Dekameron. Giovanni Boccaccio

      GUIGLIELMO BORSIERE PALJASTAB PAARI TABAVA ÜTLEMISEGA HÄRRA ERMINO DE'GRIMALDI KITSIDUST.

      Kui Bergamino nupukust küllalt oli kiidetud, jõudis jutustamisjärg Filostrato kõrval istuva Lauretta kätte, kes seda teades käsku ootamata kohe armsa häälega rääkima hakkas:

      Mu armsad sõbrannad, eelmine novell sunnib mind teile jutustama, kuidas üks tubli õukondlane sama tagajärjekalt kellegi rikka kaupmehe rahaahnust pilkas. Kuigi mu jutustus on sisult eelmisega sarnane, loodan ma siiski, et ta teile hea lõpu tõttu sama hästi meeldib.

      Tükk aega tagasi elas Genovas keegi aadlik nimega Ermino de’Grimaldi, kes oma tohutute mõisate ja rahaga kaugele taha jättis kõik teised rikkad kodanikud, keda Itaalias tunti. Nagu ta oma jõukusega kõrgemale tõusis kõigist itaallastest, nõnda ületas ta oma kitsiduse ja ihnsusega kõik maailma kitsipungad ja ihnuskoid. Vähe sellest, et ta oma kukrusuu kinni hoidis; kui tarvis oli teistele lahkust näidata, oli ta vastu genovalaste kombeid, kes olid harjunud kandma uhkeid riideid, valmis ka ise äärmist puudust kannatama, samuti söögiga ja joogiga kokkuhoidlik olema, et ainult raha ei tarvitseks välja anda. Täiesti teenitult unustati perekonnanimi Grimaldi ja teda kutsuti Ermino Ihnuskoiks.

      Kui ta kõigist kulutustest hoidudes tegeles ainult oma vara suurendamisega, juhtus Genovasse tulema üks tubli õukondlane, Guiglielmo Borsiere nimeline mees, kes oli hästi kasvatatud, oskas suurepäraselt rääkida ega sarnanenud põrmugi tänapäeva õukondlastega, kelle rikutud ja põlastusväärsete kommete pärast tuleb häbi tunda, sest nad tahavad tänapäev küll aadlike nime kanda ja ise ka aadlikud olla, aga neid tuleks pigemini nimetada eesliteks, kes üles on kasvanud kõige räpasemate jätiste keskel, mitte aga õukonnas.

      Tol ajal oli nende ametiks ja tööks lepitada aadlikke, kui nende vahel olid tekkinud tülid või arusaamatused, samuti sobitada abielu-, hõimu- ja sõprussidemeid, ergutada väsinud meeli oma ilusate ja vaimukate sõnadega, lõbustada õukonda ja isaliku karmusega noomida õelaid nende pattude pärast – seda kõike üsna väikese tasu eest. Tänapäeval aga löövad õukondlased oma aega surnuks sellega, et kannavad laiali keelepeksu, külvavad tüli, räägivad kõlvatusi ja tigedusi, ja mis veel halvem, nad on ka ise kõlvatud ja õelad, süüdistades teiste inimeste kuuldes üksteist, kas põhjendatult või mitte, kõiges, mis on halb, naeruväärne ja kõlvatu, ning püüdes õilsaid inimesi valelike sõnadega meelitada alatutele ja kurjadele tegudele. Mida näotumad on kellegi sõnad ja teod, seda enam teda hinnatakse ja austatakse, seda suurema tasuga ergutatakse teda allakäinud ja kõlvatute aadlimeeste poolt. See on meie aja suureks häbiplekiks ja selgeks tõendiks, et voorused on maa pealt kadunud ning jätnud inimesed kahetsusväärselt pahede mülkasse.

      Ent tagasi pöördudes oma jutustuse juurde, millest ma oma õiglase pahameele tõttu liiga kõrvale kaldusin, ütlen, et mainitud Guiglielmot austasid ja võtsid meeleldi vastu kõik Genova aadlikud. Mõne päeva linnas viibinud, oli ta härra Ermino kitsidusest ja rahaahnusest mõndagi kuulnud ning soovis teda näha saada. Härra Ermino oli ka juba kuulnud, kui auväärt mees Guiglielmo Borsiere on, ja kuna kõige kitsiduse peale vaatamata temas siiski veel kübeke häid kombeid oli säilinud, võttis ta teda vastu lahke näo ja sõbralike sõnadega, vestles temaga mitmesugustest asjadest ja viis ta siis koos teiste tema juures viibivate genovalastega oma uude majja, mille oli lasknud hästi sisse seada. Kui ta kõike oli näidanud, lausus ta:

      „Noh, härra Guiglielmo, olete palju näinud ja kuulnud, kas te ei võiks mulle midagi soovitada, mida ma võiksin siia saali maalida lasta, aga see peaks olema midagi niisugust, mida varem kunagi pole nähtud.”

