Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

      Mu kallile sõbratarile

      Jah, Constance, selle teose pühendan ma Sinule. Kuna Sa oled oma soole ühtaegu nii auks kui ka uhkuseks, kelles kõige tundlikum hing on ühendatud kõige õiglasema ja harituma vaimuga, on üksnes Sinu osaks tundma õppida, kui magusad on pisarad, mida valab õnnetu voorus. Kuna Sa põlgad vabameelseid ning usuvaenulikke targutusi ja võitled nende vastu pidevalt nii oma tegudes kui ka sõnades, siis ei karda ma, et need, mille esitamist siinsetes memuaarides on nõudnud kujutatud tegelastüübid, võiksid Sind kahjustada; ühe või teise siin visandatud tegelase künism (mida on pealegi mahendatud nii palju kui vähegi võimalik) ei suuda Sind enam heidutada; hoopis Pahe, ägades paljastamishirmus, korraldab skandaali niipea, kui teda rünnatakse. Tartuffe’i üle mõistsid kohut vagatsejad, Justine’i hakkavad süüdistama vabamõtlejad, ja neid ma ei karda; oma motiividest, mida Sina mõistad, ma ei tagane; Sinu arvamusest piisab mulle auks ja kuulsuseks ning kui ma olen Sinule meeldinud, siis pean ma meeldima kõigile või katsuma end trööstida keset üldist hukkamõistu.

      Kavatsus kirjutada niisugune romaan (mis polegi niivõrd romaan, nagu võiks arvata) on kahtlemata uudne; Vooruse võit Pahe üle, tasu headuse eest, kurjuse karistamine – niisugune on tavaline sündmuste käik kõigis sedasorti teostes; eks ole seda meile juba tüütuseni korratud!

      Aga pakkuda kõikjal välja võidutsevat Pahet ja tema ohvriannina Voorust; näidata õnnetut, kes eksleb ühest hädast teise, alatuse mängukanni, kõigi kõlvatuste märklauda, kes on jäetud kõige jõhkramate ja võikamate himude meelevalda; keda hullutatakse kõige jultunumate ning salakavalamate targutustega, kes langeb ohvriks kõige riukalikumatele meelitustele ja kõige vastupandamatumatele ahvatlustele; ilma et tal oleks midagi, mida seada vastu nii paljudele katsumustele ja nii paljudele hädadele, midagi, millega eemale tõugata seesugust kombelõtvust, ilma et tal oleks selleks midagi peale hella hinge, terve mõistuse ja suure julguse; ühesõnaga, tuua mängu kõige julmemad pildid, kõige äärmuslikumad olukorrad, kõige kohutavamad elureeglid, kõige räigemad pintslilöögid ainsa kavatsusega anda selle kõigega üllaim kõlbluse õppetund, mida inimene iganes on saanud – mööngem, see tähendab jõuda eesmärgile teed pidi, mida tänini õige harva on käidud.

      Kas see on mul õnnestunud, Constance? Kas pisar Sinu silmist kuulutab minu võitu? Ühesõnaga, kas Sa ütled pärast “Justine’i” lugemist: “Oo, kuidas need roimapildid panevad mu uhkust tundma selle üle, et ma armastan Voorust! Kui üllas ta on neis pisarais! Kuidas küll õnnetused teda kaunistavad!”

      Ah, Constance, kui need sõnad vaid Sinu huulilt langeksid, siis oleks mu vaev pärjatud!

      Filosoofia ülimaks saavutuseks oleks see, kui suudetaks ära mõistatada, missuguseid vahendeid Jumalik Ettehooldus kasutab, et saavutada sihte, mis ta endale seoses inimesega on seadnud, ja visandada seejärel mingidki käitumisjuhised, mis suudaksid õpetada tollele õnnetule kahejalgsele isendile, mismoodi ta peab astuma elu okkalisel rajal, et hoiduda veidratest kapriisidest, mida ilmutab paratamatus, millele on antud kümneid eri nimesid, ilma et seni oleks suudetud teda tundma õppida või määratleda.

