Dekameron. Giovanni Boccaccio
peksma. Polnud ühtegi, kes oma kohustuseks poleks pidanud sellele kaasa aidata. Martellino kisendas: „Halastage, jumalapärast!” ja püüdis, niipalju kui sai, ennast kaitsta, aga see ei aidanud midagi, rahvas ta ümber kippus järjest enam talle kallale. Seda nähes arutasid Stecchi ja Marchese omavahel, et asi on halb, kuid nad ei julgenud ka appi minna, kuna nad enda pärast hirmu tundsid. Koos teistega karjusid ka nemad, et sellele mehele tuleb ots peale teha, kuid ise mõtlesid, mil viisil saaks teda rahva käest ära päästa. Martellinol olekski kindlasti hing seest võetud, kui Marchesel poleks pähe tulnud hea mõte. Väljas oli signoria13 valvesalk ja Marchese jooksis nii kiiresti kui jalad võtsid salga ülema juurde ja ütles:
„Tulge jumalapärast appi! Seal on üks kelm, kes mult ära võttis kukru saja kuldfloriiniga, palun võtke ta kinni, et ma oma raha tagasi saaksin.”
Kohe jooksid kaksteist relvastatud meest sinna, kus vaene Martellino sugeda sai. Suure vaevaga suutsid nad rahvahulgast läbi murda ja üleni vigaseks klopitud mehe inimeste käte vahelt ära kiskuda ja raekotta viia. Sinna tulid kaasa ka paljud teised, kes tundsid end narritud olevat. Kuuldes, et mees on kinni võetud vargana, ja leides, et paremat ettekäänet kättemaksuks ei saa ollagi, hakkasid nad seletama, et ta on nendelgi kukruid üle löönud. Neid süüdistusi kuuldes viis kohtunik, kes oli range mees, Martellino kohe kõrvale ja hakkas teda üle kuulama. See ei tundnud enda vahistamise pärast mingit muret ja vastas kohtunikule naljatustega. Kohtunik sai vihaseks, laskis mehe köie otsa siduda ja mõned head korrad üles vinnata, et teda nõnda vargust üles tunnistama sundida ja siis üles puua. Kui mees jälle alla lasti, küsis kohtunik, kas ta võtab süü omaks. Nähes, et vastuajamine midagi ei aita, ütles Martellino:
„Mu härra, ma olen valmis teile tõtt tunnistama, kuid enne andku igaüks, kes mind siin süüdistab, seletust, millal ja kus kohal ma ta kukru üle olen löönud. Siis ütlen ma teile kohe, kas ma olen süüdi või mitte.”
Kohtunik oli sellega nõus ja laskis mõned süüdistajad ette kutsuda. Üks neist kinnitas, et Martellino löönud ta kukru üle nädal aega tagasi, teine, et kuus päeva tagasi, kolmas, et neli päeva tagasi, mõni aga, et täna. Martellino ütles seepeale:
„Kõik nad räägivad valet, härra kohtunik; selle kohta võin ma teile esitada ümberlükkamatuid tõendeid. Ma tulin siia linna alles äsja, kunagi varem pole ma selles linnas üldse käinud. Vaevalt olin ma saabunud, kui ma oma õnnetuseks kohe seda püha laipa läksin vaatama. Seal aga sain ma kolkida, nagu te ise võite näha. Et see, mis ma räägin, sulatõsi on, seda võivad teile tunnistada valitsuse ametnik, kes võõraid sisse meldib, ta võõrasteraamat ja lõpuks ka mu võõrastemaja peremees. Kui te leiate, et ma tõtt olen rääkinud, siis palun teid nende pahade inimeste nõudmist mitte täita ega mind piinata ja hukata.”
Sellal kui Martellinoga see asi juhtus, tundsid Marchese ja Stecchi, kes olid kuulnud, et kohtunik Martellinot karmilt kohtleb ja teda isegi köie otsas üles laseb vinnata, suurt hirmu ja arutasid omavahel:
„Paha lugu: oleme ta vihma käest räästa alla tõuganud.”
Murelikult jooksid nad sinna ja tänna, otsisid üles oma peremehe ja jutustasid talle, mis vahepeal oli juhtunud. Sellele tegi kogu lugu palju nalja ja ta viis nad kellegi Trevisos elava Sandro Agolanti juurde, kes oli valitseja juures suures lugupidamises. Ta jutustas sellele kogu loo järk-järgult ära ja kõik kolm palusid, et ta Martellino asjade joondeajamise enda peale võtaks. Sandro hakkas naerma ja läks Treviso valitseja juurde ning viis kohe asja niikaugele, et Martellinole järele saadeti. Need, kes pidid ta ära tooma, leidsid ta kohtuniku juurest särgiväel, abituna ja hirmust värisevana, kuna kohtunik polnud tema poolt ühtki vabandavat asjaolu tahtnud kuulda võtta. Pealegi kandis kohtunik firenzelaste vastu mingit viha, ta kavatses Martellinot kindlasti üles puua lasta ega soovinud teda valitsejale üle anda. Kuid lõpuks oli ta siiski sunnitud järele andma. Valitseja ees seistes jutustas Martellino kogu loo üksikasjadeni ära, palus enda vastu armuline olla ja lubada tal kohe siit linnast lahkuda, sest kuni ta Firenzesse pole jõudnud, tunneb ta alatasa silmust oma kaela ümber. Valitseja naeris veel kaua selle juhtumi üle ja kinkis Martellinole ning teisele kahele ülikonnad. Suurest hädaohust ootamatult pääsenud, läksid kõik kolm tervelt ja puutumatult tagasi koju.
