Walpurgi öö. Heli Reichardt
Et kõrget külalist Aadu kodus kohvitati, võetud lapsed peale ja viidud autoga kirikusse.
Seda kirikut ja Aadu-onu lapsepõlvekodu olid nad kunagi kõik koos vaatamas käinud. Kirik oli ammu kinni pandud, algul kolhoosi munalaoks tehtud ja siis hoopis lagunema jäetud. Esimene torn oli upakil ja viltu, tagumine – suur ümmargune kuppel – püsis veel oma koha peal. Ilusad kaarjad kõrged aknad olid ilma klaasideta ja kui nad esiukse lahti lükkasid ja sisse astusid, lendasid sees tuvid ringi. Järgmise ukse kohal oli veel alles keerdus tähtedega kiri: Issand on mu karjane. Muud polnud enam midagi, mis kiriku moodi oleks olnud.
„Eks nad viisid siit asjad kuhugi muuseumi, kui kirik kinni pandi,” arvas Aadu Liine küsimise peale. „Kogudus kuivas kokku, vanad surid ära, noored aeti võsaleeri, ei need enam kirikusse tulnud. Minu vana õpetaja maksis veel oma pensionist kirikumaksu, aga kaua tema üksi jõudis,” pööras Aadu minekule.
„Käisin rääkimas, et kas ei saaks muinsuskaitse alla võtta või midagi, aga mulle öeldi, et see on nii uus ehitis, mis muinsus see ka on,” lõi mees pettunult käega.
„Imelik, et see vene valitsus Eestis just vene kirikutega ühele poole sai,” imestas Liine. „Luteri omad elasid ikka kuidagi selle aja üle.”
See, et Aadu-onu oli ristitud vene õigeusku ja tädi Liine juured luteri kirikus, andis mõnigi kord kodust vaidlemisainet. Seekord aga ohkasid nii mees kui naine üksmeeles ja tädi jäi pikaks ajaks vait.
Helde pööras end välja minnes ringi ja vaatas veel kord talle nii arusaamatuna paistvat kirja: „Issand on mu karjane.”
„Kuidas nii, karjane on ju loomadel,” mõtles ta. Korraga kuldas aknast langev päikesekiir kirja üle ja see tulikiri jäi lapsele meelde.
„Ei ole mõtet praegu küsida, mida see tähendab,” tundis Helde rasket ust enda järel kinni tõmmates. Südames oli niisugune tunne, et kunagi saab ta seda niikuinii teada.
Suur hulk topse ei olnud väga huvitavad – seesugused nagu „Mööblikauplus Standard” raamatukapi ja tugitooliga; imeliku vidinaga „Kunstitoodete Kombinaat Metallehistööd”; rohelise kleidi, kollase pintsaku ja kaabuga „Külastage kauplust Mood”, kolme tossava korstnaga „Lugege ajakirju keemiast” ja nii edasi.
Seevastu ehmatanud lapse ja põleva tikuga pilt „tikud pole mängimiseks!” tuletas meelde, mis uskumatult uhke nukumaja mööbli oli Aadu kord Heldele meisterdanud. Tühjad tikutopsid said erinevate kirjude paberitega üle kleebitud – diivan, tugitoolid, voodi, lauad ja kapid muutsid jõulukingiks saadud vineerist punase katusega kahekorruselise nukumaja aastateks Helde lemmikmängukohaks.
Üks pealtnäha lihtne sinise-rohelisega tops kirjaga „kaitske looduse ilu!” oli alati viinud huvitavate lugudeni, mida Aadu-onu oma kodutalust ja lapsepõlvest jutustas. Iseäranis heas tujus olles võttis ta vahel koguni suupilli ja mängis sellel oma lemmiklugu „Kui lapsena lustilla luhal … ”
Pikemateks mõlgutusteks ei olnud Heldel sedapuhku aega.
„Nii, millised ma siit siis kaasa võtan,” murdis ta karpide ees pead. „Pean neid ju edasi-tagasi tassima.”
Üks tundus käes palju kergem kui teised.
Lugupidamisest abikaasa imeliku harrastuse vastu oli Liine pärast tikkude ärapõletamist tühjad toosid karpi tagasi pannud. Selle Helde nüüd kaasa haaraski.
Liisi telefon käskis nagu tavaliselt teate postkasti jätta. „Lähen Räägu tänavale ühte Aadu-onu aegset tikutooside kogujat vaatama,” toppis Helde ühte kätt tõrksasse jopevarrukasse. Vale tuli ootamatult hõlpsasti üle huulte.
„Kuhupoole sa lähed?” hõikas Mia oma toast.
„Algul Nõmmele,” alustas Helde, aga jäi siis toppama. „Miks sa küsid?”
„Raudteejaam on kella kümneni suletud ja kõik kohad patrulle täis,” ilmus Mia toauksele.
„Otsivad jälle kedagi, mul kontrolliti kolm korda õpilaspiletit ja küsiti, ega ma midagi kahtlast ei ole näinud.”