      Kui juhtub, et austades igati meie ühiskondlikke konventsioone ning kordagi üle astumata piiridest, mis need meile seavad, selgub ometigi, et oleme kohanud üksnes orjavitsu ja ohakaid, samal ajal kui kurjad inimesed nopivad üksnes roose – kas ei hakka siis inimesed, kes on ilma jäetud vooruslikust alusest, mis oleks küllalt kindel tõstmaks neid niisugustest tähelepanekutest kõrgemale, kas ei hakka nad siis arutlema, et on palju õigem lasta end voolul kaasa viia kui sellele vastu seista? Kas nad ei ütle, et Voorus, olgu ta nii ilus kui tahes, on siiski kõige halvem valik, mille inimene võib teha, kuivõrd see osutub liiga nõrgaks, et Pahega võidelda, ja et läbinisti laostunud sajandil on kõige kindlam toimida nii nagu teisedki. Juhul kui nad on veidi teadlikumad – kui soovite nii väljenduda – ja süüdistavad haridust, mille nad on saanud, kas nad ei ütle siis nagu ingel Jesrad “Zadigis”, et pole olemas pahet, millest ei sünniks midagi head, ja järelikult võivad nad pahele anduda, sest see on tegelikult vaid üks viis head tekitada? Kas nad ei lisa, et laiemas mõttes on täiesti ükskõik, kas see või teine inimene on hea või kuri, et kui Voorust jälitab õnnetus ja kuriteoga kaasneb õnn, nii et need asjad on Looduse silmis võrdsed, siis on palju targem asuda õitsval järjel elavate kurjade poolele kui kiratsevate vooruslike poolele? Seepärast on vajalik ennetada neid väärõpetuse ohtlikke targutusi; on tarvis osutada, et näited õnnetust voorusest, mida esitatakse kõlbeliselt laostunud hingele, milles on siiski säilinud mõningaid häid põhimõtteid, võivad selle hinge headuse juurde tagasi tuua sama kindlalt nagu see, kui talle näidataks tollel vooruseteel kõige säravamaid võidupärgi ja kõige ahvatlevamaid tasusid. Kahtlemata on julm, et me oleme sunnitud kirjeldama õnnetustetulva, mis tabab õrnaloomulist ja tundlikku naist, kes austab Voorust, nii kuidas vähegi suudab, ja teiselt poolt kasvavat jõukust, mis saab osaks neile, kes sedasama naist rõhuvad ja piinavad. Aga kui nende saatuselöökide kirjeldusest sünnib siiski midagi head, kas tuleb seda kirjeldamist siis kahetseda? Kas saab tunda meelehärmi, kui oleme esile toonud tõsiasja, millest sugeneb targale inimesele, kes oskab lugemisest kasu saada, nii vajalik õppetund Jumaliku Ettehoolduse korraldustele allumisest ning hoiatav meeldetuletus selle kohta, et sageli tabab Taeva hoop meie kõrval inimest, kes meie arvates on igati oma kohuseid täitnud, just selleks, et meid meie endi kohuste juurde tagasi tuua.

      Niisugused on tunded, mis meid meie töös juhivad, ja niisuguseid motiive arvesse võttes palume lugejalt heatahtlikku suhtumist eksiõpetustesse, mis on pandud meie tegelaste suhu, ning kohati liiga räigetesse olukordadesse, mida me tõearmastusest oleme olnud sunnitud tema pilgu ette tooma.

      Proua krahvinna de Lorsange oli üks neid Venuse preestrinnasid, kes võlgnevad oma edu ilusale näole ja läbinisti kõlvatule käitumisele ning kelle tiitleid, kui uhked need ka poleks, võib leida üksnes Kythera arhiividest, kus neid on võltsinud seesama jultumus, mis neid taotleb, ja kus neid säilitab seesama rumal kergeusklikkus, mis neid välja annab; brünett, kauni kehaga, eriliselt väljendusrikaste silmadega, moodsalt uskmatute vaadetega, mis lisavad kirele omapärast vürtsi, mistõttu naised, keda niisugustes vaadetes kahtlustatakse, on eriti taganõutavad; õelavõitu, täiesti põhimõttelage, kõigega soostuv, aga sellele vaatamata südamepõhjas veel mitte nii kõlvatu, et tundelisus seal täiesti hääbunud oleks; upsakas, ohjeldamatu – niisugune oli proua de Lorsange.

      Kõigele vaatamata oli too naine saanud väga hea hariduse: Pariisi ülirikka pankuri tütrena oli ta koos oma Justine’inimelise õega, kes oli temast kolm aastat noorem, üles kasvanud ühes pealinna kuulsaimatest kloostritest, kus kaheteistkümnenda ja viieteistkümnenda eluaastani ei hoitud kummagi õe eest varjul ühtegi hüva nõu, ühtegi õpetajat, ühtegi raamatut ega ühtegi vaimuannet.

      Sellel, mõlema tütarlapse vooruslikkusele nii olulisel ajal jäid nad ühe päevaga ilma kõigest: kohutava pankroti tagajärjel sattus nende isa nii hirmsasse olukorda, et ta kurvastusest suri. Tema naine järgnes talle hauda kuu aja pärast. Kaks osavõtmatut ja kauget sugulast pidasid omavahel nõu, mida teha noorte orbudega; pärandusest, mille neelasid võlanõudjad, jäi nende osaks sada eküüd kummalegi. Kuna keegi ei soovinud lapsi endale koormaks võtta, avati neile kloostri uks, neile anti kätte nende kaasavara ning jäeti vaba voli hakata endaga peale, mida nad iganes tahavad.

      Proua de Lorsange, keda tol ajal kutsuti Juliette’iks ja kelle iseloom ning vaimulaad olid enamvähem sama selgelt välja kujunenud nagu kolmekümneaastasena – iga, millesse ta oli jõudnud meie loo alguseks –, näis tundvat vabanemise üle üksnes rõõmu, mõtlemata hetkekski saatuselöökidest, mis olid purustanud tema ahelad. Mis puutub Justine’isse, kes oli, nagu ütlesime, kaheteistkümneaastane, siis tema tajus oma nukra ja kurvameelse loomu tõttu olukorra kogu koledust palju selgemini. Justine oli õrn ja hämmastavalt tundlik ning õe osavuse ja kavaluse asemel oli temale kaasa antud üksnes puhtsüdamlikkus ja siirus, mis pidid teda tõukama nii mõndagi lõksu.

      Lisaks nii paljudele headele omadustele oli sel tütarlapsel ka armas nägu, täiesti erinev sellest, millega loodus oli kaunistanud Juliette’i; samavõrra nagu ühe näojoontest sai välja lugeda riukaid, nõkse ja eputamist, võis teise juures imetleda tema häbelikkust, siivsust ja tagasihoidlikkust; neitsilik ilme, suured sinised silmad, millest vaatab vastu hingestatus ja osavõtlikkus, hurmav nahk, habras ja nõtke piht, liigutav hääl, elevandiluu