Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade
mu kullake,” lisab duenja, “te peate mulle tänulik olema selle eest, mis ma teen.”
Kui manitsusjutlus on läbi, esitletakse uustulnukat tema kaaslastele; talle näidatakse majas kätte tema tuba ja juba järgmisel päeval pannakse uudsevili müügile.
Nelja kuu jooksul müüakse kaupa järgemööda umbes sajale inimesele; mõned rahulduvad roosiga, teised, kes on kas peenetundelisemad või rikutumad (sest see küsimus on esialgu lahendamata), soovivad õide ajada kõrval võrsuvat punga. Iga korra järel tõmbab Duvergier kokku ja kohendab pisut, nii et neli kuud järjest pakub petis rahvale uudsevilja. Okkalise katseaja lõpus saab Juliette viimaks kätte patenteeritud noviitsitunnistuse ja sellest hetkest peale arvatakse ta maja tüdrukute hulka kuuluvaks; nüüdsest jagab ta nendega kogu kahju ja kasu. Teine õpiaeg: kui Juliette esimeses koolis, mõned kõrvalekaldumised välja arvatud, teenis Loodust, siis teises koolis unustab ta Looduse seadused, laostades täielikult oma kombed; võit, mida ta näeb end pahe kaudu saavutavat, paiskab ta hinge põrmu; ta tunneb, et kuivõrd ta on kuriteoks sündinud, siis peab ta asja vähemalt suurejooneliselt läbi viima, mitte koltuma teisejärgulises rollis, mis sunniks teda käituma sama halvasti, alandaks teda sama palju, kuid ei tooks talle pooltki nii suurt kasu. Ta hakkab meeldima ühele üdini kõlvatule vanahärrale, kes kutsub ta alguses kohale ainult hetkeafääriks, kuid Juliette’il jätkub osavust sokutada end püsivalt kostile; lõpuks ilmub ta etendustele ja jalutuskäikudele, Kythera ordu sinise lindi kandjate kõrvale; teda vaadatakse, temast räägitakse, teda kadestatakse; ja kavalpea oskab nii hästi asja ajada, et vähem kui nelja aastaga laostab ta kuus meest, kellest vaeseima aastasissetulek on sada tuhat eküüd. Rohkemat polegi talle tähelennuks vaja: kõrgemast soost mehed on juba kord nii sõgedad, et mida enam mõni niisugune daamikene on oma kõlvatust tõestanud, seda enam soovitakse sattuda tema nimekirja; näib, nagu saaks daami alatuse ja rikutuse määr mõõdupuuks, mis otsustab, kui suuri tundeid mehed söandavad tema vastu üles näidata.
Juliette oli just saanud kahekümneaastaseks, kui üks Anjou’st pärit aadlik, umbes neljakümneaastane krahv de Lorsange armus temasse sedavõrd, et otsustas anda talle oma nime; ta loovutas Juliette’ile kaksteist tuhat liivrit oma aastasissetulekust ja tagas talle ülejäänu oma varandusest, juhul kui ta peaks surema enne Juliette’i, samuti sedasorti seltskondliku lugupidamise, millel õnnestus paari kolme aastaga kõiki unustama panna, kuidas Juliette oli alustanud.
Siis juhtuski, et halbade nõuannete ja ohtlike raamatute mõjul kõlbeliselt laostunud Juliette, kes kibeles iseseisvat elu nautima ning kandma nime ilma ahelateta, unustas kõik tunded, mis sünnipära ja hea kasvatus talle kaasa olid andnud, ja otsustas järele anda laiduväärsele ideele lühendada oma abikaasa elupäevi. Kui see jõle mõte oli temas kord juba idanema hakanud, hellitas ta seda ühtelugu; kahetsusväärsel kombel pani ta kõik üksikasjad paika neil saatuslikel silmapilkudel, mil inimese füüsis süttib kõlbeliste vääratuste tõttu; hetkedel, mil inimene keelab endale väga väheseid asju, sest miski ei astu siis enam vastu tujukatele soovidele või meeletule kirele ning saadava naudingu suurus sõltub ainult sellest, kui palju või kui pühasid ahelaid selle saavutamiseks tuleb purustada. Kui inimene jälle aru pähe võtab, haihtub unelm, ja tagajärjed pole kuigi hullud; seda nimetatakse vaimseks eksisammuks ja me teame väga hästi, et see ei kahjusta mitte kedagi, aga õnnetuseks minnakse vahel kaugemale. “Mis siis veel saab, kui see idee teoks teha,” söandab inimene endamisi aru pidada, “kui ainuüksi kujutluspilt sellest mind nõnda erutas, mulle nii sügavalt mõjus?” Ta viib selle neetud unenäo ellu, ja kuritegu ongi sündinud.
Proua de Lorsange’il läks tema õnneks korda asi nii suure saladuskatte all läbi viia, et ta oli kaitstud igasuguste kahtlustuste eest ja mattis koos oma abikaasaga ka kõik jäljed kohutavast roimast, mis krahvi hauda olid viinud.
Olles jälle vaba – ja krahvinna –, pöördus proua de Lorsange tagasi vanade kommete juurde; aga uskudes, et on saavutanud teatud positsiooni, ei lubanud ta endale enam nii ebasündsat käitumist. Nüüd ei olnud ta enam ülalpeetav tüdruk, vaid rikas lesk, kes andis uhkeid lõunasööke ja kelle küllakutse üle nii õukond kui ka linn olid väga rõõmsad; ühesõnaga, korralik naine, kes oli siiski valmis magama kahesaja luidoori eest ja müüs end iga kuu viiesaja eest.