      Neid mõistmatuid sõnu kuuldes vastas Guiglielmo:

      „Mu härra, ma ei tea, kas ma oskan teile soovitada midagi niisugust, mida kunagi veel nähtud pole, nagu näiteks maalitud aevastus või midagi selletaolist. Kui te aga tahate, võin ma teile küll soovitada midagi muud, mida teie juures arvatavasti keegi veel näinud pole.”

      „Oo palun, öelge, mis see on?” küsis Ermino.

      Ta polnud oodanud, mis talle nüüd vastati.

      „Heldust,” ütles Guiglielmo kiiresti.

      Vaevalt oli Ermino seda sõna kuulnud, kui tal nii suur häbi hakkas, et ta meel selle mõjul peaaegu risti vastupidiseks muutus.

      „Jah, härra Guiglielmo,” ütles ta, „ma lasen selle siia maalida, nii et teil ega kellelgi teisel enam põhjust poleks öelda, et ma seda kunagi pole näinud ega tundnud.”

      Nii suur oli Guiglielmo sõnade mõju, et sellest päevast peale muutus Ermino kõige heldekäelisemaks ja lahkemaks aadlikuks, ja polnud sel ajal Genovas kedagi, kes oleks võõraid ja oma linna kodanikke nii viisakalt vastu võtnud kui tema.

      ÜHEKSAS NOVELL

      MEELEKINDLUSETU KÜPROSE KUNINGAS MUUTUB GASCOGNE'LANNA PILKE MÕJUL JULGEKS.

      Elisa oli viimane, kellele kuninganna pidi korralduse andma, aga see ei mõelnudki oodata, vaid hakkas kohe rõõmsalt peale:

      Sageli, mu noored neiud, on nõnda olnud, et kui igasugused noomimised ja paljud karistused pole suutnud inimest mõjutada, siis on tihti head tagajärge andnud mõni juhuslik, ettekavatsematult öeldud sõna. Seda näitas väga hästi novell, mida Lauretta jutustas. Ka mina tahan seda näidata oma lühikese jutustusega. Head jutud toovad alati kasu ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata, ükskõik kes neid ka ei jutustaks.

      Pärast seda kui Godefroi de Bouillon Püha Maa oli vallutanud, käis Küprose esimese kuninga valitsemise ajal keegi aadlisoost gascogne’lanna palverännakul issanda haual. Tagasiteel peatus ta Küprose saarel, kus mõned kuritahtlikud inimesed talle toorelt liiga tegid. Kuna ta kaebused mingit tagajärge ei andnud, otsustas ta pöörduda kuninga poole. Keegi aga ütles talle, et see vaev on asjatu, sest kuningas on nii arg ja mannetu, et ta ei jäta karistamata mitte ainult teistele tehtud ülekohut, vaid talub põlastusväärse pelglikkusega ka seda, kui teda ennast solvatakse. Selle tagajärjel valavat igaüks, kel midagi kaevata on, oma meelepaha temale välja, kartmata teda solvata või talle häbi teha.

      Kui gascogne’lanna sellest kuulis ja lootuse kaotas hüvitust saada, otsustas ta oma meelte vaigistamiseks kuningale etteheiteid teha ta arguse pärast. Ta läks kuninga juurde ja kaebas talle nuttes:

      „Majesteet, ma ei tule teie juurde mitte sellepärast, et teilt võiks mingit karistust loota minule tehtud ülekohtu eest, ei, ma palun hüvituseks teid ainult mulle selgeks teha, kuidas teie välja kannatate, kui teile ülekohut tehakse. Võib-olla oskan ma siis taluda ka minule tehtud ülekohut, mille, olgu jumal mulle tunnistajaks, meeleldi teile üle annaksin, kuna te ju seda nii hästi kanda oskate.”

      Kuningas, kes senini loid ja laisk oli olnud, ärkas nagu unest ja alustas sellest, et karistas rängalt daamile tehtud ülekohtu eest ega jätnud siitpeale valjult karistamata kedagi, kes vähegi tema krooni au riivas.

      KÜMNES NOVELL

      MAESTRO ALBERTO BOLOGNAST HÄBISTAB ISE PEENELT NAIST, KES TALLE TEMA ARMASTUSE PÄRAST HÄBI TAHTIS TEHA.

      Elisa vaikis ja nüüd pidi kuninganna ise jutustama hakkama. Ta alustas väärika tooniga:

      Armsad daamid, nagu selgetel öödel tähed on taeva ehteks ja nagu kevadel lilled rohelisi aasu ilustavad, nõnda kaunistavad teravmeelsed sõnad vestlusi ja häid kombeid. Oma lühiduse tõttu sobivad vaimukad ütlused rohkem naistele kui meestele, sest kaua ja pikalt rääkida, kui seda saab vältida, on naistele veel vähem sünnis kui meestele. Meie ja kogu meie soo häbiks leidub tänapäeval vaevalt veel naist, kes teravmeelsusest aru saaks või kes, kui aru saabki, sellele vastata oskaks. Sest naistele kunagi nii omase vaimukuse on nüüdsed

---

Скачать книгу