Walpurgi öö. Heli Reichardt
saab. Asjad ei läinud aga sugugi nii libedalt, nagu Mariann oma nooruse tormakuses arvanud oli. Õieti – olid juba hakanud minema, kui jälle uus takistus järjekordse elukaaslase näol teele ette tuli. Nende kiire vaheldumine saigi põhjuseks, miks Liine-tädi Miat lihtsalt ära ei andnud. Sõnakas nagu ta oli, sarjas eluaeg truult ühes ja ainsamas abielus olnud Liine oma tütart, kellele võõrad mehed – kes teab veel, missugused – olid tähtsamad kui oma lihane laps. Heldele tundus aga, et õiglase ja hääleka meelepaha varjus oli Liine kujunenud olukorraga isegi omamoodi rahul. Tädi oli juba kord selline, et ta lihtsalt pidi kedagi kantseldama ja kellegi eest hoolt kandma. Aaduonu vaikne ja leplik loomus oli oma viimastel kümnenditel ammugi taandunud garaaži ja tagatuppa, väike Mia oli nüüd tädi elu sisu ja mõte. Nii oli see ilmakord tädi arvates seatud – sina aitad teisi ja kui vaja, siis teised aitavad sind.
„Ole sa ikka enne andja kui tahtja,” kinnitas ta eluaeg igaühele, kellega tegemist tegi – nii oma sõnade kui tegudega. Selle oleks võinud tema hauakivile kirja panna.
Kui tädi Liine ise tasapisi kõrvalist tuge vajama hakkas, võttis ta Helde abi endastmõistetavalt vastu. Nii nad olidki siin elanud – esimene viiul ikka Liine –, kuni tema ring ühel toomingaõiesel kevadööl täis sai.
Mariann tuli ema matustele üksi – ta viimane elukaaslane Juha oli küll juba aastapäevad paigal püsinud, aga Mia jäi veel mõneks ajaks mamma juurde – sedakorda Helde hoole alla. Nad olid siin kolmekesi kenasti hakkama saanud. Nüüdki pööras tüdruk sõnalausumata koduriideid selga panema.
„Pean sinna Räägu tänavale minekuks mingi loo välja mõtlema,” tõstis Helde asju sihitult ühest kohast teise. Pea oli täiesti tühi. Liisi telefon oli levist väljas. Kus ta ometi on? Täiskasvanu pidi alati teadma, kus alaealised pereliikmed parajasti viibivad, see oli esmane ja kõige lihtsam turvalisuse kontrolli vorm. Kuni kümneaastastele ei olnud see veel kohustuslik, 10–14-aastastele piisas üldistest teadmistest, 14–16-a nägi ette laiema informatsiooni ja alates 18. eluaastast algas täielik vastutus nii iseenda kui ka igasuguse informatsiooniga ümberkäimise eest. Liis oli 17 ja nii pidi ema veel tema samme teadma.
Viimasel ajal oli see Helde jaoks pideva pinge allikas. Peale kooli oli Liisil palju tegemist, aga ema teadis sellest kõigest õige vähe. Kool, trenn, noorteõhtud Nõmme kirikus – seda küll, aga emasüda tundis, et midagi, millest tütar talle ei rääkinud, oli veel. Heldel olid tärganud kahtlused, et tegemist on pigem tahtliku varjamise kui unustamisega. Liis ei olnud mingi udupea, et tal oleksid olulised asjad lihtsalt meelest kadunud. Pigem tundus, et ta püüdis omal moel ema millestki säästa, pidades end oma nooruse tormakuses peres tugevamaks pooleks. Ajuti püüdis ta suisa otse tädi Liine ripakile jäänud juhtrolli üle võtta ja kippus teisi kodusolijaid kamandama. Kahtlemata oli omal ajal õdedele antud majandusliku ja praktilise elu korraldamise and läinud pea sajaprotsendiliselt Liinele. Oma õde ja õetütart pidas Liine parandamatuteks ullikesteks, kelle eest tuleb konkreetsed otsused kellelgi targemal ära teha. Pärast Karli surma, kui Helde ja Liis jälle kahekesi jäid, oli ta nad oma tegevusraadiusse hõlmanud ning kõik nii hästi ära korraldanud kui vähegi võimalik. Helde ja Liis olid end korraga leidnud Nõmme maja ülakorruselt, Karli ostetud korter oli üürile antud, alt köögist kostis tädi lauluüminat ja tarmukat puhkimist.
„Lisakopikas kulub iga korra ajal ära,” oli tädi oma plaane ellu viies kõigutamatult veendunud. „Kaua sa oma inglise ja saksaga ikka tööd saad, nagunii neelab venelane meid ükskord alla ja siis on jälle ainult nende keelt vaja,” prohveteeris ta puid pliidi alla toppides.
„Soola, tikku ja küünlaid tuleb ka tagavaraks osta,” sudis ta kangekaelset kaheharulist oksa teiste vahele, „need saavad kõige enne otsa,” pühkis puusodi tolmuluuaga kokku ja pani homseks hakatuseks pliidi ette seatud igivanasse emailämbrisse valmis. Liine nägi alati mitu sammu ette, kuid tema seekordne stsenaarium tundus Helde meelest üsna utoopiline. Ometi oleks kehtiva ilmakorra kaitsmine olnud täielik ajaraiskamine. Kella vaadates leidis ta aega olevat veel ühe kohvi jaoks ja astus, tass käes, akna juurde. Maja nurgas tuulevarjus kasvav kääbuskirss oli eilse päikselise päevaga üleni õide puhkenud. Valge sülemi alt ei olnud lehti nähagi.