Enne kui proua de Lorsange sai kahekümne kuue aastaseks, saatis ta korda veel mõnegi särava vallutuse: ta laostas kolm välissaadikut, neli fermier général’i, kaks piiskoppi, ühe kardinali ja kolm Kuninga ordu rüütlit; aga kuna on raske peatuda pärast esimest kuritegu, eriti kui see on õnnelikult korda läinud, määris õnnetu Juliette end kahe uue roimaga, mis esimesele sarnanesid: ühe pani ta toime selleks, et röövida paljaks üks oma armukestest, kes oli usaldanud tema kätte märkimisväärse rahasumma, millest tolle mehe perekond midagi ei teadnud ja mille proua de Lorsange sai seesuguse hirmsa teo läbi kõrvale toimetada; teise eesmärgiks oli varem kätte saada saja tuhande frangine annak, mille üks tema austajatest oli talle määranud kellegi kolmanda nimele, kes pidi selle summa üle andma pärast tolle mehe surma. Neile jubedustele lisas proua de Lorsange veel paarkolm lapsetappu. Hirm rikkuda oma kaunist figuuri, soov varjata topeltintriigi – kõik võis viia ta otsusele lämmatada oma üsas tõend oma üleastumistest; ja need kuriteod, salajas hoitud nagu kõik teisedki, ei takistanud seda osavat ning auahnet naist leidmast iga päev üha uusi lollpäid.
Nõnda siis on tõesti õige, et kõige halvematki käitumist võib saata edu ning isegi korralageduse ja kõlvatuse keskel võib elule osaks langeda kõik see, mida inimesed kutsuvad õnneks; kuid ärgu ajagu see julm ning fataalne tõde meid ärevusse; ärgu heidutagu ausaid inimesi hullemini ka peagi pakutav näide sellest, kuidas õnnetus kõikjal voorust jälitab – kuritegelik õndsus on petlik, see on ainult näiv; sõltumata karistusest, mille Jumalik Ettehooldus on kahtlemata varuks jätnud neile, keda roimade kordaminek on suutnud võrgutada, eks toida nad oma hingepõhjas vakla, kes neid pidevalt närib, laskmata neil nondest virvatulukestest headmeelt tunda ning jättes nende hingesse õnnetunde asemel ainult piinava mälestuse kuritegudest, mis on neid toonud sinna, kus nad on. Mis aga puutub õnnetusse, keda saatus taga kiusab, siis on talle lohutuseks tema enda süda – ja seesmised naudingud, mida talle pakuvad tema voorused, hüvitavad peagi inimeste ebaõigluse.
Nõnda siis olid lood proua de Lorsange’iga, kui härra de Corville, kes oli umbes viiekümneaastane, kõrgesti lugupeetud ja austatud härrasmees, nagu me eelpool juba kirjeldasime, otsustas end täielikult sellele naisele ohverdada ja ta igaveseks endaga siduda. Oli see nüüd tingitud mehe tähelepanelikkusest, oskuslikust käitumisest või proua de Lorsange’i taktikalistest kaalutlustest, aga igatahes oli asi mehel õnnestunud ja ta oli juba neli aastat koos elanud proua de Lorsange’iga, kes oli täiesti nagu tema seaduslik abielunaine, kui nad said Montargis’ kandis kauni maatüki ning olid sunnitud mõlemad seetõttu mõneks ajaks sinna sõitma.
Ühel õhtul, kui nad olid ilusa ilma ajel oma jalutuskäiku pikendanud ja kõndinud oma valdustest välja kuni Montargis’ni, tundsid nad mõlemad end liialt väsinuna, et tuldud teed samal viisil tagasi minna, ning astusid sisse võõrastemajja, kus peatub Lyonist tulev postitõld, kavatsusega saata sealt keegi ratsa sõidukit muretsema. Nad puhkasid ühes selle maja madalas ja jahedas toas, mille aknad avanevad õuele, kui tõld, mida äsja mainisime, trahteri väravast sisse sõitis.
On igati loomulik lõbustada end tõllast väljujate jälgimisega; võib vedada kihla selle peale, missugused inimesed tõllas on, ja kui te olete nimetanud hoora, ohvitseri, paari abti ja munka, siis võite oma võidus peaaegu alati kindel olla. Proua de Lorsange tõuseb püsti, härra de Corville järgib tema eeskuju, ja mõlemad lõbustavad end vaadates, kuidas läbiraputatud seltskond võõrastemajja siseneb. Näis juba, et tõlda pole rohkem kedagi jäänud, kui sealt astus maha ratsapolitseinik, kes võttis sõidukis asuva kaaslase käest vastu umbes kahekümne kuue kuni kahekümne seitsme aastase tütarlapse, kes kandis seljas viletsat lühikest sitssärki ja oli kuni kulmudeni mässitud musta taftmantlisse. Ta oli köidikutes nagu kurjategija ning nii nõrk, et oleks kindlasti kukkunud, kui valvurid poleks teda toetanud. Kuuldes imestuse ja hirmukarjatust, mis pääseb proua de Lorsange’i huulilt, pöördub tütarlaps ümber, ja nähtavaks saab maailma kauneim figuur, kõige õilsam, kõige meeldivam ja huvitavam nägu, ühesõnaga kõik võlud, millel on iganes alust meile meeldida, ning need võlud