Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade
oskavad. Juliette, keda vaimustas võimalus olla iseenda peremees, üritas hetkepaar kuivatada Justine’i pisaraid, aga nähes, et see tal ei õnnestu, hakkas ta õega riidlema, selle asemel et teda lohutada; ta heitis õele ette tema tundlikkust, öeldes talle filosoofilise kainusega, mis põrmugi ei vastanud tema noorele eale, et siin ilmas tasub muret tunda ainult nende asjade pärast, mis puudutavad meid isiklikult; et iseendas on võimalik leida füüsilisi tundeid, mis pakuvad piisavalt pikantset naudingut summutamaks kõik moraalsed kiindumused, millest saadav šokk võiks osutuda valuliseks; et niimoodi talitada on seda olulisem, et tõeline tarkus tähendab mõistagi pigem oskust kahekordistada oma mõnude hulka kui suurendada oma vaevade oma; ühesõnaga, et tuleb, teha kõik selleks, et surmata iseendas too salakaval tundlikkus, millest ainult teised võivad kasu lõigata, samal ajal kui meile endale toob see üksnes muresid. Aga head südant on raske panna paatuma, ta hakkab vastu kiusliku vaimu väidetele ja tal on omad rõõmud, mis lohutavad teda teravmeelitsejate võltsi sära asemel.
Juliette, kelle kasutuses olid teised vahendid, ütles õele, et nende vanuses ja nende välimusega pole võimalik, et nad nälga sureksid. Ta tõi näiteks naabritüdruku, kes oli põgenenud oma isamajast ja oli end nüüdseks jõukalt sisse seadnud ning elas kahtlemata palju õnnelikumalt kui siis, kui ta oleks jäänud oma perekonna rüppe; ei tasuvat hoopiski arvata, nagu oleks abielu see, mis teeb noore tütarlapse õnnelikuks; sest kui tütarlaps on abieluseaduste vangis, peab ta taluma tohutu palju kapriise, seejuures ootab teda ees väga vähe lõbusid; seevastu, valides aga ulaelu, on end alati võimalik kaitsta armukeste tujude eest või otsida lohutust nende arvukusest.
Niisugune jutt hirmutas Justine’i; ta ütles, et eelistab häbitule elule surma, ja kui palju õde talle ka peale ei käinud, keeldus ta kindlameelselt temaga koos elamast, niipea kui nägi, et õde on otsustanud valida käitumisviisi, mis pani Justine’i värisema.
Nõnda läksidki õed ilma ühegi jällenägemislubaduseta lahku, niipea kui oli selgunud, et nende kavatsused on täiesti erinevad. Kas võinuks siis Juliette, kellest pidi tema enda kinnituste kohaselt saama tõeline suurilmadaam, nõustuda edaspidi vastu võtma väikest tüdrukut, kelle vooruslikud, ent lihtlabased kalduvused oleksid võinud teda häbistada? Ja kas sai Justine omalt poolt tulevikus ohtu seada oma kombekust rikutud olendi seltsis, kellest pidi saama üldise kõlvatuse ning liiderlikkuse ohver? Nõnda siis lahkusid mõlemad kloostrist juba järgmisel päeval, jättes teineteisega igaveseks jumalaga.
Justine, keda tema ema õmbleja lapsest saadik on hellitanud, usub, et too naine tunneb talle tema hädas kaasa; ta läheb ja otsib selle naise üles, jutustab talle oma õnnetustest, palub temalt tööd… aga teda ei taheta äragi tunda ja ta visatakse jõhkralt välja.
“Oo Taevas,” anub vaene tüdruk, “kas peab mure saatma juba esimesi samme, mis ma maailmas astun! See naine armastas mind kunagi, miks ta siis täna mu eemale tõukab? Muidugi, sellepärast et ma olen orb ja vaene; sellepärast et ma olen purupaljas, aga inimesi hinnatakse ainult selle järgi, missugust abi või kasu nendelt loodetakse saada.”
Nuttes läheb Justine otsima oma küreed; eakohase jäägitu siirusega kirjeldab Justine talle oma olukorda… Tal oli seljas väike valge kleit; ta kaunid juuksed olid hooletult lükatud suure kübara alla; tema vaevumärgatavat rinda kattis kahekolme küünra pikkune loor; tema armas näoke oli veidi kahvatu teda vaevavate murede tõttu, paar pisarat voolas ta silmadest ja see lisas neile veelgi väljendusjõudu.
“Te näete mind, härra,” ütles ta vagale pühamehele… “Jah, te näete mind olukorras, mis on noorele tütarlapsele äärmiselt piinav; ma olen kaotanud isa ja ema… Taevas on nad minult röövinud eas, mil ma nende abi kõige enam vajaksin… Nad surid laostunult, härra; meil ei ole enam mitte midagi.” Oma kahteteist luidoori näidates jätkas ta: “Siin on kõik, mis nad mulle jätsid… ja mul pole paika, kus puhata oma vaest pead… Teie halastate minu peale, halastate ju, härra! Teie olete usu eestseisja ja usk on alati olnud mu südame voorus; ütelge mulle selle Jumala nimel, keda ma austan ja kelle vahendaja teie olete, nagu teine isa – mida ma pean tegema?.. mis minust peab saama?”
