Dekameron. Giovanni Boccaccio
tehtud. Ta saatis oma mehed ees minema ja asus ise väikese aadlikest kaaskonnaga teele. Markii maadele lähenedes saatis ta markiisile teate, et see teda ootaks järgmisel hommikul eineajaks. Markiis oli tark ja taibukas naine ning vastas lahkelt, et võõrsiletulek teeb talle ülimat au ja kuningas on teretulnud külaline. Siis aga hakkas ta mõtlema, mis see küll peaks tähendama, et kuningas teda külastada soovib, sellal kui meest kodus pole. Ta ei eksinud oma oletuses, et võimukandjat meelitab siia kuuldus ta ilust. Heade kommetega naisena oli ta sellest hoolimata valmis kuningat suure austusega vastu võtma. Ta laskis enese juurde kutsuda koju jäänud aukandjad ja nendega nõu pidades andis ta käsu kõike tarvilikku ette valmistama hakata, välja arvatud ainult söögilaud ja toidukraam, mille eest ta ise tahtis hoolt kanda. Lastes ümbruskonnast kokku tuua kõik saadaval olevad kanad, tegi ta oma kokkadele korralduse kuningliku lõunalaua jaoks ainult neist toitusid valmistada.
Määratud ajal ilmuski kuningas ja markiis võttis ta vastu suure pidulikkuse ja austusega. Kuningas leidis markiisi olevat palju ilusama, väärikama ja kombelisema, kui ta rüütli sõnade järgi enesele ette oli kujutanud. Ta imetles teda ülimal määral, kiitis teda väga ning ta iha kasvas seda suuremaks, mida enam ta veendus, et markiis ületab kõik ta ootused. Kui ta mõnda aega oli puhanud tema vastuvõtuks rikkalikult ehitud tubades, saabus lõunatamise tund ja kuningas ning markiis istusid ühte lauda, kuna teisi nende seisuse kohaselt teistes laudades teenindati. Maitstes rohkearvulisi üksteisele järgnevaid roogi, kalleid ja peeni veine ning silmitsedes aeg-ajalt heameelega ilusat markiisi, tundis kuningas ülimat mõnu. Kui aga üks roog teise järel ette kanti ja ükski neist kõige mitmekesisuse juures muust polnud valmistatud kui kanalihast, hakkas kuningas kuidagi imestama. Ta teadis väga hästi, et selles maanurgas, kus ta viibis, pidi igasuguseid metslinde külluses olema; pealegi oli ta markiisile oma tulekust küllalt aegsasti ette teatanud, et sel võimalus oleks olnud jahti korraldada. Siiski surus ta oma imestuse maha ja tegi juttu ainult kanadest.
„Kas siin maal,” pöördus ta lõbusalt markiisi poole, „sünnivad ainult kanad ja ilma kuke abita?”
Markiis sai küsimuse mõttest väga hästi aru ja talle paistis, et jumal ise on ta soovile vastu tulnud ja paraja juhuse andnud oma mõtteid avaldada ning ta vastas julgelt kuninga poole pöördudes:
„Ei, teie kõrgus. Kui siinsed naised oma riiete ja lugupeetavuse poolest teistest naistest veidi erinevad, on nad siiski samasugused kui mujal.”
Seda kuuldes sai kuningas väga hästi aru kanadest valmistatud lõuna põhjusest ja sõnade varjatud mõttest. Ta nägi, et on mõttetu säärase naise juures sõnu kulutada ja pole siin kohane ka vägivalda tarvitada. Ta pidas kõige targemaks ja oma aule kõige paremaks kustutada tuli, mis tas halva tagamõttega nii ootamatult lõkkele oli löönud. Jättes sinnapaika kõik lootused, jätkas ta lõunatamist vaikselt ega teravmeelitsenud enam markiisiga, kartes ta vastuseid. Lõuna lõpetanud, katsus ta oma pakilise ärasõiduga siiatuleku tagamõtet varjata, tänas osutatud au eest, ja jättes markiisi jumaliku kaitse hoolde, asus otsekohe teele Genova poole.
KUUES NOVELL
ÜKS MEES PALJASTAB LEIDLIKU SÕNAGA MUNKADE SALAKAVALAT SILMAKIRJALIKKUST.
Kui markiisi vooruslikkus ja Prantsuse kuningale antud oivaline õppetund üldist heakskiitu olid leidnud, hakkas Fiammetta kõrval istuv Emilia kuninganna soovil julgelt rääkima:
Ka mina ei tahaks vaikida sellest, kuidas üks tubli ilmalik inimene naljaka, kuid hästi tabava lausega ihnet munka pilkas.
