Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade
oma naisele, “vaadake, kuidas luksus on löönud lokkama, ja oiake: see siin otsib teenistust, see siin on juba aasta aega nälga suremas, aga tahab suppi süüa; meiegi sööme suppi vaevalt korra nädalas, pühapäeviti – meie, kes me rügame tööd teha nagu sunnitöölised; te saate kolm untsi leiba päevas, mu tütreke, pool pudelit jõevett, mõne mu naise vanadest kleitidest iga pooleteise aasta tagant ja kolm eküüd palgaraha aasta lõpul, kui me teie teenustega rahul oleme, kui teie kokkuhoidlikkus vastab meie omale ja kui te, lõppude lõpuks, viite korralikkuse ja hoolikusega selle maja heale järjele. Teil pole kuigi palju kohustusi, see on silmapilgu töö: teil tuleb kolm korda nädalas küürida ja puhtaks nühkida see kuuetoaline korter, teha üles meie voodid, võõrastele uksel vastata, puuderdada mu parukat, teha mu naisele soengut, hoolitseda koera ja papagoi eest, vaadata köögi järele, puhastada seal potte ja panne, olla mu naisele abiks, kui ta meile veidike süüa teeb, ja kulutada neliviis tundi päevas pesupesemisele, sukkade ja kübarate parandamisele ning muule tühjaletähjale, mis majapidamises ette võib tulla; näete, Thérèse, seda pole tõesti palju, teil jääb küllalt aega üle, lubame teil seda teie enda äranägemist mööda kasutada, eeldusel et olete arukas, mu laps, tasane, ja ennekõike kokkuhoidlik – see on peamine.”
Teil on kerge taibata, proua, et inimene peab olema kohutavas seisundis, nagu mina tõepoolest olin, võtmaks vastu niisugust kohta; mitte ainult et tööd oli palju rohkem, kui mu jaks mul teha lubas – aga kas mul oli siis võimalik ära elada selle vähesega, mis mulle pakuti? Sellele vaatamata püüdsin kõigest väest jätta muljet, nagu oleksin igati rahul, ja mind võeti tööle juba sellestsamast õhtust.
Kui minu halastamatu seisund lubaks mul teid veidi lõbustada, proua – ajal, mil ma pean mõtlema ainult sellele, kuidas teie südant pehmendada –, siis söandaksin teile kirjeldada mõningaid ihnuse ilminguid, mille tunnistajaks ma tolles majas olin; aga teisel aastal ootas mind seal ees nii kohutav katastroof, et mul on väga raske sundida teid peatuma lõbusatel üksikasjadel, enne kui ma pole jutustanud teile oma õnnetustest.
Võtke siiski teatavaks, proua, et härra du Harpini majas ei olnud kunagi mingit muud valgustust peale selle, mis paistis tänavalaternast, mis oli õnne kombel paigutatud just tema toaga kohakuti; kumbki neist ei kasutanud mitte kunagi ühtki pesutükki: selle, mis mina neile korda tegin, panid nad kõrvale ega puudutanud iialgi; härra kuue ja proua kleidikäistel olid küljes vanad mansetid, mis olid riide peale õmmeldud ja mida ma igal laupäevaõhtul pesin; majas polnud ei voodilinu ega käterätikuid – kõik ikka selleks, et poleks tarvis pesu pesta. Seal ei joodud kunagi veini, sest – nagu ütles proua du Harpin – puhas vesi olevat inimese loomulik jook, kõige tervislikum ja kõige ohutum. Iga kord, kui leiba lõigati, asetati noa alla korvike, et koguda kokku kõik, mis maha pudeneb; sinna pandi ka kõik muud raasukesed, mis söögikorrast järele jäid; pühapäeviti praeti neid ülejääke väheses võis ja see oli nende puhkepäevane pidusöök; kunagi ei olnud tarvis kloppida riideid ega mööblit, sest kardeti neid kulutada, neid tuli üksnes sulgedest tolmuharjaga õrnalt tupsutada. Nii härra kui ka proua kingadel olid raudsed topelttallad, need olid needsamad kingad, mida nad olid kandnud oma pulmapäeval; aga veel palju kummalisem oli komme, mida mul tuli täita kord nädalas: korteris oli üks küllaltki avar ruum, mille seinad olid tapetseerimata; pidin minema ja noaga seintelt natuke krohvi kraapima ning selle siis peenest sõelast läbi sõeluma; niisuguse operatsiooni tulemusel saadavat pulbrit kasutati puudrina, millega mul tuli igal hommikul kaunistada härra parukat ja proua soengut. Oh annaks Jumal, et need oleksid olnud ainsad alatused, millega nood närused inimesed tegelesid! Pole midagi loomulikumat soovist hoida oma vara, aga kihk suurendada oma vara teiste varanduse arvel pole enam sugugi loomulik. Ja ei võtnudki kuigi kaua aega, kui märkasin, et just sel teel du Harpin rikastuski.
Meie kohal elas üks üsnagi jõukas härra, kellel oli mõningaid kauneid kalliskive ja kelle varandusest mu peremehel oli hea ülevaade, kas siis tänu naabrusele või selle tõttu, et see varandus oli tema kätest läbi käinud; kuulsin sageli, kuidas ta koos naisega taga nuttis mingit kuldkarpi, mis oli väärt kolmkümmend kuni nelikümmend luidoori ja mis oleks kindla peale temale jäänud, nagu ta väitis, kui ta oleks osanud kavalamalt asju ajada. Leidmaks lohutust, et ta oli karbi loovutanud, otsustas aus härra du Harpin viimaks selle varastada, ja mina olin see inimene, kellele too ülesanne usaldati.