Halastav preester libistas pilgu üle Justine’i ja vastas, et kogudus olla väga koormatud; et kogudusel oleks väga raske koguda uusi armuande, aga kui Justine tahab teda, küreed, teenida, kui ta tahab teha rasket tööd, leidub tema köögis alati Justine’i jaoks tükike leiba. Ja seda öeldes kudistas Jumala tõlk Justine’i lõual alt ning suudles teda kirikuisa kohta üpris ilmalikul moel; Justine, kes teda liigagi hästi mõistis, tõukas mehe eemale, öeldes:
“Härra, ma ei palu teilt ei armuande ega teenijakohta; liiga vähe aega on möödas sellest, kui ma pidin loobuma seisusest, mis on liiga kõrge selleks, et need kaks pakkumist võiksid mulle tunduda ihaldusväärsed; ma ei ole veel langenud nii madalale, et midagi niisugust paluda; oma nooruse ja mind tabanud õnnetuste tõttu vajan ma nõuandeid, aga teie tahate mind sundida neid pisut liiga kalli hinna eest ostma.”
Tundes piinlikkust, et ta on paljastatud, viskas hingekarjane tolle väikese olevuse kähku välja, ja õnnetu Justine, keda on tema üksindusele määratuse esimesel päeval juba kaks korda ära tõugatud, astub majja, mille uksel ta märkab silti, üürib väikese möbleeritud toa kuuendal korrusel, maksab selle eest ette, ja annab seal voli pisaratele, mis on seda kibedamad, et ta on tundliku loomuga ja tema väikest eneseuhkust on julmalt haavatud.
Lubatagu meil siinkohal Justine’ist veidikeseks lahkuda, et pöörduda tagasi Juliette’i juurde ning jutustada, kuidas temast – ehkki ta alustas tagasihoidlikest tingimustest, nagu nägime, ja sugugi mitte paremast varalisest seisust kui tema õde – sai viieteistkümne aastaga ometi aadlitiitlit kandev naine, kelle aastasissetulek ulatub kolmekümne tuhande liivrini, kellele kuuluvad mõningad ülimalt kaunid juveelid, kakskolm maja nii linnas kui maal, ja hetkel ka äärmiselt eduka ning lugupeetud mehe, kohekohe ministriportfellini jõudva riiginõuniku, härra de Corville’i süda, varandus ja usaldus. Juliette’i tee oli okkaline, selles ei maksa muidugi kahelda; niisugused preilikesed alustavad oma tõusu kõige häbiväärsema ning raskema selliajaga, ja naine, kes täna lebab mõne printsi voodis, võib kanda endal veel alandavaid märke nende liiderdajate jõhkrusest, kelle käte vahele noorus ja kogenematus ta kunagi tõukasid.
Kloostrist lahkudes asus Juliette otsima naist, kelle nime ta oli kuulnud mainitavat tollele noorele naabritüdrukule; ta ihkas saada kõlvatuks ja kuna ta oli otsustanud, et see naine peab ta kõlvatuks tegema, maabubki ta tema juurde, kompsuke kaenla all, sinine ülekuub kaunilt kortsus, juuksed sassis, nende alt vaatamas maailma kauneim näoke – kui vastab tõele, et mõningate inimeste silmis võib sündsusetusel olla teatud võlusid; ta jutustab naisele oma loo ja palub, et naine ta oma hoole alla võtaks, nagu ta oli võtnud tema kunagise sõbratari.
“Kui vana te olete?” küsis talt Duvergier.
“Paari päeva pärast saan viieteistkümneseks, proua,” vastas Juliette.
“Ja kunagi pole ükski surelik…” jätkas matroon.
“Oo ei, proua, ma vannun teile!” kostis Juliette.
“Aga seal kloostrites juhtub vahel…” jätkas vanamoor, “et mõni pihiisa või nunn või kaaslane… mul peavad olema kindlad tõendid.”
“Teil on lihtne neid saada, proua,” vastas Juliette punastades.
Ja duenja pani prillid ninale, uuris asja hoolikalt nii siit kui sealt ning ütles tüdrukule:
“Noh, teil tarvitseb ainult siia jääda, tähelepanelikult minu nõuandeid kuulata, ilmutada piisavalt vastutulelikkust ja alandlikkust minu klientide suhtes, kokkuhoidlikkust ja avameelsust minu vastu, paindlikku käitumist oma kaaslastega ja osavust suhtlemisel meestega – ning vähem kui kümne aastaga viin ma teid nii kaugele, et võite kolida mõnda kummuti, trümoopeegli ja teenijaga neljanda korruse korterisse; ja kunst, mille te selleks ajaks minu juures olete omandanud, annab kõik, mida te vajate ülejäänu muretsemiseks.”
Pärast neid nõuandeid võtab Duvergier oma valdusesse Juliette’i kompsukese; ta küsib, ega tüdrukul rohkem raha pole, ja kuna too liigagi siiralt tunnistab, et tal on sada eküüd, konfiskeerib armas emake need, kinnitades oma uuele kostilapsele, et paneb selle väikese