletatud Venuse ema Diona nimest) – lõbus ja mahlakat nalja armastav Boccaccio; F ilostrato (‘armastuse poolt võidetud’) – Boccaccio kui reedetud ja õnnetu armastaja; P amfilo (või Panfilo) (‘üleni armastus’) – Boccaccio kui edukas ja triumfeeriv armastaja. Naistesse oli Boccaccio väga kiindunud. Viis neist esinevad ta varasemais töis: P ampinea – napollanna, tema esimene armastus; F iammetta – unustamatu Maria d’Aquino; E milia – Emiliana dei Tornaquinci, kellega Boccaccio oli seotud pärast oma tagasipöördumist Firenzesse; E lisa on Lisa, keda poeet ülistas oma „Armunägemuses”; Laur etta on benediktlaste ordu nunn Mensola kloostrist, kellega Boccacciol näis vahekord olevat ja kes sellepärast kloostrist lahkus. Selle avastuse tegi E. Carrara („Üks Boccaccio patte”; Ciornale Storico della Letteratura Italiana, XXXVI, lk. 123–130). Ka leiame otseseid vihjeid sellele Lauretta laulus „Dekameroni” kolmanda päeva lõpul. Ülejäänud kaks – F ilomena ja N e i file – on seni identifitseerimata, kuid võib arvata, et nemadki nagu eelmised viis olid kirjaniku poolt armastatud naised või neiud, kellele ta andis sümboolsed nimed.
4
Chapel (vanaprantsuse keeles), cappello (itaalia keeles) tähendab ‘kübarat, pärga’. Sufiks – etto on deminutiiv.
5
Kiriku lipukandja. Mõeldakse vaimuliku rüütliordu lipukandjat.
6
Cum gladiis et fustibus (ladina keeles sõna-sõnalt ‘mõõkade ja keppidega’). Juriidiline väljend inkvisitsiooni kohtupidamise korrast, kui uurimise jooksul on lubatud tarvitusele võtta kõiki füüsilisi mõjutamisvahendeid. Toscana murdes on fusta ‘tõrvik’, mis vihjaks tuleriidale, nii oleks siin ka sõnamäng ladina ja itaalia keele analoogiatel.
7
…kes austas… püha Giovanni Barbadorot…Veidi allpool mainitakse Giovanni Boccadorot, s.o. Johannes Kuldsuud ja Giovanni Boccadoro „salvi”, s.t. austas… floriine, mis tollal vermiti Johannes Kuldsuu näokujutisega. „Giovanni Barbadoro” on ilmne viga, mis sisse toodud ümberkirjutamisel Mannelli poolt, kelle käsikiri on muide aluseks „Dekameroni” praegusele tekstile.
Johannes Kuldsuu (Chrysostomos). Konstantinoopoli patriarh IV sajandist, kuulus oma kõneosavuse poolest.
8
Cinciglione. Omal ajal tuntud joodiku pärisnimi Itaalias, mis sai apellatiiviks viinaninadele.
9
Cluny. Keskajal kuulus klooster Bourgogne’is (Prantsusmaal), asutatud 910. aastal.
10
Cane della Scala (1291–1329). Verona valitseja, väljapaistev väepealik ja gibelliinide juht, Dante sõber. Dante on teda jäädvustanud oma „Jumalikus komöödias” („Paradiis”, XVII laul).
11
…sakslane Arrigo. Itaalia nime „Arrigo” saksakeelne vaste on „Heinrich”.
12
…plats on… täis sakslasi ja teisi relvakandjaid… S.t. palgasõdureid.
13
Signoria. Antud juhul linna vahtkond.