„Need tänapäeva Hiina tikud ei kõlba kuhugi,” ajas Liine end pliidiesiselt pingikeselt vaevaliselt püsti. „Väävlit pole otsas ollagi ja nii kui tõmbad, on kohe pooleks. Ei ole nendel hiinlastel aru peas, kes neid teevad,” said Hiina Rahvavabariigi tublid tikutootjad Liine hävitava hinnangu osaliseks. Ega see vale olnudki – nendel harvadel kordadel, mil tuletegemine Helde ülesandeks jäi, oli tal olnud kõvasti mässamist. Siiani oli ta pidanud tikkude tühja kraapimist omaenese saamatuseks, kui aga igavene tulesüütaja ise ka hädas oli, võis probleem küll nendes kahvatukollastes toosikestes olla.
„Vaatan Aadu kollektsiooni üle. Tal igavene hulk neid saapakarpe üleval kapis, viimati põlevad need klikiaegsed paremini,” tuli Liinele kadunud abikaasa tikutooside korjamise kirg meelde. Heatujulisena ronis ta puhkides trepist üles – uus töökas päev oli alanud.
„Võtangi tikutoose kaasa ja kui küsitakse, siis ütlen, et viin teisele kollektsionäärile,” lõi Heldel korraga pähe. Nii lihtsad ajad, kus lihtsalt tuldi, mindi ja oldi, olid jäänud minevikku. Nüüd pidi igal asjal seletus ja põhjus olema.
Aadu-onu omaette nokitsemine, sealhulgas tikutooside ja plekist märkide kogumine, oli olnud peres nii mõnigi kord kõneaineks. Kui see kiilaneva peaga tüsedusele kalduv meesterahvas omaette nohinal oma kollektsioonidega tegeles, oli see ikka olnud Liine-tädile pinnuks silmas. Nagu alati, avaldas Liine ka sel puhul valjuhäälselt oma arvamust, mis selline tühi nokitsemine tema silmis väärt on. Et aga Aaduonust ei olnud vastuvaidlejat, jahtus ka Liine suhteliselt ruttu maha ja elu läks samamoodi edasi.
Seevastu Helde tundis vaikse ja sõbraliku loomuga onu tegemiste vastu suurt huvi. Nii põnev oli vaadata, kui onu oma karbid võttis ja ainult temale teada oleva korra järgi laua peale laiali laotas. Kui karbi kaas lahti tehti, tuli kõigepealt nähtavale ilus ja pehmemast pehme siidpaber. Selle all olid mitmesuguste erksate piltidega tikutopsid nagu kilud karbis. Enamasti täpselt ühesuurused; need, mis vähe suuremad ja ilusamate piltidega – Toompea liputorni ja teiste linnavaadetega –, olid veel esimesest Eesti ajast. Nende üle oli onu eriliselt uhke ja need topsid olid mitmekordse siidipaberi sees.
Onuga tema kogude ülevaatamine ja sorteerimine kuulus lapse huvitavamate ja salapärasemate mälestuste hulka.
Kõige kallimad aarded esimeses järjekorras üle vaadatud, tuli järg teiste kätte. Need olid palju tagasihoidlikuma välimusega, seda märkas lapse silm kohe: värvid olid tuhmimad ja pildid nagu kiiruga valmis tehtud, et midagi peale panna oleks. Seal oli ka palju kirja – igasugu hoiatusi ja meeldetuletusi, mida onu lapsele ümber seletas. „Müüa tänavu riigile 100000 tonni liha!” oli pärit ajast, mil Eestimaal olid kolhoosid, kus palju sigu kasvatati. Et kõik seakasvatajad teaksid, kuipalju sigu nad peavad pidama, tuletati tikutopside kaudu seda nendele pidevalt meelde.
„Seakasvatajad elavad maal ja nendel on vaja iga päev pliiti või ahju kütta. Nii kui nad tikutopsi kätte võtavad, nii tuleb kohe meelde, kui palju sigu nad kasvatama peavad. Niisuke aeg oli siis Eestimaa peal, aga see sai õnneks mööda,” seletas onu heatujuliselt. Temast oli raske aru saada, kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja.
„Aga siin on ju ainult üks siga pildi peal, ja siis veel üks suur seajalg,” mäletas Helde oma imestust. „Kas kõik pidid ühe sea ja ühe jala kasvatama? Kus teie kasvatasite? Kas kasvuhoones?” tundus see olevat Nõmme aias ainuke seajalgade kasvatamiseks sobilik paik.
„Linnas ei pidanud kasvatama, eks siis maal keegi kasvatas meie eest ka,” muheles onu ja võttis järgmise topsi.
Selle peal keksis ilus lokkis juustega tüdruk, pall käes, imelikku moodi auto kõrval. „lastel sõiduteel mängimine on ohtlik!” See oli nüüd ka nii, kuigi niisuguseid imelikke autosid enam kusagil liikumas ei olnud. Seevastu igasuguseid muid oli nii palju, et sõiduteel mängimine ei tulnud kõne allagi. Vaevalt mahtusid autod sinna isegi ära, teinekord seisid pikkades rivides ja ei pääsenud meetritki edasi, nii et jala sai nendest kõigist mööda. „Jälle ummik,” torises tädi, kelle käekõrval Helde parajasti teel oli, „muudkui