„Kas sa siis nägid?” pööras Helde jutu ohutusse suunda.
„Ei näinud. Ma pole kunagi midagi kahtlast näinud, ainult kogu aeg küsivad,” seletas tüdruk igapäevast asja ja läks vannituppa.
„Hea, et ütlesid,” kohendas Helde peegli ees mütsi paremini pähe ja võttis nagist vihmavarju. „Mul läheb paar tundi, pane ahi õigel ajal kinni. Ja kui Liis tuleb, jäägu kindlasti koju, mul on vaja temaga rääkida. Ma siis läksin.”
Vannitoast kostev nõusolev mühatus ja veesolin saatsid naise teele.
Novembrikuine vihm oli vahepeal lörtsiks muutunud. Puhus tugev tuul ja otse trepiastmetel lebas suur männioks. Ühe käega vihmavarju hoides katsus Helde puuoksa kõrvale vedada, aga sellest ei tulnud midagi: oks oli mitmeharuline ja liiga raske. Ei jäänud muud üle, kui takistus lihtsalt jalaga kõrvale lükata.
„Homme valges vean ära,” mõtles naine.
Nagunii olid sügistööd aias kõik tegemata.
„Pean vähemalt vanad varred enne lume tulekut maha lõikama, enam ei ole midagi venitada,” mõtles Helde.
Süütunne käest lastud iluaia pärast tuli kohe kallale, niipea kui mõte aiale läks. Nii kaugele, kui ta oma lapsepõlve mäletas, olid kõik suved ikka olnud seotud selle Nõmme maja ja mändidealuse maalapiga.
Tädi Liine ja Aadu-onu ei saanud kaua aega lapsi ja nii oli Liine kuidagi märkamatult Helde oma saamatu ja kehva tervisega õe käest endale kaaperdanud.
„Mis lapsel seal linnas teha on, muudkui niisama vahtida,” võttis Liine tüdrukutirtsu kevaditi käekõrvale ja tõi ära Nõmmele. Selles asjas oli tal kõigutamatu õigus, ja et Heldele Nõmmel tõesti meeldis, ei vaielnud ka ema ilmselgele tõele vastu, vaid käis nädalalõppudel last vaatamas ja õele abiks. Kooliõpetaja pikad suved oli ema nagunii siin.
Aias oli tööd alati. Aastaid oli tädi püüdnud Nõmme mändidealusele liivale korralikku Inglise muru rajada, aga lõpuks sellele vaevale käega löönud.
„Liiv sööb mulla ära ja liiva peal ei kasva midagi!”
Aadu-onu sai käsu kätte kidura muruplatsi asemele kivipõrandaga lehtla teha ja Liine suunas oma raugematu energia kõiksugu pottidele, püttidele ja taimekastidele, mille keskel ta märtsist oktoobrini väsimatult askeldas. Omaette ümisedes: „Seal Eedeni aias ma tahaks kord olla …” toimetas ta oma hoolealustega iga jumala päev: külvas, istutas, pikeeris, väetas, rohis, kastis, paigutas ringi – ja alustas järgmine päev otsast peale. Nii oli see väike aed kevadest sügiseni üks kirju ja lõhnav värvilaik ühetaoliste hallide majade ja tolmuste mändide keskel.
„Mis sa nende lilledega sedasi mässad, ainult paned raha maasse magama, aga tagasi ei saa midagi,” imestas üleaedne naabri aeda kiigates. Naabri-Annil oli viimane kui siil aiakraami alla pandud, mida nad mehega kordamööda suve otsa käruga Nõmme turule vedasid. Äri läks nii hästi, et viimased jasmiinipõõsadki said maja eest välja juuritud.
„Võtavad niisama ruumi ja valgust, kaua seda õiteilu ikka on,” seletas Anni mõistmatule naabrinaisele, kellel maja taga marjapõõsaste vahel ainult natuke maasikaid, maitserohelist ja rabarberit kasvas. Kasvuhoonegi oli nii pisike, et rohkem nime pärast.
„Turule siit majast ei minda,” jäi Liine endale kindlaks ja mässas oma lilledega edasi. Kui naabrinaine kord kevadel paari tulpi küsima tuli – vaja ootamatult haiglasse sugulast vaatama minna –, lõikas Liine nohinal tihedast lillepuhmast mõned õied välja: „Kuidas sa haige inimese ilma jätad,” aga endale ei toonud ta kunagi lilli tuppa vaasi.
„Inimesel on jalad all, mingu ja vaadaku,” kaitses ta oma hoolealuste õigust püsida peenral varre otsas, kuni õitsemised õitsetud. Nii oli ta oma põhimõtted märkamatult ka õetütrele maast-madalast sisse kasvatanud ja Helde tajus lõikelilli vaadates pigem kurbust, et kaunis õis inimese tahte kohaselt nii vähe aega kellelegi rõõmuks võis olla.
Peale