TEINE NOVELL
RINALDO D'ASTI, KEDA PALJAKS ON RIISUTUD, SATUB CASTEL GUIGLIELMOSSE, KUS LEIAB PEAVARJU ÜHE LESKNAISE JUURES. OMA KAHJUD TASA SAANUD, PÖÖRDUB TA TERVELT JA PUUTUMATULT TAGASI KOJU.
Martellino äparduste üle, millest Neifile jutustas, naersid kõik daamid laginal, noormeeste hulgast aga kõige enam Filostrato, seesama, kes Neifile kõrval istus ja kellele kuninganna käsu andis jutustamist jätkata. Ta alustaski viivitamatult:
Mu kaunid daamid, mind ahvatleb teile jutustama üht lugu usuga seotud asjadest, kus esineb osalt ka äpardusi ja armastust ning kust võivad tulusat õpetust saada eriti need, kes käivad armastuse ebakindlat rada. Sest kui nad palvetega ei pöördu püha Julianuse poole, võivad nad sattuda halba võõrastemajja, olgugi vahel heasse voodisse.
Niisiis tuli markii Azzo da Ferrara ajal keegi Rinaldo d’Asti nimeline kaupmees äriasjus Bolognasse. Kui need korda olid aetud, läks ta tagasi kodu poole. Ferrarast lahkudes ja Verona poole ratsutades kohtus ta juhuslikult mingite meestega, keda ta pidas kaupmeesteks, kes aga olid röövlid ja elasid nurjatut elu. Ta oli nii ettevaatamatu, et hakkas nendega vestlema ja koos edasi minema. Need aga, nähes, et on tegemist kaupmehega, kel arvatavasti ka raha ei puudu, otsustasid teda esimesel soodsal silmapilgul paljaks riisuda. Et sel mingit kahtlust ei tekiks, olid nad viisakad ja tagasihoidlikud, rääkisid temaga ausaist ja korralikest asjust ning kohtlesid teda nii alandlikult ja vastutulelikult, kuidas iganes oskasid. Rinaldo pidas seda kokkusaamist oma heaks õnneks, sest ta ratsutas teenriga üksi.
Nõnda reisi jätkates ja ühelt kõneainelt teisele siirdudes juhtusid nad viimaks rääkima palvetest, millega inimesed jumala poole pöörduvad. Üks röövel – neid oli kokku kolm – küsis Rinaldolt:
„Missugust palvet teie, aulik härra, tavaliselt reisil loete?”
„Tõtt-öelda,” vastas Rinaldo, „olen ma neis asjus lihtsameelne ja tahumatu, elan rohkem vana moodi, ma ei tea kuigi palju palveid ja pean kahte soldi kahekümne neljaks denaariks, aga sellegipärast on mul kombeks hommikuti võõrastemajast lahkudes ja reisile minnes ikka lugeda issameiet ja avemariat püha Julianuse isa ja ema hinge eest ning seejärel paluda jumalat ja püha Julianust ennast, et nad mulle järgmiseks ööks head peavarju annaksid. Olen oma reiside ajal küllalt sageli suures hädaohus olnud, aga alati pääsenud ja õhtul heade inimeste juures korraliku öömaja saanud. Seepärast on mul kindel usk, et püha Julianus, kelle auks ma neid palveid loen, selle armu mulle jumala käest välja on palunud. Mulle näib, et kui ma hommikul need palved lugemata jätan, ei lähe mul reis päeval kuigi hästi ja õhtul ei leia ma ka korralikku peavarju.”
„Kas te ka täna hommikul palvet lugesite?” küsis see, kellega ta rääkis.
„Jah, muidugi,” vastas Rinaldo.
Röövel, kes juba teadis, millega lugu lõpeb, ütles endamisi:
„Küllap läheb sul seda veel vaja, sest kui meile midagi vahele ei tule, leiad sa minu arvates halva öömaja.”
Valjusti aga ütles ta:
„Ka mina olen palju reisinud, aga seda palvet pole ma kunagi lugenud, kuigi paljud mulle seda on soovitanud. Siiski pole kunagi veel juhtunud, et oleksin halva öömaja saanud. Eks me saa täna õhtul näha, kumb meist parema peavarju saab, kas teie, kes seda palvet olete lugenud, või mina, kes seda pole lugenud. Tõsi küll, ma loen selle asemel teisi palveid, nagu „Dirupistit” või „Intemeratat” või ka „De profundist”, millel on väga suur mõju, nagu mu vanaema ikka armastas öelda.”
Nõnda mitmesugustest asjadest vesteldes jätkasid nad teed, röövlid aga ootasid parajat aega ja kohta, et oma kurja nõu täide viia.
Oli juba hilja, kui nad Castel