Pärast seda, kui härra du Harpin oli pidanud mulle pika epistli sellest, kui tähtsusetu asi on vargus, et siinilmas on vargus koguni kasulik, sest seeläbi taastub tasakaal, mille rikkuse ebavõrdne jaotus on täielikult rikkunud; sellest, kui harva varguse eest karistatakse, sest olevat välja arvutatud, et kahekümnest vargast ei sattu võlla kahtegi; pärast seda, kui ta oli mulle tõestanud erudeeritusega, mida ma poleks osanud härra du Harpini juures kahtlustadagi, et vargus oli au sees kogu Kreekamaal, et paljud rahvad tunnustavad seda tänapäevalgi, soodustavad seda ja tasuvad selle eest nagu vapra teo eest, mis annab ühtaegu tunnistust julgusest ja osavusest (mis on kaks sõjakate rahvaste peamist voorust); pärast seda, kui ta oli paari sõnaga esile tõstnud omaenese mõjuvõimu, mis aitavat mu välja igast olukorrast, juhul kui mind tabatakse, andis härra du Harpin mulle kaks valevõtit, millest üks pidi avama naabri korteriukse, teine tema kirjutuslaua sahtli, milles oli kõnealune karp; ta käskis karbi jalamaid enda kätte tuua ja ütles, et nii olulise teene eest saan ma kahel järgneval aastal ühe eküü oma palgarahale lisaks.
“Oo, härra,” karjatasin ma, hakates niisuguse ettepaneku peale õudusest värisema, “kas on võimalik, et üks peremees söandab oma teenijat sel viisil kõlbeliselt laostada! Mis takistab mind pööramast teie enese vastu relvi, mis te minu kätte annate, ja mis on teil mulle öelda, kui ma ühel heal päeval teen teist teie enda põhimõtete ohvri?”
Du Harpin sattus segadusse ja püüdis oma ettepanekut kohmaka nõksu varal olematuks teha: ta ütles, et olevat mind üksnes proovile pannud; olevat minu õnn, et ma tema ettepanekut vastu ei võtnud… Et ma oleksin olnud kadunud, kui ma talle järele oleksin andnud… Jäin selle valega rahule, aga peagi sain tunda, missuguse vea ma olin teinud nii otsusekindlalt vastates; kurjategijatele ei meeldi, kui nad kohtavad vastupanu inimeste poolt, keda nad tahavad ära osta; kahjuks ei ole sellel, kes sattub nii kahetsusväärsesse olukorda, et talle ettepanek tehakse, enam mingit keskteed: sellest hetkest peale saab temast paratamatult kas kaasosaline, mis on ohtlik, või vaenlane, mis on veel ohtlikum. Kui mul oleks olnud veidi rohkem elukogemusi, oleksin kohe sealt majast lahkunud, aga Taevas oli juba kirja pandud, et iga ausa teo eest, mis minust pidi võrsuma, tasutakse õnnetustega.
Härra du Harpin lasi mööduda umbes kuu aega, see tähendab, ta ootas umbes selle ajani, mil saabus minu teise teenistusaasta lõpp tema juures, ilma et ta midagi oleks öelnud ja ilma et ta oleks näidanud üles vähimatki vimma keeldumise pärast, millega ma talle olin vastanud, kuni ühel õhtul, kui olin just jõudnud oma tuppa, et seal rahus paar tundi puhata, kuulsin äkki, kuidas mu uks lahti paisati, ja nägin oma ehmatuseks, et härra du Harpin juhatab otse mu voodi juurde politseiohvitseri ja neli vahisõdurit.
“Tehke, mis teie kohus on, härra,” ütles ta seadusemehele, “see õnnetu tüdruk varastas minult tuhandeeküülise teemandi; leiate selle tema toast või tema enda juurest, asi on täiesti kindel.”
“Mina, ja teilt varastanud, härra,” ütlesin ma, hüpates täielikus segaduses voodist välja. “Mina! Taevas hoidku! Oh! Kes teab paremini kui teie, et asi on just vastupidi? Kes peaks teist paremini taipama, kui väga niisugune teguviis on mulle vastumeelne ja kui ilmvõimatu on, et ma midagi niisugust oleksin korda saatnud?”
Aga du Harpin käratses hästi kõvasti, et mu sõnu kuulda ei oleks, jagades läbiotsijatele muudkui korraldusi, ning õnnetu sõrmus leitigi minu madratsi seest. Nii vägevatele tõenditele ei olnud võimalik vastu vaielda – mind arreteeriti sealsamas, seoti kinni ja viidi vanglasse, ilma et mul oleks olnud võimalik enda eest sõnakestki kosta.
Õnnetu üle, kellel pole ei mõjukaid suhteid ega kaitsjaid, mõistetakse kibekähku kohut riigis, kus voorus usutakse olevat viletsusega kokkusobimatu, kus vaesus on piisav tunnistus süüdistatava vastu; niisuguses riigis piisab ühest ebaõiglasest süüdistusest panemaks kõiki uskuma, et see, kes olevat kuriteo toime pannud, ongi seda teinud; tundeid mõõdetakse vastavalt süüaluse varanduslikule seisule, ja kui kuld ning tiitlid