Kallid daamid, sellest pole kaua tagasi, kui meie linnas elas üks munkminoriit, jõleda ketserluse inkvisiitor, kes tahtis paista pühana ja innuka ristiusu pooldajana, aga otsis nagu kõik teisedki mungad võrdse agarusega nii nõdrausulisi kui ka neid, kel on raske kukkur. Oma agaruses sattus ta kord ühele korralikule mehele, kel oli rohkem raha kui mõistust. Sõprade keskel viibides oli sellel, mitte küll usunõtrusest, vaid lihtsalt purjus või liiga lõbusas tujus olles, üle huulte libisenud lause, et tal on nii head veini, et isegi Kristus seda jooks. Vaevalt oli inkvisiitor seda kuulda saanud, kui ta – teades, et mehel on suuri mõisaid ja tubli kukkur – tema vastu suurima kiiruga cum gladiis et fustibus6 ränka protsessi alustas. Ta ei lootnud, et mehe uskmatus selle tagajärjel kahaneb, küll aga seda, et mehe floriinid tema pihku veerevad, ja nii see juhtuski. Ta laskis mehe enda juurde kutsuda ja küsis, kas on õige, mis tema kohta räägitakse. Lihtsameelne mees vastas, et on õige küll, ja rääkis ära, kuidas asi tõepoolest oli olnud. Seepeale lausus püha inkvisiitor, kes austas üle kõige püha Giovanni Barbadorot7:
„Niisiis oled sa Kristuse teinud joodikuks ja heade veinide sõbraks, nagu oleks ta Cinciglione8 või mõni teine teie viinaninadest ja kõrtsihulgustest? Nüüd aga räägid sa alandlikku juttu ja tahad näidata, et asi on tühine. Pole aga sugugi nõnda, nagu sulle paistab. Kui me tahaksime sinuga nõnda talitada, nagu kohustus meilt nõuab, siis oled sa tuleriida ära teeninud.”
Niisuguste ja paljude teiste sõnadega kõneles ta ähvardavat nägu tehes tolle mehega, nagu seisaks ta ees hinge surematust eitav Epikuros ise. Lühikese ajaga suutis ta süüalusele niisuguse hirmu peale ajada, et mehikesel tuli selleks, et inkvisiitor tema peale halastaks, vahetalitaja abiga ta käsi võida püha Giovanni Boccadoro salviga, mis on hea rohi vaimulike ihnutsemise katkutõve vastu, eriti minoriitide juures, kes ei tohi rahasse puutuda. Kuigi Galenos sellest salvist kuskil oma arstiraamatutes pole rääkinud, tarvitas inkvisiitor seda tõhusat rohtu nii ohtrasti, et tuleriit, millega mehikest ähvardati, muutus armulikul kombel patukahetsusrüüks. Ja nagu seisaks mehel ees ristiretk üle mere ja et selle lipp ilusam oleks, tuli tal seljal kanda kollast ristimärki mustal taustal. Kui inkvisiitor raha kätte oli saanud, hoidis ta süüalust mõned päevad enese lähedal ja määras talle meeleparanduseks kohustuse igal hommikul käia Püha Risti kirikus jumalateenistusel, lõuna ajal aga tema juures ennast näitamas. Ülejäänud ajal võis ta teha, mis ise soovib.
Kõike seda täitis patukahetseja usinalt, aga ühel hommikul juhtus ta jumalateenistusel kuulma järgnevaid evangeeliumi sõnu lauldavat: „Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu.” Need sõnad pidas mees täpselt meeles. Kui ta korralduse kohaselt lõuna ajal inkvisiitori juurde ilmus, leidis ta selle lauas istumas. Inkvisiitor küsis, kas ta hommikul jumalateenistusel käis. Mees vastas kohe jaatavalt. Seepeale küsis inkvisiitor:
„Kas sa seal vahest midagi kuulsid, mis sinus kahtlust võis tekitada või mille puhul sa selgitust sooviksid?”
„Ei,” vastas lihtsameelne mees, „ma ei kahtle milleski, mida ma kuulsin. Ma usun kõike seda kindlalt. Ainult ma kuulsin seal midagi, mis minus teie ja teie munkade vastu suurt kaastunnet äratab. Tarvitseb mul ainult mõelda, missugune kurb saatus teid teises ilmas ees ootab.”
Siis küsis inkvisiitor:
„Mis sõna see oli, mis sinus meie vastu niisugust kaastunnet äratas?”
Lihtsameelne mees vastas:
„See oli evangeeliumi sõna: „Teile tasutakse sajakordselt.””
Inkvisiitor ütles:
„See on õige sõna. Aga miks see sind nii erutab?”
„Ütlen teile seda kohe,” vastas mees. „Sellest ajast peale kui ma siin käin, näen ma, kuidas siit iga päev suurele hulgale vaestele välja antakse vahel üks, aga vahel ka kaks suurt pada leent sellest, mida teil ja munkadel kloostris ülearu on. Kui teile sealilmas iga pajatäie eest sajakordselt tasutakse, siis saate ju nii palju leent, et te sellesse ära upute.”
Kõik, kes inkvisiitori lauas istusid, pahvatasid naerma. Tundes aga, et torge oli sihitud leemeandjate silmakirjalikkuse vastu, sattus inkvisiitor hämmeldusse. Kui esimene protsess talle juba küllalt häbi poleks toonud, oleks ta nüüd enese ja teiste laiskvorstide naeruvääristamise pärast meelsasti uut protsessi alustanud. Pahas tujus ütles ta, et tehku mees, mis ta ise tahab ja ärgu