Dekameron. Giovanni Boccaccio
juhtimisel tantsu alustada, Emilia aga pidi seejuures laulu laulma ja Dioneo teda lautol saatma. Lauretta alustaski kohe tantsu juhtimist, kuna Emilia südamlikult järgneva laulu laulis:
On nõnda kütkestav mu enda ilu,
et mitte iialgi
mind ükski teine armastus ei võlu.
Niipea kui enda vaatlusesse vajun,
suurt rahu oma vaimus tunnen ma.
Ei mälestus, ei see, mis uut ma tajun,
mu õndsustunnet suuda segada.
Teist säärast õnne näha ma ei saa
vist mitte iialgi,
mis pakkuda võiks mulle sama võlu.
Ei seda aaret keegi saa mult võtta,
ei iial põgene mu silmist ta.
Kui soovin vaid, ta ise vastu tõttab.
Ei sõnad seda õndsust väljenda,
mis tunnen siis; ei keegi aru saa
sest õnnest iialgi,
kes pole tundnud selle leegi võlu.
Kui kauem vaadelda, siis tuld, mis kannan
ma endas, tunnen üha kasvavat.
Ma ennast tervenisti talle annan.
Kui mõttedki tast mind nii veetlevad,
siis õnne ootan veelgi suuremat,
nii suurt, et iialgi
ei võrdu millegagi selle võlu.
Kui lõppes tantsulaul, mida kõik rõõmsalt kaasa laulsid, kuigi selle sõnad nii mõnegi mõtlema panid, tantsiti veel lühemaid ringtantse. Oli möödunud juba osake lühikesest ööst ja kuninganna leidis, et on aeg see esimene päev lõpetada. Ta laskis tunglad põlema panna ja tegi korralduse, et kõik magama läheksid ja puhkaksid järgmise hommikuni. Igaüks täitis käsku ja läks oma tuppa.
ON LÕPPENUD DEKAMERONI ESIMENE PÄEV JA ALGAB TEINE PÄEV, KUS FILOMENA JUHTIMISEL RÄÄGITAKSE INIMESTEST, KES MITMESUGUSTESSE SEKELDUSTESSE SATTUDES VASTU OOTUST SIISKI ÕNNELIKULT PÄÄSEVAD.
TEINE PÄEV
Juba oli päike oma valgusega kuulutanud kõikjal uut päeva, mida tunnistasid ka haljail okstel rõõmsalt laulvad linnukesed. Juba olid ka kõik daamid ja kolm noormeest üles tõusnud ja aeda läinud, kus nad kaua sellega aega viitsid, et kasteses rohus aeglaselt ringi jalutasid ja ilusaid pärgi punusid. Nagu eile, nõnda talitasid nad ka täna: einetasid, kui oli veel jahe, seejärel tantsisid veidi aega ja läksid siis puhkama; kella kolme paiku tõusid nad üles ja läksid vilusale muruplatsile, nagu kuninganna oli käskinud, ja istusid tema ümber maha. Loorberipärg peas, seisis sihvaka kuju ja ilusa näoga Filomena veidi aega püsti, heitis pilgu üle kogu seltskonna ja käskis siis Neifilel jutujärjega algust teha. See hakkaski kohe rõõmsalt jutustama, ilma et oleks mingit sissejuhatust teinud.
ESIMENE NOVELL
MARTELLINO TEESKLEB JALUTUT JA TEEB NÄO, NAGU OLEKS TEDA TERVEKS TEINUD PÜHA ARRIGO LAIP. KUI PETTUS AVALIKUKS TULEB, SAAB TA PEKSA; TA VÕETAKSE KINNI JA TEDA ÄHVARDAB POOMISSURM, KUID LÕPUKS PÄÄSEB TA SIISKI HÄDAOHUST.
Sageli, mu armsad daamid, on juhtunud, et pilge, mis oli sihitud teise vastu, eriti asjade puhul, mis austust väärivad, pöördub tagasi pilkaja enese vastu, mõnigi kord talle endale kahju tehes. Et täita kuninganna korraldusi ja oma novelliga asuda ülesseatud küsimuse lahendamisele, tahan ma teile jutustada, milline äpardus juhtus ühe meie kaaskodanikuga ja kuidas ta siiski ootamatult hädaohust õnnelikult pääses.
Mitte kaua aega tagasi elas Trevisos vaene sakslane Arrigo11, kes tasu eest igaüht pakikandjana teenis. Teda peeti inimeseks, kes elas vaga ja laitmatut elu. Kas on see tõsi või mitte, aga kui ta suri, hakkasid ta surmatunnil, nagu trevisolased ise kinnitavad, kõik Treviso peakiriku kellad äkki helisema, ilma et keegi neid oleks puudutanud. Seda loeti üldiselt imeteoks ja kõik ütlesid, et Arrigo on pühak. Kogu linna elanikud jooksid kokku maja juurde, kus lamas ta laip, ja viisid selle kui pühaduse peakirikusse. Sinna hakkas kokku voolama jalutuid ja halvatuid, pimedaid, sante ja vigaseid, ning kõik lootsid, et nad laipa puudutades terveks saavad.
Sellel rahva suure ärevuse ja liikumise ajal juhtusid Trevisosse tulema kolm meie kaaskodanikku. Ühel oli nimeks Stecchi, teisel Martellino, kolmandal Marchese. Nad käisid härraste lossides inimesi lõbustamas, osates suurepäraselt lõustu teha ja teisi järele ahvida. Trevisos polnud nad veel kunagi varem käinud ja siin üldist sagimist nähes imestasid nad väga. Teada saades, mis kõige selle põhjuseks on, soovisid nad ise seda vaatama minna.
Kui nad oma asjad võõrastemajja olid jätnud, ütles Marchese:
„Läki nüüd kohe pühakut vaatama. Ma küll ei tea, kuidas tema juurde pääseb, sest kogu plats on kuuldavasti täis sakslasi ja teisi relvakandjaid12, keda linna valitseja sinna on saatnud, et ära hoida rahutusi. Ka olevat kirik inimesi nõnda täis, et sinna enam ühtegi inimest sisse ei pääse.”
Martellino, kes seda kõike väga näha soovis, ütles:
„Mis seal ikka, küll ma juba abinõu leian, kuidas püha laiba juurde pääseda.”
„Kuidas sa sinna siis pääsed?” küsis Marchese.
„Tead,” vastas Martellino, „ma mängin santi, sina hoiad mind ühelt poolt ülal ja Stecchi teiselt poolt, nagu ei suudaks ma ise omal jalal käia, ning te teete, nagu tahaksite mind pühaku juurde viia, et see mind terveks teeks. Kes meid nõnda näeb, annab meile kohe teed ja laseb meid kindlasti läbi.”
Marchesele ja Stecchile meeldis see plaan ja nad lahkusid kohe võõrastemajast ning läksid kuhugi kõrvalisse kohta, kus Martellino oma sõrmed, käed, käsivarred ja jalad nõnda kõveraks käänas, samuti oma suu, silmad ja kogu näo nõnda virilaks moonutas, et teda vaadates üsna jube hakkas. Igaüks, kes teda nägi, pidi arvama, et see inimene on tõepoolest läbi ja läbi vigane ja sant. Sääraselt äramoonutatud inimesega läksid nüüd Marchese ja Stecchi üpris vaga näoga kiriku poole, paludes alandlikult kõiki, kes ees olid, neile jumala nimel teed anda. Seda antigi neile kergesti. Kuna kõik nende vastu nii osavõtlikud olid ja kõikjal „andke teed, andke teed” karjuti, siis jõudsid nad õige pea püha Arrigo laiba juurde. Mõned lähedal seisvad aadlikud aitasid Martellino kohe laiba juurde tõsta, et ta sel viisil tervisearmu saaks. Sellal kui teised teraselt jälgisid, mis nüüd Martellinoga sünnib, jäi ta ise veidi ootama ja näitas siis (ja seda oskas ta suurepäraselt), kuidas algul sõrm sirgeks läheb, siis käsi ja käsivars. Peagi oli ta kogu kehast sirge. Seda nähes hakkas rahvas püha Arrigo auks ja kiituseks nii kõvasti karjuma, et isegi kõuekärgatusi poleks kuulda olnud.
Sealsamas lähedal seisis aga juhuslikult keegi firenzelane, kes Martellinot varem väga hästi tundis. Kui aga see nii äramoonutatuna kohale toodi, polnud ta Martellinot siiski ära tundnud. Aga kui ta nüüd jälle sirgena firenzelase ees seisis, polnud tollel mingisugust kahtlust, et see on Martellino. Firenzelane hakkas äkki naerma ja ütles:
„Jumala karistus tulgu su peale! Kes oleks võinud uskuda, et see mees, keda siia toodi, polnudki sant?”
Neid sõnu kuulsid mõned trevisolased ja küsisid kohe:
„Kuidas? Kas ta siis tõesti polnudki sant?”
„Jumala eest ei olnud,” vastas firenzelane, „ta on alati niisama püsti ja sirgelt seisnud nagu meiegi siin, ainult ta oskab, nagu praegu näha võisite, ennast soovi korral nii hästi ära moonutada, et keegi temaga selles võistelda ei saa.”
Sellest lausest jätkus trevisolastele. Nad trügisid jõuga ettepoole ja karjusid:
„Võtke